#7 Gran Canaria
15-22.12.2023
8 päeva
Seda, et soojemas kliimas on päris mõnus olla samal ajal kui Eestis on talv, tõdesime 2023. aasta esimeses kvartalis Dubai uudistamisel. Tekkis mõte minna järgmisel talvel jälle soojemasse kohta kui on Eesti, seekord juba suurema seltskonnaga kui senini eelmistel reisidel käinud olime.
Gran Canaria osutus valituks muuhulgas selle põhjal, et talvel on see Euroopas kõige soojem koht. Esimesed toimetused detsembrikuise Gran Canaria suunas said alguse kevadel, mil pangakontol olev number lennupiletite võrra kergenes. Nüüd enam tagasiteed polnud ja see oli maru hea tunne.
Lastele tuli ühel päeval põnev kiri kodu postkasti, 100reisi “margiga” ja puha. Ümbriku sisuks oli nuputada, mis toimub, mis seal sees on. Selgus, et kuu aja pärast on reis tulekul.
Reisile eelnev päev, neljapäev
Kuigi mingi ajavahemiku jooksul enne reisi muutis AirBaltic mitu korda lennuaegasid siia-sinna, väljus lend siiski jätkuvalt hommikul, täpsemini 15. detsember kell 8.25, mis tähendas seda, et tahtsime lennujaamas kohal olla poolteist tundi enne seda, et saaksime laste check-in’id teha letis, sest online’s neid teha ei saanud. Et ei peaks keset ööd Tartust Riiga sõitma, plaanisime eelmisel päeval Riiga ära minna.
Ööbisime Riias Rixwell Elefant Hotel’is, mis asub hästi heas kohas, arvestades seda, et järgmisel hommikul on vaja jõuda Riia lennujaama. Hotelli asukoht jääb Riia linna sellesse äärde, kus asub lennujaam. Meile väga sobilik hotell, nii hinna kui kõige muu poolest, kena, puhas, ca 30€ öö kohta üks inimene ning varahommikul hotellist lahkujatele antakse soovi korral paberkotis ka hommikusöök kaasa. Seda on vaja eelmise päeva õhtul adminnile öelda.
Pärast hotelli sisse registreerimist suutsime enda jaoks väikese olukorra korraldada, loomulikult põhjendamatult. Läksime lifti, et sõita üles korrusele, kus meie toad asusid, kuid lift ei hakanud liikuma, uksed läksid kinni ning uste avamise nupp ei töötanud, õigemini ükski nupp ei töötanud. Viskasime lastele õhku väikeseid prognoose ja seejärel mõtlesime, et helistaks adminnile, et öelda, et me jäime lifti kinni. Tõsiasi, mis selgus, oli muidugi see, et me ei taibanud oma toa kaarti sisestada liftis vastavasse kohta, et saaks liftiga tavapäraseid toiminguid edasi teha. Loo moraal – peame vist rohkem hotellides ööbima reiside jooksul.
Kui edaspidi järgmistel reisidel on vaja varahommikul Riia lennujaamas olla, plaanime samamoodi eelmisel päeval siia hotelli ära tulla.
1. reisipäev, reede
Riia – Las Palmas, Gran Canaria – Palmitos Park loomaaed
Telefon äratab kell 6.00, loomulikult oleme üleval juba mõnda aega enne seda, ärevus, elevus, teadmine, et mitte mingil juhul ei või sisse magada ja kõik need mõtted, mis ikka ühele reisile eelnevad.
Hommikused toimetused tehtud, paneme selga õhemad “sooja maa” riided ja potased, läheme alla adminni juurde, registreerime end hotellist välja, saame igaüks kätte oma hommikusöögid paberkottides, kõnnime autosse, viskame rõõmuga paksud talveriided ja -saapad pagassi ning algab sõit Riia lennujaama. Õigemini ParkSmart parklasse, kuhu oleme, nii nagu alati, eelnevalt broneeringu teinud ja ette maksnud.
ParkSmarti kohale jõudes ei loe kaamera numbrimärki ära, sest see on määrdunud, helistan 1 m kaugusel putkas olevale magavale töötajale ja palun tõkkepuu lahti teha. Tõkkepuu avaneb, leiame omale koha, liigume kohvritega tagasi putka poole. Selleks ajaks on tavaliselt alati transfeeri buss juba sooja pandud ning ette aetud, kuid praegu märkasime, et ei ole. Piilume aknast sisse ja näeme, et onu magab jälle mõnusalt tooli peal istudes, pea kuklas ja hambad laiali. Täiesti arusaadav muidugi, tõenäoliselt on päris keeruline sellise kaootilise rütmiga 24/7 valmisolekus tööd teha. Hetkeks oli veidi naljakas ka, kuid koputasin aknale ning andsin märku, et soovime nüüd transfeeriga lennujaama saada.
Kell 7.00 olime lennujaamas, nii nagu plaanitud, poolteist tundi enne lennu algust. Tegime lastele kohe check in’i ära, saime neile kohad enda kõrvale ja sõime seejärel pingi peal oma hommikusöögid ära.
Järgmiseks läbime turvakontrolli, teeme kindlaks, missugusest väravast lend väljub ja seame sammud sinna. Osa reisi seltskonnast on juba värava juures istumas, nüüd pole enam muud kui oodata lennule kutsungit ja silmad otsivad ootusärevalt läbi akende lennukit.
Lennu kestus 6+ tundi, vaja hulgaliselt tegevusi, et aega mööda saata. Kindel viis tundidel mööduda lasta on erinevate näkside saatel, millegipärast on näksid laste puhul nagu õlekõrred, mis õigetel hetkedel tuleb välja võtta ning kogu eluolu muutub hetkega rõõmsaks. Näkside kõrval töötavad meie puhul alati ka erinevad kleepsu- ja värviraamatud, mõni pisike auto jne. Kuid täpselt samamoodi ka aknast välja vaatamine ja paistva maapinna mustrirägastiku kommenteerimine kõige loomingulisemal moel.
AirBaltic jagas seekord küll lennukitega värvimispabereid, kuid mitte ühtegi asja, millega värvida. Õnneks olid meil värviraamatute värvimiseks kaasas sellised pliiatsid, mida pole vaja teritada – parim viimase aja leid lastega reisimiseks!
Piloot teatas, et praegu on sihtkohas +20 kraadi ja päevaks lubab +24. Kena teadmine.
Las Palmas lennujaama jõudnud, liikusid kõik esmalt autorendi bokside juurde. Meil oli, nii nagu iga kord, eelnevalt AVIS Eestiga bronn ja saime kätte oma sinise Gran Canaria Škoda suksu. Enne sõitma hakkamist pildistasime üles kõik kriipsud ja kraapsud, mis leida suutsime. See on kindel praktika, mida alati rendiautot võttes teeme.
Nüüd alustasime sõitu majutuse suunas, mis asus lennujaamast vaid 20 minutilise autosõidu kaugusel. Saare idaosas on kena kiirtee, mida mööda jõuab kiiresti lõunast põhja. Jõudsime hotelli, registreerisime end kiirelt ära, sest tahtsime jõuda sealsele lõunasöögile, mille lõpuni oli jäänud 45 minutit. Kiirustangi seepärast siinkohal hotelli kirjeldusest teadlikult üle, sest lõunasöök vajab ju söömist, hotellist räägin hiljem.
Oleme kohale jõudnud, pool päeva on veel ees ning igal juhul tuleb minna ümbruskonda avastama, kui nii palju aega on õhtuni.
Otsustasime ära käia loomaaias. Teel sinna vaatasime tumedat värvi mägesid, mäed on siin tumepruuni värvi, sest Gran Canaria on vulkaanilise päritoluga saar.
Waze juhatas meid algselt veidi valesse kohta, sest oli kõrguste vahe tõttu sattunud segadusse – nii sõitsime alguses ühe mäe otsa, kuid saime aru, et siin küll ühtegi loomaaeda olla ei saa. Õige koht asus tegelikult siinsamas kõrval, ainult et oluliselt allpool – mäe all. Selleks oli aga vaja umbes 15-20 kilomeetrine tee sõita.
Palmitos Park loomaaeda jõudnud, ostsime piletid ning hakkasime loomaaias ringi liikuma. Kuna me olime teinud teadliku valiku jõuda loomaaeda pigem päeva lõpu poole, mitte hommikul ega päeval, olid päevased šõud selleks korraks lõppenud, sellegipoolest oli tunne, et just täna võiks siin ära käia.
Meil on loomaaedades käimistest reiside jooksul kogunenud üsna võrdlusväärne pagas. Palmitos Park loomaaed on tore mägede vahel paiknev koht, kus on keskkonna kujundamisele ja atmosfääri loomisega üsna palju vaeva nähtud. Siin on väga palju erinevaid taimi, rohelust, maastikukujunduselemente jm – jääb peaaegu mulje, et kõnnid looduses, kui ignoreerida jalgtee kiviplaate. Mille poolest see loomaaed teistest meie külastatud loomaaedadest erineb, on see, et siin ei ole suuri tavapäraseid loomi, keda saab kohata üldjuhul enamus loomaaedades. Siin on väiksemad loomad, reptiilid ja väga, väga palju erinevaid linde. Võiks öelda, et põhirõhk on selle loomaaia liigirohkusel just lindudel – vähemalt see jäi meelde kõige rohkem. Nii sai ühe papagoigagi ola-teemaline vestlus maha peetud.
Kõndisime loomaaia läbi ühe tunniga, kella 16-17 ajal, inimesed on sellel ajal praktiliselt kadunud, üksikud kaks-kolm külastajat uitasid peale meie. Ausalt öeldes oli väga mõnus tunda end nagu privaattuuril, kuid tõenäoliselt külastab enamus rahvas seda kohta siiski hommikul ja päevasel ajal, mil siin toimuvad ägedad delfiini- ja linnušõud.
Piletihind kogu perele 109 eurot tundub ühelt poolt pigem liiga krõbe, kui võrrelda hinna- ja nähtu omavahelist suhet ja saadud/nähtud elamust, kuid ilmselt kui osa saada delfiini- ja teistest siinsetest šõudest, on kaalukauss juba rohkem tasakaalus.
Käidud, oldud, nähtud. Mida enam mööda maailma erinevates loomaaedades käia, olla ja ringi vaadata, seda rohkem saame aru ja tekib võrdluspilt sellest, mis meile meeldib.
Sõitsime tagasi ööbimiskohta ja sõime õhtusöögi. Seekord oleme esimest korda all inclusive hotellis. Nüüd sõpradega õhtused jutud-muljetamised ja võtame vastu esimese öö Gran Canarial.
2. reisipäev, laupäev
Barranco de las Vacas – Cocodrilo park – El Bufadero de la Garita – Maspalomase liivadüünid
Iga päev algab rahvusvahelise hommikusöögi söömisega, buffee stiilis. Nagu mainisin, proovime seekord esimest korda majutuspaketti, kus on nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögid hinnas. Söökide valik on väga okei, tõenäoliselt selle hinnaklassi majutusele igati sobilik ja tavapärane: saiad-leivad, juustud-vorstid, jogurtid-puuviljad, värsked salatid, köögiviljad, soojad söögid jm. Ja mis veel on tore, lapsed leidsid üldjuhul alati midagi, mis neile meeltmööda on.
Kõhud punnis, lahkusime oma Canaria kodust, et vaadata, mida huvitavat täna sel saarel meile näidata on. Asusime autoga Barranco de las Vacas‘t otsima ehk kohalikku punast kanjonit, hotellist ca poole tunni autosõidu kaugusel. Olin eeltööna tegelikult päris põhjalikult eri lehtedel olnud kohalejõudmise ja õige koha leidmise kirjeldusi omale kokku hankinud. Sellegipoolest osutus õige koha leidmine pigem keeruliseks, sest kõige soositumas parklakohas (kuhu mahtus ainult paar-kolm autot), olid kohad hõivatud ning nii läksime otsima teist parkimiskohta, samal ajal teadmata, kus kohas see kanjoni algus täpselt asub.
Üks paarike teise autoga tiirutas ja otsis ka, alguses sõitsime natuke nende järgi, kuid tundus, et nad põrutavad liiga kaugele. Tegime tagasipöörde ja ühel hetkel vaatasime, et autosid ja inimesi on juurde tekkinud kohta, kus on võimalik parkida. Parkisime samuti ära ning otsustasime, et vaatame, mis teised räägivad. Umbes viis autot ja peaaegu kümme inimest, kuid keegi nendest ei teadnud täpselt, kus selle kanjoni algus on. Mõni läks uudistama samast mäest allapoole, mõni hakkas mööda autotee äärt astuma. Me ühinesime nendega, kes mööda autoteed õnne lootsid leida.
Kõige magusam parkimise koht ehk kõige lähemal sissepääsu kohale:
Tegelikult on võimalik kanjoni sissepääsu juurde jõuda mitmeid radasid pidi, näiteks siin on näha üks veidi kaugemalt algav rada sama tee ääres:
Meie astusime üle teepiirde kahe-kolme auto parkimiskoha lähedal ja jõudsime silla all oleva tunnelini – see ongi sissekäik!
Veidike kõndimist ja jõudsime kohale. Kanjon on 250 m pikk, pisike, kuid päris tore. Sinna soovitatakse minna hommikuti, et päike langeks hea nurga alt nii, et kanjoni seinad on oranžika/punaka varjundiga. Meie olime seal umbes kella 10 paiku.
Hakkasime kohale jõudma, eks kohati on veidi justkui Taevaskoja tunne, vaadates liivapaljandeid, kuid mõeldes samal ajal sellele, et me pole ju üldse Eestis, tekib siiski kohalik tunnetus, et tegemist on millegi muuga kui eestlasliku lähme-jälle-Taevaskotta jalutama minekuga. Niimoodi me seal pisikeses kanjonis koperdasime ja edasi liikusime, kel huvi selliste veidi “peidus” olevate väikeste loodusjõudude poolt vormitud nähtuste vastu, siis igal juhul, tulge!
Siinsamas läheduses on Cocodrilo park. Pargi erilisus peitub selles, et siia tuuakse isendeid, kes on kas leitud või varastatud, kolmanda variandina pärit kodudest, kuhu on metsikud loomad koduloomaks võetud, kuid kelle suuremaks kasvamisel ei ole enam nende hoolitsemisega hakkama saadud. Kenasti on seda sõnastatud pargi kodulehel. Igati tänuväärne koht, mis aitab mitmetel hüljatud loomadel edasi siin Hispaanias eksisteerida.
Kui pargi nime järgi võib tunduda, et siin võiksid olla ainult krokodillid, siis tegelikult on siin ka mitmeid teisi reptiile, valge tiiger, ahvid, kilpkonnad, linnud ja teised.
Edasi arvasime, et tuleks kõhtu söögiga täita, et päevaga jätkata. Esmalt sõitsime järgmise peatuskoha poole ning otsisime google abiga sealkandis mitte-millegi-põhjal ühe kohaliku pisikese grillkoha nimega Grill Casa Miranda. See koht on tõesti päris väike, kuid rahvast oli, järelikult oli söök ilmselt okei. Vaatasime, kuidas grillmeister lihadega toimetab, istusime tema lähedal. Tellisime searibi (pork ribs) ja seakarbonaadi (pork chop), küüslauguga kartuleid. Kõik oli väga maitsev, ainult et lihatükid olid tohutu suured, et isegi Rando ei jõudnud kõike ära süüa (tavaliselt tema ikka jõuab). Tõesti, mõned pirakad lihatükid jäid järgi, sest lihtsalt keegi ei jõudnud enam süüa. 51 euro eest oli tegelikult korralikult ja õiglaselt sööki, sest põhirõhk selles restoranis on lihal. Korralikul suuremõõtmelisel lihal.
Nüüd käisime ühte auku vaatamas, nagu lapsed ütlesid, täpsemalt El Bufadero de la Garita juures. Bufadero tähendab vulkaanilistele saartele omaselt rannikul kivis olevat koobast. Kui lained sinna sisse lähevad, pressitakse õhk väikesest august välja ning samal hetkel tekib teatud norskamist meenutav hääl. Seal olles olid sildid ja piirded, kust edasi ei võinud minna, me ka lähemale sinna igaks juhuks ei läinud, vaid vaatasime kaugemalt. Kuigi, kaugemalt vaadates ei näinud täpselt sellist pilti, nagu eelnevalt netis vaatasime.
Tugeva tuulega olid seal kenad lained. Ei teagi, miks, kuid laineid võiks pikalt järjest vaadata. Lainetes on suur jõud ja need tekitavad aukartust. Kõndisime veidi vee ääres edasi-tagasi ringi.
Tänasesse päeva tahtsime tuua veel ühe lastele kindlasti väga lõbusas ja toredas kohas käimise – Maspalomase liivadüünid. Need düünid laiuvad 6 km pikkuses mööda rannaäärt ja on 400 hektaril. Väidetavalt peaks liivadüünidel olema aastaläbi temperatuur +22 kraadi. Düünid liiguvad idast läände 2-5 m aastas.
Tõeliselt tore ja vahva koht. Ei tea vist lapsi, kellele see ei meeldiks, peab ju tunnistama, et eks meiski on palju last sees, sest meile ka väga meeldis! Jooksed lõputut liivapidi üles ja alla, paremale ja vasakule, kukud maha, hea pehme, jooksed edasi, soe, mõnus olla, vabadus! Äge vaatepilt näha düünide liiva igas suunas.
Tõsi on see, et liivadüünidele on tegelikult tehtud rajad, mida mööda oleks õige liikuda. Kohale jõudes on näha, kuidas väga paljud liiguvad radadest eemal, tunnistame, nii ka meiegi. Peamine põhjus, miks rajad on loodud, on sealsed liiva sees kasvavad taimed, mida soovitakse säilitada oma looduslikus keskkonnas, nende taimede ümber on tegelikult suures osas ka piirded. Hoidsime taimedest teadlikult kaugemale, olime ainult liiva peal, kuid õige oleks ja soovitame siiski tähistatud radadel käia.
Jõudsime ookeani äärde ja jalutasime mõni kilomeeter Playa des Ingles rannas. Siinne rannaliiv on hästi põnevat värvi, vulkaanilise päritolu tõttu on liiva sees ka tumedaid osakesi ning nii on liiv poolkuldne-sätendavmust. Rannas olevad lained ja nende eest põgenemine teeb lastele alati palju rõõmu.
Kell on veerenud õhtusse ja nüüd seadsime sammud tagasi auto suunas, et sõita tagasi majutusse, teha üks korralik söömaaeg, väike piljard, jutustada-lobiseda sõpradega ja oodata, kuni õhtu öösse vaibub.
3. reisipäev, pühapäev
Poema del Mar akvaarium – Elder Science & Technology muuseum – Cenobio de Valeron koopad – Pico de Bandama – matk ümber Caldera de Bandama kraatri
Uus päev, hommikusöök, hambapesu, peamised asjad ja kila-kola kottidesse, mis kaasa tahame võtta ning viuhhhhti majutusest minema.
Esimene koht, saare põhjaosas asuvas Las Palmas de Gran Canaria linnas olev Poema del Mar akvaarium, kuhu sõitsime majutusest ca 50 minutit mööda kiirteed. Poema del Mar on sama kõrgel tasemel nagu mitmed teised akvaariumid Euroopas – interjööri, keskkonna ja atmosfääri loomisega on palju vaeva nähtud, lisaks arvukatele liikidele, keda erinevates omanäolistes akvaariumites näha saab. Kogu majas on 30 000 kala.
Kogu elamus päädib 36 m pikkuse ja 7 m paksuse klaasiga suure akvaariumiga, mille juures iga kord, kui nii suurt akvaariumit vaatama jääda, tekib justkui miski hüpnoos, mille jooksul ei saa mõnda aega akvaariumi juurest minema. Selles akvaariumis on 3000 erinevat kala, umbes 50 erinevat liiki, nende hulgas 20 haid ja raid. Igal hail on oma nimi, et oleks teada, kellele millist toitu on vaja anda.
Akvaariumi külastuse hind neljale on kokku 91 eurot, mis on õigustatud number ja võrdväärne sarnaste Euroopa akvaariumite hindadega.
Kõhud tühjad, käisime seal samas lähedal olevas kaubanduskeskuses ja tegime ühed Mäki eined. Lisaks ostsime sealt ühe kaabli otsiku, et saaks autos telefoni laadida, olemasoleva unustasime majutusse.
Järgmiseks külastasime sealsamas lähedal olevat Elder Science & Technology muuseumit (Museo de la Ciencia y la Tecnologia), mis, võib öelda, on justkui Gran Canaria Ahhaa keskus. Elder keskus ei ole suur lahmakas hoone, vaid tegemist on üsna kompaktse näitusega. Meil kulus seal ca 1,5h, eksponaadid on peamiselt siseruumides, kuid mõned on ka õues. Soodsa sissepääsu kohta (16 €) oli uudistamist piisavalt.
Siit poole tunni autosõidu kaugusel asub saare põhjaosas ca 800 aastat tagasi ehitatud Cenobio de Valeron koopad ja just sinna järgmiseks läksimegi. Tee sinna on hästi viidastatud, kohale jõudmine on lihtne. Sissepääs väga soodne, kokku 6 €.
Ammu-ammu kasutasid vanad grancanarialased vulkaanilist kivi targasti ära ja tegid kalju sisse 350 õõnsust, kus säilitada muude isiklike asjade hulgas ka toiduaineid. Nii on näha, kuidas koopas asuvad augud või õõnsused järjest üksteise kõrval, need ei ole sügavad, kuid ilmselt täpselt parajad ja piisavad erinevate toiduainete ja muu säilitamiseks.
Kuna koobas on üsna väike, viibisime seal pool tundi. Vaade koopast välja polnud ka paha.
Tükike kultuuri käes, meenus, et siia sõites möödusime Plenoil nimega tanklast, kus kütuse liiter maksis 1,04 €. Kuigi tankimise vajadust otseselt polnud, panime paagi täis, sest nii hea hinnaga tanklast ilma tankimata mööda sõita tunduks jama, teades, mis hinnad samal ajal Eestis on. (Ja olgu siinkohal sellel eesmärgil täpsustatud, kes seda blogi aastakümnete pärast loeb, et 95 kütus maksab samal ajal Eestis 1,6 € liiter.)
Kell oli 15 paigus ja nüüd tundus õige mõte minna vaatama Pico de Bandama küngast, kust avaneb vaade ümbritsevale igasse ilmakaarde. Autoga on võimalik sõita üles ja väga lihtsasti pilgud üle lasta kõigest, mis sealt otsast näha on.
Sealsamas Pico de Bandama kõrval asub üks vana kinni kasvanud vulkaanikraater nimega Caldera de Bandama, mille läbimõõt on 1 km ja sügavus 200 m.
Vulkaanikraatri kohta kodus infot kogudes leidsime, et üks võimalus on matkata kraatri keskele, raja pikkus ca 4 km ja kokku võiks minna ca 2 h (tund kraatrisse, pool tundi kraatris ja 45 min kraatrist välja minek). Kusjuures seal pidavat olema värav, mis on avatud kell 8-17. Teine matkarada kulgeb ülal ümber kraatri, olles 3,5 km pikk, millele võiks kuluda 1-1,5 h.
Algselt arvasime, et võiks matkata kraatri sisse. Kohale jõudes tundus, et kraatrile üleval tiir peale teha oleks ägedam – nii näeb ülevalt alla auku ennast ning lisaks ka ümbritsevaid vaateid.
Kõigepealt parkisime kraatri lähedal asuvate majade juurde ja liikusime siltide järgi kraatri poole. Läksime metallväravast läbi ja keerasime paremale, kõndisime aaloede ja muude kohalike taimede vahel mööda teed edasi, mõtiskledes selle üle, et kas me jõuaksime tagasi enne seda, kui metallvärav kinni pannakse (sest olime ju lugenud, et värav on lahti 8-17).
Meist kõndisid mööda üks naine ja mees, uurisime neilt värava kohta, nad ei teadnud sellest midagi. Hakkasime neile järgi kõndima, aga nad kadusid ära, me polnud nii kiired kui nemad. Olime jälle omapead. Vaatasime kraatriauku ja mõtlesime, et kõnnime natuke veel edasi ning vaatame tunde järgi, millal tagasi värava poole peaksime hakkama minema.
Jõudsime hoopis autoteeni, mis kraatri lähedalt möödus, mõnede majadeni ning golfi keskuse lähedale. Sisuliselt saime sel hetkel aru, et pole mitte mingit vahet, kas seal oli see kella 8-17 lahti olev värav või mitte, sest siia saab tulla ükskõik mis kellaajal, olenemata värava olemasolust.
Nii liikusime edasi, kuni autotee lõppedes jõudsime matkarajale, mis viis ümber kraatri. Läksime!
Hakkasime kraatri äärtpidi kõndima ja peatselt jõudsid meile järgi kaks sõpra reisiseltskonnast, kusjuures me ei olnud üldse planeerinud täpselt siia kohta korraga jõuda, juhuslikult saime kokku.
Kõndisime raja käbi 1,5 tunniga, lastele on see kena lihtne rada läbida. Hea meel, et siia tulime.
Kell oli peaaegu 18 ning seadsime auto rattad ööbimispaika.
4. reisipäev, esmaspäev
Puerto de Mogan – Mirador de Puerto de Mogan – Cactualdea Park – Barranco del Medio – Mirador del Balcon – Charco Azur
Täna hommikul läksime kõigepealt majutusest 20 minutilise autosõidu kaugusele sadamalinna nimega Puerto de Mogan, mida kutsutakse ka “Väikeseks Veneetsiaks”. Suures osas on Mogani linn turistidele, kuid siin elab ka kohalikke. Me ei sõitnud autoga linna letti, vaid parkisime kaugemale, linna algusele ja jalutasime laia promenaadi mööda ookeanini. Sõime jäätist, vaatasime rannas ringi.
Linna ääres mäenõlval on Mirador de Puerto de Mogan vaateplatvorm, kust nägi kogu linna tsipake kõrgemalt.
Lõunasöök terendas ja helendas silme ees ning otsisime koha, kus saaks muuhulgas ka kohalikku kalarooga proovida. Mina võtsin sardiine, Rando miskit liharooga ja lapsed oma soovide järgi mõnusat. Kogu kupatuse eest 45 €.
Järgmiseks sõitsime kaktuseparki nimega Cactualdea Park. Puerto de Moganist on sinna ca 30 minutit autosõitu ehk 45 minutit, tee kulgeb mägede ääripidi. Teel sinna märkasime tee ääres värviliste kihtidega mäenõlva – selle nimi on Barranco del Medio. See roheka, punaka ja lillaka tooniga mäenõlv on paljastanud peeneteralise tuha, mis on sellist tooni värvunud seetõttu, et õhus, põhjavees ja vihmas sisalduv hapnik on reageerinud tuhas sisalduvate elementidega ning selline reaktsioon on loonud värvilisi mineraale.
Nüüd lähemalt kaktusepargist. Mis siis, et kodulehel on kirjutatud, et see on the largest cactus theme park in all the Europe!, arvasime enne kohale jõudmist, et kui suur ta ikka olla saab või polnud kindel, mida me seal nägema hakkame.
Sinna jõudes olime ootamatult üllatunud, kui lahedalt see park on tehtud, kui põnevalt ja ilusalt on nii palju erinevaid kaktusi esitletud. Nende vahel saab kõndida, neid vaadata ja ka katsuda. Kaktuse liike on NII palju, hämmastav! Siin pargis on neid üle 1000 liigi. Nelja peale 17 € eest on siin vaatamist ja imestamist palju.
Tõenäoliselt tundub liig, kuid siin oli vaja lihtsalt teha palju pilte, sest kaktused on väga naljakad, huvitavad, põnevad ja täiesti omanäolised taimed. Kes soovib veel näha, võib vaadata videosid siin, siin ja siin.
Karl tegi tutvust ka ühe kohaliku eesliga ja pani talle nimeks Etikas, nagu tal oma Iiah kaisuloomade nimed on.
Sealsamal territooriumil asub veel ka miski maadlusareeni moodi tehtud plats. Ei saanudki täpselt aru, miks see seal on, aga tegime väheke nalja seal, samal ajal, kui raadiost üürgas Feliz Navidad laul ehk hispaania keelne jõululaul.
Kokku olime kaktusepargis 1,5 tundi, käidud saab tegelikult ka ühe tunniga, kuid jalutasime ja liikusime rahulikult kõik läbi, sest tõesti vaatasime peaaegu igat kaktust sellise pilguga, et ooooooo kas SELLINE kaktus ka olemas… ja siis selline… ja siis veel selline.
Kuna asusime juba saare läänekaldal, tasus minna vaatama ka kaktusepargist 20 minutilise autotee kaugusele jäävat Mirador del Balcon’i ehk vaadet väikeselt vaateplatvormilt ookeani ääres kõrguvatele “draakoni sabaks” hüütavatele kaljudele. Draakoni sabaks kutsutakse siit vaateplatvormilt avanevat konkreetset vaadet seetõttu, et siit paistavad mäenukid justkui draakoni saba peal olevate kolmnurksete tükkidena. Platvormilt avanes vasakule draakoni saba ning paremale poole kõrged järsud kaljud.
Kell oli 16, kui Mirador del Balconist sõitma hakkasime. Kuhu? Ei tundunud, et peaks tagasi majutusse minema, sest kell oli veel pigem vähe. Nii arvasime, et prooviks käia veel Charco Azul matkarajal, mis asus Mirador del Balconist umbes 15 minuti sõidu kaugusel ning polnud suur ettevõtmine, sest eeltöö järgi oli raja pikkus umbes 3 kilomeetrit, mille läbimiseks kulub 1 tund. Etteruttavalt ütlen, et lastega kulus meil 1,5 tundi.
Parkisime auto matkaraja alguse lähedale parklasse ning hakkasime siltide järgi minema. Esialgu oli vaja läbida üks küla, nii me mööda külatänavaid järgmisi silte otsisime. Teekond parklast Charco Azul loodusliku raja osani on tegelikult hästi-hästi huvitav – saab näha kohalikku elu, kuidas elatakse, kuidas inimesed toimetavad. Nii möödub küla osas selle päris raja alguse otsimine mitmekesiselt.
Kui olime jõudnud autoparklast selle raja osani, kus küla ja majad selja taha olid jäänud ehk asusime nüüd keset loodust, oli kulunud vaid ca 15 minutit. Maastik, looduse värvid ja tunne oli selline, nagu kõnniks arvutiga töödeldud maastikul – veidi ebamaine, samas hästi huvitav värvikombo. Beežikad, pruunikad, hallikad, sekka veidi helerohelisi toone. Nii me nende järsakute vahel vaikselt edasi liikusime.
See matkarada on tore koos lastega läbi teha. Rada pole raske ega keeruline, mõnes kohas vaja veidike aidata väiksemaid, meile väga meeldis.
Raja lõpus on olenevalt aastaajast kaljult alla voolav kosk, mis praegu, detsembris ei voolanud, kivi oli küll seal märg, niiet ju sealt midagi nirises siiski.
Tagasi külasse jõudes oli kell saanud 18 ning pilvede värvus hakkas roosaks tõmbuma.
Ning tagasiteel majutusse nägime saare põhjarannikul olles kena päikeseloojangut.
Ühtlasi saime õhtu lõpuks aru, et tegime täna saarele ringi peale.
5. reisipäev, teisipäev
Rogue Nublo – Pico de las Nieves – Tejeda
Täna mõtlesime uudistada Roque Nublo‘t ehk pilvekaljut, mis asub 1813 m merepinnast ja on saarel kõrguselt kolmas punkt. Parkla juurest on Roque Nubloni vaid 1,5 km ehk edasi-tagasi pisike matkake kokku 3 km. Rada on lihtne ning lastele kergesti läbitav.
Matk päädib suure kõrge kivilahmakaga, mis on justkui laia platoo peal. Mõned mägironijad ronisid sinna otsa parasjagu. Kui all parklas oli sooja 9 kraadi, siis arvasime alguses, et siin üleval võib olla pisut tuuline ja võibolla jahedam, kuid selgus, et oli vastupidi – üleval oli hoopis tuulevaikne ja soojem kui parklas.
Teisele poole suurt kivi ronides avaneb selline vaade.
Tegelikult olime Roque Nublo juures rohkema rahvaga:
Tore koht, kena vaade, lihtne matk – igal juhul käige siin otsas ära!
Tänasel päeval ühest kohast teise sõites märkasime pidevalt autoteel rattureid sõitmas, kes auto liikumist korralikult aeglustasid. Roque Nublost vaid 8 km kaugusel asub veel üks kena vaatega kõrgem koht – Pico de las Nieves, 1949 m. Sinna saab sõita autoga letti, kes soovib, meie sõitsime. Teel sinna märkasime mitmeid kämpingukohti, õigemini telkimise kohti, siltide peal oli telkimise märk. Samuti jäi silma, et siin kandis on olnud viimati mitmeid metsapõlenguid, sest puud olid mingites kohtades suurtel aladel üleni söestunud.
Pico de las Nieves kohta lugesime eeltööd tehes mitmest kohast välja, et tee autoga sinna on väga keeruline, väga kitsas ning pigem soovitatakse olla kogenud autojuht selle tee sõitmiseks. Pärast kohale jõudmist ei saanud meie aru, et tee eelpool kirjeldatule vastaks – täiesti tavaline mägitee, lisaks asfalteeritud, turvaline, ei ole liiga kitsas, väga okei sõita, üheski kohas ei tekkinud tunnet, et mis nüüd saab.
Vaatlemiskoht on üsna väike, kuid saab kenasti hakkama. Vaade avaneb mitmesse suunda – ühele poole, kus asub üks kaljune tipp ning teisele poole vaadates võib näha kaugemal taamal Roque Nublot.
Pico de las Nieves otsast tagasi sõites sattusime vahepeal pilve sisse ning nähtav maastik ja tunnetus oli korraks selline, nagu oleksime kesk sügist.
Kuna kell oli saanud 14 ja me ei olnud jõudnud kuskil midagi süüa (peale Roque Nublo platool seljakotis kaasa võetud näkside), siis arvasime, et selles kohas, kuhu me nüüd suundume, teeme ühe mõnusa lõuna.
Sõitsime Tejeda nimelisse ilusasse mägikülla. Pärast parkimist kohalikus parklas jalutasime lihtsalt mööda peatänavat ning vaatasime, millisesse kohta sööma võiks minna. Sööma tuleb alati minna sinna, kus juba inimesi ees istub või kohati võibolla isegi liiga palju tundub olevat, aga järelikult on hea koht. Valisime söögikohaks restorani nimega Cueva de la Tea. Rando valis omale kena lihatüki, mis, Gran Canariale omaselt oli serveeritud koos grillitud paprikaga, mina proovisin küüslauguõlis krevette ning lastele võtsime kohalikku Hispaania grillvorsti sea- ja kanalihaga, mis oli väga hea! Kõik kokku 57 €.
Kell oli saanud 16 ning täna tundsime, et sõidame tagasi majutusse ja oleme natuke niisama.
6. reisipäev, kolmapäev
Mahajäetud Hotel SPA Azuaje – Firgas – Paseo de Gran Canaria – Las Palmas Vegueta – El Mirador kaubanduskeskus
Kui hommikul õue vaatasime, tõotas tulla jälle päikesepaisteline ilus päev, kusjuures nädal enne meie tulekut oli Gran Canarial veidi soojem ilm olnud kui praegu. Kui eelmine nädal olevat olnud ca +25 kraadi, siis praegusel nädalal oli pigem +20 ringis ning õhtuti oli vaja kindlasti midagi pikemat peale võtta.
Kõigepealt seadsime autorattad ühe vana mahajäetud Spa-hotelli juurde nimega SPA Hotel Azuaje. See hotell avati aastal 1868 ja oli avatud kuni aastani 1938. Kompleks suleti Hispaania kodusõja ajal. Selles SPA-s kasutataval veel pidavat olema väidetavalt ravivõime (mineraalid).
Pigem ei olnud seal midagi liiga huvitavat. Juhul kui te olete muidugi vanade mahajäetud hotellide fänn, siis minge ikka vaatama, kuid kui ei ole, ei jää te millestki ilma, kui sinna ei lähe.
Hotellini jõudmiseks oli vaja veidi määramatut teedpidi võsa vahel orienteeruda ja liikuda.
Kuna olime jõudnud jälle saare põhjapoolsemasse otsa, tahtsime järgmiseks külastada Firgas nimelist linna. Esmalt otsisime söögikoha, kus keha kinnitada – valisime selleks ühe kodurestorani nimega Bar la Fuente. Meiega tegeles omanik, kes oli ülisõbralik, toitude hinnad olid soodsad, Coca-cola purkide peal oli jõuluvana.
Mina võtsin kohaliku ubadega pajaroa, Rando võttis liha ja lapsed said kodukootud burgerid, mis olid ootamatult mahlased ja hästi head.
Vaatasime üle Paseo de Gran Canaria, mis on üks väike tänav Firgas linnas. Seal asub 1517. aastal ehitatud juga, mis voolab astmeti alla.
Treppepidi üles kõndides jõudsime Kanaari saartest tehtud kivimakettideni, mis on päris lahedad!
Tänase päeva viimaseks tegevuseks valisime Las Palmase vanalinna ehk Vegueta uudistamise. Parkisime suvalt valitud parklasse, kus esmasel hinnangul tundus arvutuste kohaselt, et tund parkimist maksab 30 €, kuid kuna me ei tahtnud mitmeid tiire kitsastel täispargitud tänavatel teha, et tänaval soodsamat parkimiskohta leida, otsustasimegi maa-aluse parkla kasuks, maksku ta siis 30 €, oleme tund aega ja rohkem mitte.
Kõndisime mööda Vegueta tänavaid, käisime ka Las Palmase katedraali otsas (piletid 12 €), mida ehitati kokku 500 aastat.
Tornist avanev vaade meeldis meile kõige rohkem. See meenutas osaliselt Itaaliat, täpsemalt võibolla Genovat – hästi palju heledat tooni maju kergetel küngastel.
Siin külastasime ka suveniiripoodi ja lisasime mõne asja võrra oma kohvritele kaalu juurde. Kui lõpuks parklasse tagasi jõudsime ja olime valmis vastavat summat välja käima, selgus, et parkimine maksis vaid 4 eurot. Ei saanudki aru, kas me ise arvutasime valesti või oli parkla hinnainfo aegunud. Nüüd oleks võinud veel edasigi olla tegelikult, kuid suundusime siiski tagasi majutusse, et seal õhtust süüa ning ka teistega aega veeta.
Tee peal majutusse käisime läbi El Mirador kaubanduskeskusest, et sealt toidupoest mõned näksid ja juua juurde osta. Koridoris jäi silma selline Hispaania jõulupuu.
Päris kummaline on olla jõulude eel soojas kohas ja näha kaunistatud jõulupuid, jõuluvanasid, päkapikke, jõulutulesid ja kõiksugu muid jõulukaunistusi. Aju on veidike lühises, me ei ole varem kordagi jõuluajal reisil olnud. Lõpuks harjub ära, kui aju ja mõtted sellega harjutatud saavad.
7. reisipäev, neljapäev
Kaatriga sõit – Playa Mogan
Viimane täispäev. Hea mõte tundus teha üks kaatrisõit Atlandi ookeanil. Nii sõitsime autodega Pasito Blanco Marinasse, kus toimus kaatri üleandmine. Meie seltskonnas on üks väikelaeva juhilubadega inimene ning seetõttu saime sellise retke ette võtta. Ja nii me kaheksakesi kaatri peale astusime!
Tegemist on Isla Breeze boat rental kaatrite rendiga. Planeerisime sõita umbes kolm tundi, millele eelnes väga põhjalik 45 minuti pikkune reeglite tutvustus. Põhiline oli see, et kusagil on üks inimene nimega Alberto, kes kogu aeg meid jälgib ja näeb, kus me oleme, kas oleme õigel teel või õiges vees või õiges kohas. Mis iganes mure tekkimisel võis kohe alati Albertole helistada.
Omanik rääkis meile enne sõidu alustamist, et tõenäoliselt näeme pääsukalasid ehk flying fish’e, samuti delfiine. Mitmeid kordi nägime tõesti pääsukalasid – kalad, kellel on ebatavaliselt suured rinnauimed, mis toimivad justkui tiibadena ning seetõttu on need kalad võimelised üsna pikalt veepiirist ülalpool “lennata”. Meie lugesime sekundeid ja saime kõige pikemaks ajaks umbes 15 sekundit. Foto peale ma neid siiski püüda ei jõudnud.
Sõitu alustasime Maspalomase linna lähedal ning võisime sõita kuni Mogan linnani, kaugemale kindlasti ei võinud, sest edasi oli sõidu keeluala (ja Alberto näeb kohe, kui me valesse suunda või valesse kohta tahame minna). Sõitsime ühte suunda ja teise suunda rannikut mööda. 350 € kolme tunni eest ära jagatuna mitme vahel tundus igati mõistlik hind sellele tegevusele.
Pärast kaatrisõitu suundusime majutusse tagasi, võtsime oma auto ning läksime viimase päeva puhul randa, täpsemalt Playa Mogan randa, mis asub Puerto de Mogan juures. Käisime tegelikult Puetro de Moganis kolm päeva tagasi, siis nägimegi, et meile meeldiks sellesse randa tulla lastega mingi hetk, sest rand asub väikeses lahesopis, kus pole tuult ja on mõnus rahulik.
Viimasel õhtul on veidi nukker tunne teadmisega, et reis saab kohe läbi ning ei tahaks üldse veel Eestisse tagasi minna. Kuid kui samal ajal mõelda sellele, KUI palju ilusaid kohti me nägime, mida kõike tegime ning milliseid kogemusi saime, haarab võimust hoopis mõte, et kuhu järgmine reis võiks viia?
Mõnus õhtupoolik seltskonnaga ning võib viimasel ööl lasta võimust võtta väsimuse üle.
8. reisipäev, reede
Sõit koju: Gran Canaria lennujaam – Riia lennujaam – Tartu
Lend tagasi on täna 13.50, mis tähendab seda, et kell 12 võiks lennujaamas olla. Pakkisime asjad kokku hommikul, käisime veel hotelli alal olevas väikeses toidupoes ja ostsime mõned näksid lennukisse.
Mõned pildid Turbo Club hotellist:
Kella 11 paiku vurasime lennujaama, andsime auto AVIS-esse ära. Kilometraažiks kujunes 1000 km, mis teeb keskmiselt u 130 km päevas, mõnel päeval rohkem, mõnel päeval vähem.
Lend jõudis Riiga kell 22.00, misjärel sõitsime otse koju, nii olime Tartus kella 2 paigus öösel. Oeh, küll oli äge see kõik!
Eelarve
Kokku 4300 €, mis jagunes valdkonniti ligikaudselt järgnevalt:
- lennupiletid – 1700 €
- majutus – 1160 € (Riia + Gran Canaria)
- kütus – 140 € (Gran Canarial 60 €, Tartu-Riia-Tartu 80 €)
- söök – 340 €
- tegevused/piletid – 400 €
- autorent – 360 €
- muu – 160 €
Faktid
- Kõrgeim võetud tipp – Pico de Las Nieves 1949 m
- Kilometraaž – 1000 km
- 2 loomaparki
- liivadüünid
- 1 akvaarium
- 2 matka
* Blogis olevate fotode kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!