#8 Florida ja Bahama

#8 Florida ja Bahama
18.02-06.03.2025
17 päeva

Oktoober, 2023. Rando helistab mulle õhtul ja ütleb, et peaks ikka ühe kaugema reisi ära tegema. Pikalt on olnud unistus teha perega reis USA-sse. Sel oktoobrikuu õhtul otsustasime, et sellest mõttest saab tegu ning on aeg hakata USA reisi planeerima. Sihtriik on suur ja lai, valituks osutub lõunapoolne piirkond Florida poolsaar. Pärast esmast kohtade ja tegevuste otsimist on selge, et koha peal tuleb olla vähemalt kaks nädalat. Veel tundub üha enam, et kui juba seal olla, tuleks kiigata ka mõnele läheduses asuvale Kariibi mere saarele, miks mitte Bahamale.

Juuni, 2024. Märtsist alates jälgime erinevate lennufirmade pileteid, ootame seda õiget – midagi, milles tunneme ära, et see pakkumine, see hind ja see lennufirma on just need, mida meil vaja on. Juuniks on tunne, et ei taha enam lennupiletite ostu edasi lükata. Valikus on SAS lend läbi Stockholmi ning Turkish Airlines läbi Istanbuli, mõlemad algusega Tallinnast. Sisimas tiksub millegipärast tugevamalt mõte ära proovida Turkish Airlines, millega me varem lennanud ei ole ning mille kohta palju kiidusõnu oleme lugenud. Lisaks meeldib Turkishi puhul see, et jõuame sihtkohta kohale hommikul kell 7.00 ning reisi esimene päev algab täispäevaga. Mõned hetked hiljem on pangakonto Turkish Airlines lennupiletite võrra kergem ning postkastis olemas piletid Ameerikamaale. Me teemegi selle ära! Nüüd pole enam tagasiteed.

Autorent. Augustis broneerime ära Eesti AVIS kaudu rendiauto, millega sihtkohas ringi vurada. Rendiauto kasutamine annab suure vabaduse ja ajakasutuse just nii nagu on hea või parasjagu vajalik erinevates olukordades.

Juunist septembrini tegeleme aktiivselt reisi planeerimisega – kes meie reisidega juba varasemast tuttav on, teab, et iga meie päev on täis hommikust õhtuni erinevaid kohti, tegevusi, liikumist ühest kohast järgmisesse. Pea 20 lehekülge Wordi faili täis vajalikku infot – tegevused, kohad, piletid, aadressid, lahtiolekuajad, hinnad, juhised parkimiseks ja kohalejõudmiseks, screenshotid GoogleMapsist ümbruskonna teede/majade paiknemise kohta, alternatiivsed kohad, kõik see on septembri seisuga enamuses välja uuritud ja kirja pandud. Ka suur osa majutustest broneeritud, välja arvestatud kooskõlas päeva plaanidega.

Septembri lõpp, 2024. Turkish Airlines saadab sõnumid ja kirjad, et lennud on tühistatud, mõlemal suunal, nii Tallinn-Istanbul-Miami kui Miami-Istanbul-Tallinn. Kõikidest seni kogetud lennureisidest juhtub meiega nii esimest korda. Saadan esmalt kirja Turkish Eesti esindusele (tallinnstation@thy.com), sest leidsin info, et nad reageerivad üsna kiiresti ning nendega on hea asju ajada. Suudan oodata järgmise päevani, kuid vastust ei ole tulnud, kannatamatu nagu ma olen, ei suuda käed rüpes olla ning helistan numbile, mis neil Eesti kontori juures kodulehel kirjas on – vaikus, telefon isegi ei kutsu, rääkimata sellest, et keegi järelikult ei vasta. Helistan järgmiseks Tallinna lennujaama infosse, sealt öeldakse, et see telefon, kuhu ma enne neid helistasin, ei vastagi, sealt ei saa kedagi kätte ja see telefon tegelikult ei töötagi. Jääb ainult küsimus, et miks see telefon üldse avalikult näha on, kui keegi sellele nagunii ei vasta. Tallinna lennujaamast öeldakse veel, et koha peal tegeleb kirjade ja telefoniga Turkish Airlines esindus vaid kolm tundi enne lendusid ning seda jooksvalt sama päeva või lähipäevade lendudega seotult, mitte lendudega, mis on mitmete kuude kaugusel. Selge, proovime siis edasi. Järgmiseks võtan kõne Turkish Airlines klienditeenindusse otse Türki. Pärast kaheksat korda numbrite vajutamist, et õigesse kohta pikas jadas jõuda, satun ühe toreda klienditeenindaja otsa, kes aitab lennud uutele aegadele ümber muuta. Pool tundi kestnud kõne ja arutluse käigus kirjeldab ta mulle üksipulgi kellaaegasid eri kuupäevadel. Küsin korduvalt kellaaegasid üle, sest aktsendist on kohati keeruline aru saada, suur aitäh talle kannatlikkuse eest. Nii tõime mineku kuupäeva kaks päeva varasemaks ja kogu reisi pikkus koos lendudega on senise 15 päeva asemel nüüd 17 päeva.

Edasised mõtted tiirlevad peamiselt selle ümber, et kui meil on enamus päevad planeeritud ja majutused broneeritud, kas peaks kõik kahe päeva jagu ette poole nihutama või mõtlema välja, millega sisustada kaks reisi algusesse lisandunud päeva. Kuna kogu reisi tegevuskavasse ei tahtnud siiamaani Bahamale minek hästi kõige muu kõrvale ära mahutada, tundub, et oleks äge, kui suudaksime täpselt nendeks kuupäevadeks leida kas Bahama kruiisi või leida ise viis Bahamal ära käia. Elu mängib kaardid kätte – pärast internetiavaruses kompimist leiame täpselt õigete kuupäevadel toimuva kahe ööga kruiisi Grand Bahama saarele. Kuna kruiisifirma kodulehel on  parasjagu sooduskampaania, proovime viimasel kampaania toimumise päeval piletid ära osta. Ostukorvis olles küsitakse pärast kaardi andmete sisestamist billing zip code’i, midagi, mida me absoluutselt sisestada ei tea. Tegemist on kohustusliku väljaga, niiet jääme siia toppama. Esmalt Google abile lootes katsetame erinevat viisi postikoodide sisestamist, aga ei miskit, ükski sisestus ei sobi sellele kodulehele. Helistan kodupanka SEB-sse, küsin, kas nemad teavad, mis billing zip code lahtrisse peaks sisestama – ei tea, soovitavad ettevõttega ühendust võtta ja otse küsida. Selge, järgmise kõne teen otse kruiisifirmale USA-sse, kus satun väga toreda ja sõbraliku klienditeenindaja otsa. Ta teeb telefoni kaudu broneeringu ära, ilma billing zip code’ita, kokku 623$, millest piletite enda hind -40% sooduskampaania ajal moodustab kõigest 179$ ning ülejäänud 444$ on erinevad maksud. Küsin oma küsimused teemade kohta, mis pärast väga põhjaliku infoga täidetud kodulehelt veel segaseks jäävad. Nii osutub 14 minutit kestnud kõne väga kasulikuks, sest lõppkokkuvõttes on meil nüüd tänu sellele, et Turkish senised piletid tühistas, piletid ka Grand Bahamale.

Reisieelsed ettevalmistused. Kui päevaplaanid on tehtud ning autorent broneeritud, on veel hulgaliselt ettevalmistusi, mis kõik enne reisi korda ajamist vajasid. Teeme ESTA-d. Rando teeb rahvusvahelised juhiload. Varustame kõik kohvrid kleepsuga, millel on nimi ja telefoninumber. Kontrollime topelt üle dokumentide, pangakaartide ja Euroopa ravikindlustuskaardi kehtivused. Ostame bussipiletid Tartust Tallinnasse. Muretseme spetsiaalsed reisiadapterid. Ostame T-mobile’ist eSIM’i. Tõmbame telefonidest pildid arvutisse, et uued kindlasti ära mahuks. Vahetame dollareid. Registreerime reisi välisministeeriumi lehel. Lisaks veel hulgaliselt erinevaid väiksemaid tegevusi. Viimased üks-kaks kuud mööduvad reisieelsete tegevuste nimekirja linnutamisel. Jaanuar ja veebruar kulgevad nii kiiresti, et järsku teretab meid reisi algus, esimene päev, 18. veebruar.

Check in’i teeme ära 24h enne lendu ehk eelmise päeva õhtul, mis ei kulge just nii ladusalt nagu arvame. Esialgu alustame Turkishi äpist telefonis, pärast check in’i proovime saada boarding pass‘e, kuid ilmub tekst, et justkui andmetes on midagi valesti sisestatud. Proovime mitu korda erinevaid kohti ja mõistatame, mis võiks valesti olla – ei tea, kogu aeg on andmetes midagi valesti. Kolime üle suurde arvutisse, seal näitab teksti, et boarding pass’e ei saa online keskkonnas teha, need saab kätte koha peal lennujaamas. Seda teksti äpp ei näidanud. Mul värvus selle aja jooksul peas üks juuksekarv halliks. Lõpp hea, kõik hea, check in tehtud.

1. reisipäev, teisipäev, 18.02
Tartu – Tallinn – Istanbul

Päeva esimeses pooles ostame viimased näksid teele, vaatame üle kaasa võetavate asjade nimekirjad, kontrollime, kas kõik on pakitud, sööme kodus lõunasöögi ning nüüd algab kõik pihta! Liigume oma kohvrite ja kompsudega autosse ning sõidame Tartu bussijaama, buss läheb kell 13.30.

Veidi enne kella 16 oleme Tallinna lennujaamas kohal. Kui lend läheb Tallinnast, on Tartust Lux Expressiga väga mugav ja kiire kohale jõuda. Nüüd pole muud, kui mõnda aega lennujaamas ringi uudistada, aknast välja vaadata ja lennu algust oodata. Lennuk stardib kell 18.45. Seal olles meenub veel, et ekstra täna hommikul kaasa ostetud marker ja teip jäid koju maha, teatud tegevusteks, millest hiljem juttu tuleb. Kolan mööda Tallinna lennujaama ringi ja otsin, kas kusagil neid müüakse – ei müüda. Viimases lootuses käin läbi veel Klick poest, kus klienditeenindaja annab mulle laua peal pooleldi kasutuses oleva teibirulli, öeldes, et tal on üks veel kuskil sahtlis. Ütlen tuhat tänu ja jooksen tagasi teiste juurde.

Lendame Turkish Airlines’iga esimest korda, Tallinn-Istanbul lend kestab ca 3,5 h, lennuk jõuab kohale hilisõhtul kella 23 paigus. Tunnid mööduvad väga kiiresti, ekraanidelt nähtav meelelahutus on tegelikult tõeliselt tore ja huvitav – lisaks sellele, et saab vaadata erinevaid filme, seriaale, rahvusvahelisi uudiste kanaleid, kuulata muusikat, mängida mänge ja muud, saab reaalajas jälgida ka kogu lennuteekonda koos kõikide lennu parameetritega.

3,5 h pikkuse lennu sisse kuulub üks söögikord, mida serveeritakse pärast õhkutõusmist – väga head söögid on, mitmekesised, ka lapsed leiavad omale sobiva.

Istanbulis maandumise ajal käib lennukist läbi mingi jõnks hetkeks, ei teagi, mis see on, kuid kell 22.30 oleme Istanbulis, leiame 3-tunnise layover’i ajal õige koha, kust järgmise lennu peale minna ning teeme aega parajaks lennujaamas ringi uudistamisega, siin ei ole me varem olnud. Karl magab vahepeal pool tundi. Info värava kohta tuleb ekraanidele kell 00.10. Janu on tekkinud ning ostan kolm karastusjooki 0,5 l purgis, hind kokku 18€. Jah, Istanbuli lennujaamas on hinnad kallid.

Lend algab 19. veebruaril öösel kell 02.10 ning Miamisse jõuab lennuk kohale 19. veebruaril kohaliku aja järgi hommikul kell 07.05, kokku kestab lend 11-12 tundi, umbes 10 000 km. Sel pikamaalennul pakub Turkish Airlines kaks korda süüa, esimese neist sööme kohe öösel veidi pärast õhku tõusmist ning teise enne maandumist. Kuigi lend on pikk, peab ütlema, et see kulgeb pigem kiiresti, osaliselt seetõttu, et osa lennust toimub öösel, lapsed magasid umbes 5 h, meie mõlemad pigistasime kokku vast tund aega und, mitte järjest (kes veel ei tea, siis me kumbki ei oska millegipärast erinevates sõidumasinates magada). Lisaks sellele, et Turkish’i ekraanid pakuvad palju meelelahutust, saab pikamaa lennukites vaadata live‘s kaamerat lennuki alla või otse suunatult, see on lõbus, eriti lastele.

Üks nüanss, mis kõige muu kõrval Turkishist kohe meelde jääb, on see, kuidas nad oma klientide poole pöörduvad. Me ei ole sellist pöördumist veel kohanud: “Ladies and Gentlemen, and Dear Children….“, see võtab südame alt kohe soojaks.

2. reisipäev, kolmapäev, 19.02
Miami – Port of Palm Beach

Maandume juba pärast kella 6 hommikul, jälgime maandumist lennuki kere külge kinnitatud live kaamerast. Ootame ära oma viienda kohvri, mis oli check in pagasis ja seame sammud autorendi suunas.

Enne veel tahame ära seadistada T-Mobile’i eSIM’i, mille soetasime Eestis mõned päevad enne reisi äpi nimega Prepaid eSIM kaudu. 55$ eest saime 30 päevaks piiramatu 5G interneti, hotspoti jagamise (nii ei pidanud Rando endale eraldi eSIM’i ostma, vaid jagasin talle lihtsalt enda hotspot’i) ning piiramatud USA-sisesed kõned ja sõnumid. Saame lennujaamas seaded kiirelt korda, väga mugav, soovitame! Kasutan sel reisil internetti igapäevaselt, väga tihti, see toimib igal pool.

Me oleme kohal, päriselt! Nüüd AVISt otsima! AVIS’e broneeringu teeme alati Eesti AVIS kaudu, koha peal olles on vaja üle lugeda, kas kõik on nii nagu broneeritud, allkiri alla ja minek.

Auto käes ning sõidame Miami lennujaamast põhja poole, Port of Palm’i, kuhu on ca 1,5 h autosõitu. Teel käime läbi toidupoest, et mõned näksid tagavaraks osta. Nii põikame sisse Key Food Supermarkets’isse, kus uudistame huvi pärast ka niisama ringi, mida siis ühes tavalises USA toidupoes müüakse, mis hinnad ja kogused on, üleüldse, mis silma jääb – kuigi pood ise ei ole megasuur, on sealne valik väga hea ja mitmekesine – meeldejäävad on värske roheline lett, kus tilgutati ülevalt automaatselt vett toodete peale, 3-liitrised Coca-Colad jm joogid, väga palju erinevaid karastusjooke multipakendites, üleüldse väga suured pakendid paljudel toiduainetel, toon-toonis perfektselt laotud köögiviljad, suured lihakamakad ning selles poes oli ka arvestatav umbes kümne buffee-stiilis sooja toiduga lett. Sooritame ostud ja lahkume kliimaseadmega hoonest tagasi sooja õue.

Kell on praegu 11 ning mõistlik oleks enne sihtkohta jõudmist lõunat süüa, külastame esimest USA McDonalds’it. 28$ eest kõht tavapärast mäkile omast toitu täis, väikese mööndusega, et joogid, mis selles konkreetses mäkis selles linnaosas pakutakse, on kahjuks väga tugeva kloori maitsega, mis kokkuvõttes jätab sellest mäki visiidist, võiks öelda, huvitava mälestuse. Jõime enamvähem pool oma jookidest ära, rohkem ei suutnud, kloori nii tugev maitse on lihtsalt harjumatu ning ei taha seda rohkem tunda, loodetavasti teistes kohtades nii kloorist vett ei kasutata. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:

Sisestame gepsu sadama aadressi ning liigume edasi, palmide vahel on üle pika aja jälle tore olla. Jõuame sadamasse kohale veidi enne kl 13, mis tähendab seda, et oleme tänase päevaga kenasti graafikus. Siit sadamast lähme kruiisilaeva peale, mis viib meid Bahama saarele, täpsemalt Grand Bahamale. Tegemist ei ole tohutu suure veepargi ja kardirajaga kruiisilaevaga, mis võibolla esimesena silme ette lööb, vaid pigem Tallink suuruse laevaga, laste jaoks muidugi suur. Nii nagu blogi alguses kirjutasin, leidsime täpselt sobivatel kuupäevadel reisi algusesse ühe kahe-öö-kruiisi Bahamale. Lähme vaatame selle Grand Bahama üle!

Kruiisifirma Margaritaville at Sea kodulehelt piletite ostmine on omaette elamus – ostmise lõppjärgus küsivad nad kodulehel kaardi andmeid sisestades Billing Zip Code’i. SEB-st soovitatakse pöörduda otse teenusepakkuja poole. Vahepeal proovime mõnda numbrikodeeringut vastavalt netiavarustes leiduvatele soovitustele – ükski ei toimi. Järgmise viie minuti pärast helistan otse USA-sse, satun klienditeenindaja nimega Frank otsa, kes on ülitore. Ta teeb telefoni kaudu broneeringu ära, ilma Zip Code’ita. Kokku 14 minutiga saan broneeringu tehtud, peamised küsimused küsitud ning väga toreda ja sõbraliku klienditeeninduse osaks. Hind neljale kokku 623$, seda parasjagu kehtiva sooduspakkumisega -40% ning lapsed tasuta – lahti kodeeritult maksid kaks täiskasvanu piletit 179$ ning erinevad maksud 444$. Reisi saab tühistada 60 päeva enne algust ning raha tagasi kuni 19.12-ni.

Sadamasse jõudmine on ära jaotatud vastavalt piletitele/kajutite numbritele. Meie kajut on seitsmendal dekil numbriga 7091 ja kohale võime jõuda alates kella 11-st, mitte varem, varem tulijatega ei tegeleta kuni ettenähtud kellaajani. Kell 15 suletakse väravad ning sellest kellaajast hiljem jõudjaid ei lasta enam üldse edasi. Jõuame sadamasse umbes kella 13-ks, mitme parklakorraldaja käeviibutuste saatel pargime auto ära, parkimine maksab 19$ päev,  võtame autost kaasa kõik asjad, mida järgmise kahe päeva jooksul vajame ning seame sammud sadamasse.

Administratsioonis selgitatakse meile põhilisi asju ja teemasid, soovitatakse laeva peal parimat söögikohta ning lähme laeva. Kohvrid peab kusjuures enne sadamasse minekut ära andma, need tuuakse kajutisse järgi. Eelnevalt on vaja kohvrite külge kinnitada spetsiaalselt meilile saadetud luggage tags’id kajuti numbri ja nimega, mille valmistasime juba Eestis ette. Et neid enne kruiisi kohvri külge kinnitada, otsisingi Tallinna lennujaamas teipi taga. Kõik on kulgenud lihtsasti ja kiiresti, ilma järjekordadeta, sest sõitjaid ei ole palju, rahvamasse pole. Kajut on meil ilma aknata, sest sel hetkel, kui piletid ostsime, olid kõik aknaga kajutid müüdud. Kogu info, mida vaja kruiisi kohta teada, on tegelikult üsna hästi ära kirjeldatud Margaritaville at Sea FAQ leheküljel.

Lähme välja dekile ümbrust vaatama. Ühel pool laeva lastitakse konteinereid, teisel pool paistab panoraam ülejäänud linnale. Ilm on kena, ca 20 kraadi ja nendime, et tore, et leidsime täpselt sobivate kuupäevadega kruiisi, et kiigata korraks Bahamale.

Liigume sadamast vaikselt välja ning algab laevameeskonna poolt korraldatud tund-kaks kestev melu muusika ja rütmide saatel. Hetkel paistab küll üsna palju inimesi koos olevat, kuid muul ajal hajuvad inimesed laeva peale laiali. Viimased vaated rannikule ning nüüd jälgime, mis tralli laeva sündmuskorraldus pakub.

Söögikorrad kuuluvad hinna sisse (v.a. eripaketid/erisoovid, mida saab eraldi juurde tellida). Esimesel õhtul käime adminni poolt soovitatud restoranis Fin’s Dining, sealsed road on maitsvad ning teenindus väga viisakas. Valida saab ühe eelroa, pearoa ja magustoidu. Magustoiduna proovime Key Lime Pie’d, mis on Florida piirkonnas kohalik laimikook, sellest avaldab Rando oma arvamust siin. Paar näidet meie roogade valikust:

Teise reisipäeva õhtuks oleme üleval olnud 43 tundi, lapsed vähem, ning niivõrd väsinud, et kella 20-21 vahel lähme kajutisse ning vajume sügavasse unne.

3. reisipäev, neljapäev, 20.02
Grand Bahama

Sööme hommikusööki laeva ühes buffee söögikohas, mis on pigem selline tavaline söökla, valikut on palju, kuid maitseelamusi siit ei saa. Praeguses hetkes pole see ka oluline, sest põhisiht on minna kiiresti Grand Bahamat uudistama. Esmalt piilume läheduses paistvat laevadekilt, kuni laev oma vajalikud toimetused reisijate maale saatmiseks lõpetab.

Kell 9 väljume laevast. Mõni minut pärast jalutamist kargab meile ligi üks takso pakkuja, öeldes, et tema korraldatav takso viib meid 38$ ühe otsa eest sadamast Freeport linna. Tagasi pidavat saama sama taksoga, peame vaid helistama taksojuhile ja ta tuleb sinna, kus me oleme. Oleme veidi skeptilised kohe esimese juurdetulija pakkumise vastuvõtmisele, seega ütleme mitu korda, et mõtleme, me mõtleme veel. ME MÕTLEME VEEL! Vast sai nüüd aru. Veidi eemal märkame autosid ja inimesi, liigume ligi, et kuulata, kas midagi asjalikku räägitakse. Üritame aru saada kõvahäälsetest taksokorraldajatest, kes räägivad midagi arusaamatu aktsendiga. Pöördun ühe poole, küsides, kui palju sõit maksab, mitme vastuse peale saame aru, et vist 7$ nägu üks ots. Päris kindel ka pole. Ja kuhu takso üldse sõidab, ka pole kindel, tõenäoliselt Freeporti kesklinna Port Lucaya Marketplace’i juurde, sest sinna sõidetakse kõige rohkem. Ühel hetkel liigub hunnik inimesi ühte taksosse ja see takso saab meie arvates pilgeni täis. Taksojuht vaatab meie pere, kes me seisame ilmselt sellise näoga, et eks me ootame uut taksot ja ütleb meile “Get in!“. Ahnii, me siis mahume selle takso peale – kobime kiiresti kõige viimase istme peale, ühe meesterahva kõrvale, mahumegi!

Edasine sõit läheb huvitavaks. Takso näol on tegemist aastast 1970 pärineva Dodge Ram Van’iga, koos taksojuhiga istume selles 16-kesi, turvarihmasid loomulikult keegi ei kasuta, need ripuvad niisama ja kõigile autos viibijatele ei jätku neid nagunii. Ühel hetkel uurin meie kõrval istuvalt meesterahvalt, et “Do you know, where are we going? To the markeplace?” Ta vastab, et “I hope so, that’s what they said to me….“. Ajame veidi juttu ja saame teada, et ta on Kanadast, üksi, laevakruiisil, juba teist korda Grand Bahamal ning tal on plaanis pärast seda kruiisi võtta sama firma teine kruiis ja sõita Key Westi. Taksosõit kestab 25 minutit, vahepeal viiakse osa inimestest ühte tee peale jäävasse randa, kilomeetreid kokku ca 16. See on üks äge autosõit, mille jooksul saab aknast vaadata PÄRIS Grand Bahama elu. Esmalt arutleme, et miks auto vastassuuna vööndis sõidab, hetk hiljem saame aru, et siin on vasakpoolne liiklus, mida me faktina eelnevalt ei teadnud, seda enam, et taksol asub rool meie jaoks tavapäraselt vasakul pool. Kui sõidu ajal aknast välja vaadata, märkame, et kõik on pilla-palla, primitiivne, korratu, harilik külaelu, palju võsa, looduse mõttes mitte midagi erilist. Kuid see ongi Grand Bahama vibe!

Jõuame Marketplace’i ning nüüd kogutakse raha, maksame edasi-tagasi sõidu eest 56$ ja jätame 4$ dippi, see tähendab, et maksame ette ka tagasisõidu eest, saame vastu talongid, millega sama taksoga pärast tagasi sõita. Viimane takso väljub Marketplace’ist tagasi sadamasse kell 14, meil on vaja laeva tagasi naasta hiljemalt kell 15.30. Kui nii, siis nii.

Nüüd on meil üle nelja tunni aega, et siinkandis ringi vaadata. Otsustame, et liigume siinsamas kandis ringi ega lähe kuhugi kaugemale järgmise taksoga. Kuna takso peatus asub turu juures, jalutame esmalt turust mööda, plaanides praegu mitte midagi osta, vaid pärast, kui tagasi taksopeatusesse tuleme. Siin on palju müüjaid oma kaubaga, kes, igaüks midagi meile hüüab, kui mööda kõnnime – peame ütlema, et see on väga ebameeldiv, tunneme enda küljes kümneid naelutunud silmapaare, lootuses, et tuleme nende boksi ja hakkame tohutult ostma. Proovime võimalikult kiiresti neist mööduda.

Kõnnime mööda tänavaid, siin-seal, majaka juures ja mujal. See kant paistab pigem hotellide ala ja turistile “üles ehitatud”.

Marketplace’i vastast põikame majade vahele ja otsustame, et käime Bahama rannas ära. Putkast saame teada, et õnneks on võimalik tasuta niisama minna. Kes soovib istumistoole, käterätte ja muud, neile on tasu eest. Me oleme randades alati liiva peal, ühegi tooli ja juurde ostetava lisaasjata. See on Lucaya Beach, palmidega liivarand, ütleks, et tavaline ilus rand, mitte miski ei viita Bahamale otseselt või millelegi teistsugusele – väga kena ja okei rand on.

Ühel hetkel tuleb meie juurde rannavalve ning pakub lastele võimalust sup-lauaga sõita, tasuta.

Oleme rannas umbes poolteist tundi. Plaanime enne takso peale minekut ka kõhu täis süüa, siinsamas ranna kõrval on üks söögikoht Prop Club beach Bar & Grill. Tellime midagi, et praegust nälga kustutada, mitme peale burger ja friikad, lisaks frititud tigu, mis on kohalik spetsialiteet (Conchy Conch Frittens). Laevas saame pärast nagunii süüa . Meie tellimusega läheb midagi nässu, sest ootame sööke tavapärasest kauem (ca 45 minutit), hea, et puhveraja võtsime enne takso peale minekut. Vahepeal küsin teenindajalt, et kaugel meie söögid on, sest meil on kellaaja pealt ära vaja minna – pärast seda kuuleme köögipoolel kõva karjumist kellegi suunas – ju nüüd hakatakse meie tellimust valmistama. Lõpuks laekuvad ka frititud teod, mille laseme karbis kaasa panna, sest meil pole neid aega enam süüa. Enne seda tuuakse meile vabanduseks kõigile üks jääjook, mida omakorda joome pooleldi tee peal takso poole kõndides, aga see on nii külm, et kiiresti joomisest ei tule eriti midagi välja. Kokku 50$ ja Rando tellitud õlu saime tasuta, tšeki peale seda igatahes märgitud polnud. Tegelikult on see lõbus meenutus, ei peagi igal pool kõik jooksma nagu kellavärk – eriti Bahamal. On täpselt nii, nagu on, ja see on tore!

Tagasi taksopeatuse ja turu juurde jõudes anname taksokorraldajale teada, et soovime viimase või eelviimase taksoga kindlasti tagasi sadamasse saada ja ütleme, et ta meile neljale kindlasti kohta hoiaks. Püüdes ignoreerida igas müügiboksis oleva inimese hõikeid ja veidraid kommentaare meile, leiame ühest kohast sobiva magneti ning lastele Bahama pluusid. Meie takso ootab meid, istume autosse.

Takso on, nii nagu tulleski, maksimaalselt inimesi täis, ilma turvavöödeta, ilma tõsiste reegliteta, jõuame punktist A punkti B. Sõidu ajal vaatame Bahamat, kohalikke maju, teid, puid, inimesi, autosid.

Teeme aega parajaks laeva lähedal kohalikul pop-up turul, mis on maksimaalselt asju täis. Liigume ringi ja meenutame päeva. Turul olles üheks lõbusamaks hetkeks kujuneb hoopis sealse vetsu külastus, mille naiste poole kohta ei olnud mul midagi öelda – seal oli kõik vajalik olemas, kuid meeste poolel puudus seep, puudus vesi ja…..puudus uks!

Aega parajaks tehes märkame mitut bussi, millega inimesi ühest kohast teise viiakse. Bahamal on kõige mõistlikum liikuda kas taksoga või ette kokku lepitud bussidega, mis tõenäoliselt on korraldatud kas reisijuhi või kruiisilaeva kaudu. Enne reisi googeldasime ise lisaks taksole ka kohalikku bussitransporti, kuid selle kohta oli väga keeruline infot leida – kirjutati küll, et kohaliku bussiga sõitmine on imeline viis Bahamat näha, kuid ühtegi ajalist või kohaga seotud täpsustust ei leidnud või ei osanud otsida. Tõenäoliselt see toimibki seal, kuid millal, kuidas jne – ei oska me seekord nõu anda.

Laeva tagasi minnes tuleb kõndida läbi turvaväravate, kusjuures suuremad kotid lastakse röntgenist läbi. Veel on enne laeva silt, et ananassikokteile ei tohi laeva kaasa võtta, mis on iseenesest üsna põnev seetõttu, et umbes 50 meetrit enne väravat müüvad kohalikud suure suuga neidsamasid toredaid ananassi sisse ehitatud kokteile ja muid ahvatlevaid puuvilju. Laeva dekilt vaadates paistab korraks isegi väike järjekord laevale saamiseks:

Grand Bahama maik suus, arvame, et see on lahe kogemus reisi algusesse, teistmoodi, eriline, meeldejääv. Bahama saari on veel küllaldaselt, seetõttu Grand Bahamale edaspidi vajadust meil tulla enam pole, vaid võimalusel vaataks hoopis mõnda teist Bahama saart.

Grand Bahama sadam on täis kraanasid ja konteinereid, nii tulles kui minnes on sadam siginat-saginat täis – konteinereid lastitakse kaubalaevade peale. Peamisteks eksport artikliteks on köögiviljad, kütus, tsitruselised puuviljad, koorikloomad ning muidugi turistide voog.

Sööme õhtusööki samas kohas, toit on hea – Fin’s Dining, võrreldes eilse õhtuga on menüü veidi muutunud, täna pakutakse osaliselt teisi toite. Proovime erinevaid.

Ostame lastele terveks kruiisi ajaks sellise jookide diili, et mõlemad saavad piiramatult täita spetsiaalseid joogipudeleid kas mahla või karastusjookidega, ühe hind 20$.

Võite arvata, kui väsinud me igaks õhtuks kogu päevast oleme, niiet pärast söömist ja õhtupimeduseni laevas ringi liikumist vajume õndsasse unne.

4. reisipäev, reede, 21.02
Fort Lauderdale – Superblue Miami – Wynwood Walls – Paradox Museum Miami – Miami Design Destrict

Hommikul vara oleme sadamas, sööme hommikusööki ja meenutame eilset.

Teekond laevast õue maapinnani kulgeb väga reguleeritult, inimesi juhatatakse mööda koridori üksteise järel liikuma, iga mõne aja tagant on töötaja, kes tuletab meelde, kuidas on vaja liikuda ja mida teha, läbime passikontrolli, enne seda kallame limonaadi joogipudelist suurde prügikotti ruumi nurgas, sest ühtegi vedelikku ei tohi kaasa tuua. Astume USA pinnale tagasi ning nüüd pole muud, kui teadmine, et järgmised kaks nädalat ootab meid veel seiklusi! Lähme!

Tunnise autosõidu kaugusel sadamast käime Fort Lauderdale linnas. Selles Miami lähistel asuvas linnas tegeletakse kõikvõimaliku veespordiga. Kõnnime Riverwalk’il jõe ääres, vaatame laevasid, purjekaid ja jahte, mida jõe äär täis on, kõrgeid läikivate klaasidega hooneid ja seda, kuidas sild autodele suletakse, sild üles tõstetakse, et katamaraan saaks läbi sõita.

Küsime kohalikult sheriff’ilt, kus lähim pood asub – ei tahtnud GoogleMapsist vaadata, vaid just sheriff’ilt küsida. Ostame lõunaks sooja toitu, autosse näkse ja jooke. USA-s on poes tihti kampaaniad suurpakkidele – ostes näiteks kaks pakki, saad kolmanda tasuta – proovime ka kohalikku ellu sukelduda ja teeme ka seekord nii.

Edasi liigume otse Miamisse – täpsemalt on sihikul Superblue Miami, kuid enne on vaja auto ära parkida. Superblue Miami juures on valvatav parkla, kus 5 h eest vaja maksta 20$. Ainult siin käimiseks nii palju parkimise eest esialgu maksta ei taha, seega proovime tänava peal metered on-street parkimist. Juhiste järgi jõuame isegi kodulehele ja sealt mõningaid etappe pidi edasi, kuid ühel hetkel jääb koduleht ketrama ja ei saa enam edasi, ei õnnestu millegipärast. Järgmise mõttena leiame, et kuna kaks järgmist sihtkohta asuvad tegelikult siit okeide jalutuskäikude kaugusel ja me ju soovimegi tänavatel ka ringi kõndida, jätaks auto ikkagi valet parking parklasse viieks tunniks ja käime kõik kolm kohta viie tunni jooksul läbi, ajaliselt peaks klappima küll. Nii teemegi, kuigi mõte oma auto võti terveks selleks ajaks neile kappi jätta ei tundu kõige toredam mõte.

Superblue Miami on maja, mis on täis valgus- ja heliinstallatsioonidega täidetud ruume. Selles konkreetses kohas on kokku viis erinevat ruumi, mis on päris lahedad. Igas ruumis on, võiks öelda, et hüpnotiseeriv muusika, mida kuulama jäädes oled lummatud selles ruumis pakutavast ja kogetavast. Esmalt oleme ruumides, kus on seintele ja põrandale installeeritud palju lilli, mustreid ja jooni, kõik see mõjub rahustavalt ja lõõgastavalt.

Järgmiseks oleme ruumis, kus mõõdetakse läbi sinu käe südame tuksumist ning seejärel hakkab südame tuksumise rütmi järgi valgus liikuma.

Edasi vaatame vee- ja valgusshow’d, kus kestva udukardina sees värvilised laserid õhus kujundeid, jooni ja kõikvõimalikku muud, mida sa vaid suudad ette kujutada, moodustavad.

Viimasena kõnnime peegellabürindis, kus kõik peegeldub ning seetõttu ruumi lõpmatu teatud suundades tundub. Küll ei ole selle ruumi peegelpinnad kirkad, vaid kaetud matistava kilega, mistõttu ei tekita see tegelikult 100% maksimaalset efekti.

Hind 120$ tundub veidi palju selle eest, mis siit saab, kuid see hinnang põhineb ainult sellel, et meil on eelnevaid kogemusi heli- ja valgusinstallatsioonide külastamisel (Dubais Aya Universe). Oleme siin 45 minutit, kuid kes esimest korda sellistest installatsioonidest osa saab, on siin ilmselt kauem, kodulehe järgi öeldakse, et aega koha peal kulub ca 1,5 tundi.

Poole tunni jalutuskäigu kaugusel Superblue Miamist asub Wynwood walls. Kõnnime mööda tänavaid, vahepeal tundub, et inimesi on tänaval väga vähe, mõni üksik, ainult autod sõidavad. Ütleks nii, et päevasel ajal, valges, on kõndida okei, kuid õhtul pimedas siin ilma autota liikuda ei kavatseks.

Wynwood Walls’ile lähemale jõudes on rahvast tänavatel üha enam, järjest rohkem. Eks see konkreetne piirkond ongi turistide päralt praegu. Tänavakunst on siin igas asjas – maapinnal, majadel, postidel, aedadel, juhtmetel, kanalisatsiooni kaantel, kõikjal.

Wynwood Walls on Miami tänavakunsti muuseum, mis on aja jooksul muutunud oluliseks kohaks maailma tänavakunsti mastaabis. Siin käib aastas 3 000 000+ külastajat, kes vaatavad ca 3200 m2-le joonistatud 21-st riigist pärit rohkem kui saja kunstniku töid. Ja tõsi, siin on vaadata ägedat kunsti ja ilusat loomingut, seinast seina, sõna otseses mõttes. Kunst ei avaldu ainult seintel, vaid ka erinevatel muudel viisidel – lõuenditel, maalidel, kujudes, kompositsioonides, plekitahvlitel ja mitmel teisel moel. Kokku 24$ dollari eest on vaadata päris palju, meie vaatame kõik läbi peaaegu kolmveerand tunniga, kuid see ei tähenda, et siin ei võiks tõeline fänn veeta pool päeva või kasvõi terve päev.

Wynwood Walls’ist 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel asub Paradox Museum Miami, mis on Ahhaa-sarnane teaduskeskus. Piletite eest kasseeritakse kokku 115$ ja sees me olemegi. Kuna oleme käinud paljudes teaduskeskustes välisriikides, leiame 115$ pigem palju selle muuseumi eest olevat, kuid see on puhtalt seetõttu, et suur osa eksponaatidest/nende põhimõtetest on juba tuttavad ja nähtud. Teisalt on see siiski silmaringi avardav, sest erinevates kohtades võib olla ühe idee teostus erinev ning üldjuhul on siiski alati ka midagi, mis on uudne ja huvitav. Kõige eelneva tõttu kulub meil keskmisest teaduskeskuse külastajast kogu asja läbi käimiseks ja vaatamiseks vähem aega.

Pärast 40-minutilist jalutuskäiku jõuame tagasi Superblue Miami juurde, mille parklas on meie auto. Iga mõne aja tagant näeme tänavatel USA väga hästi äratuntavat kollast värvi koolibussi. Lapsi tänaval kukil või süles kandes jälgige tee ääres olevaid põõsaid ja puid, sest mõned neist võivad olla korralike okastega ning neisse takerdudes leiate end mõneks hetkeks keset tänavat kõrva juurest või kaelalt verd kinni surumas. Nii meil juhtus, kuid pärast tohterdamist kõndisime juba 10 minuti pärast sama teed edasi.

Kell on veidi pärast 17 ning see tähendab ainult üht – lähme vaatame üle Miami Design District’i, mis on üks vanade laohoonete piirkond, mis on luksusbrändide poodideks ümber ehitatud. Tuleme siia majade vahele kõndima, eriilmelisi majasid ja nende fassaade vaatama. Üks erilisem kui teine, säravam kui teine, värvilisem kui teine, paksema klaasiga kui teine, ekraanidega, rohkema klaasipinnaga – iga hoone on konkurent järgmisele. Rohkelt pildis oleva siseõuga on vaeva nähtud ning tänavatel pargivad luksusautod, mille armatuuridel on millegipärast tihti näha invaliidi silt.

Maksame parkimise eest ning võtame sõidusuuna Miami kodu suunas, milles veedame kolm ööd. Kõik need autosõidud ja vaated – oleme nagu USA filmis.

Registreerime end hotelli sisse, viime asjad ära ning plaanime käia veel õhtusööki söömas kuskil siin läheduses. Söögikohti on siin piisavalt lühikese jalutuskäigu kauguses, sellegipoolest näeme nii lühikese aja jooksul ühte, ütleks, et potentsiaalselt ohtlikku naisterahvast ühest uksest välja tulemas ja kõikidele midagi karjumas, võtame sujuva kaare, et temast kaugemalt mööda minna. Valime söömiseks ühe pitsakoha Venezia Pizza & Lounge (nii on kirjas tšeki peal), googles on nimeks Venezia Grill, Pizzeria & Bar. Veidi ootamist ja baarisuminat, väsimuse trotsimist ja söögikohta sisseelamist ning meie pitsa saabub.

Kokku läheb meil siin 69$ koos kõikide tippide ja maksudega. Algselt menüüd vaadates arvytame, et läheb 42$+teadmata summa. Tšeki pealt on kenasti näha, et 42$-st sai millegipärast juba 53$, maksud juurde pea 5$, tipp pea 9$ ning summa, mis vaja maksta, on 66$. AGA EI, see on sel juhul nii, kui maksaksime sulas, maksame praegu kaardiga, niiet 69$ arvelt maas ning kõik hästi ja lõpetatud selle kohaga. Pitsa on maitsev, õhustik sõbralik, see on hea koht, kuhu sööma tulla.

Nüüd hotelli tagasi. Tänaseks kõik, vajume ilma ühegi vastuväiteta kõik unne.

5. reisipäev, laupäev, 22.02
Little Havana piirkond – Frostscience Center – Bayside Marketplace – paadisõit Biscayne lahel – Skyviews Miami Observation Wheel

Elame Miamis kolm ööd Collins Hotel’is, mis asub North Miami Beach lähedal. Peale selle, et administratsiooni majast läbi kõndides jõuab hetkega ninna väga ebameeldivalt tugev õhuvärskendaja lõhn, meeldib meile see koht. Kõik vajalik on olemas, et öid veeta, pole millestki puudu, pole millestki üle.

Täna suundume kõigepealt Little Havana piirkonda. See meie hotellist 30-minutilise autosõidu kaugusel asuv piirkond on tuntud kui poliitiline tsenter Miamis elavate kuubalaste jaoks ja täna tahame siinsest veidi osa saada. Siin elavad inimesed, kes tulid siia 1960ndatel, pagedes Castro režiimi eest Kuubalt. Siia saabunud arvasid alguses, et nad on Miamis ajutiselt, kuid läks teisiti.

Pargime Domino Pargi taga asuvasse tasuta parklasse. Märkame silte, mille peal on kirjas, et auto peab parkima nina ees – USA-s on auto numbrimärgid ainult auto taga, ees pole, nina ees autosid parkides on ametnikel hea ülevaade auto numbrimärkidest. Esmalt käime Domino pargis, kohalike jaoks Maximo Gómez park, mis on teada selle poolest, et juba üle 40 aasta käivad siin kohalikud male ja teisi mänge mängimas. Mänge saavad mängida ainult liikmed. Kõik, kes on üle 50 vanused ja omavad Maximo Gómez Domino Club kaarti, omavad liikmelisust elu lõpuni.

Silmame tänaval mitmeid sigaripoode ning puhtalt seetõttu, et pole elus üheski sigaripoes käinud, astume ühte neist sisse ja uudistame ringi. Peagi ütleb klienditeenindaja, et lastele pole poodi sisenemine lubatud, arusaadav, lähme tagasi ukse taha ning käime Randoga vaheldumisi sees ringi. Piltide ja videote tegemine on lubatud, küsisin ekstra üle. Siin on sigareid tohutu kogus, neid on siin nii palju erinevaid, väga spetsiifiline valdkond, eriti läbi meie silme läbi vaadatuna, kes sellest maailmast mitte midagi ei tea. Poes on eraldi lindiga piiratud ala, kuhu igaüks minna ei saa, seal on ilmselt kallimad ja erilisemad tooted, mis mõeldud tõelise asjatundja jaoks.

Little Havana peatänav on Calle Ocho, mille ääres ja veeres kogu elu ja melu kulgeb. Eks see tänav on peamine, kus turistid liiguvad.

Selle kandi väidetavalt parim jäätisekohvik pidavat olema Azucar Ice Cream, kus, otseselt midagi erilist jäätiste puhul ei tuvasta, kuid hea on ikka.

Liigume mööda peatänavat – peamiselt on see tänav täis erinevaid väikeseid poode (tubaka-, suveniiri-, mõni kohalik riidepood ja teised), ka kohvikuid ja söögikohti, enamuses lastakse üsna valjuhäälset kuuba-või ladinarütmides jalga keerutama panevat muusikat. Mõned kaunid grafitid, autotöökojad ja kitsad nurgatagused, vanema trammi välimusega bussid, siin-seal sõidavad vanad autod.

Kuked liiguvad siin tänavatel omavoliliselt vabalt ringi. Mitmete nurkade peal on suured kirjud kuke kujud – kuked on Kuuba kultuuri sümbolid, esindades kuubalaste vastupidavust ja vaimu. Kukk on tugevuse ja väljakutsetest ülesaamise sümbol, sarnaselt Kuuba kogukonnaga läbi ajaloo.

Lõunaaeg terendab ning kindel soov on proovida Kuuba võileibasid. Istume ühte söögikohta El Pub Restaurant, mille valime selle järgi, et siin sööb praegu juba üsna palju inimesi – järelikult hea koht. Valime välja kaks erinevat Kuuba võileiba, ühed friikartulid ja joogid, kokku 34$ +6$ tippi. See on kogu reisi jooksul ainus koht, kus tipp on vaja jätta nii, et pärast seda, kui klienditeenindaja tšeki toob, märgin pastakaga linnukese selle numbri juurde, mida soovin tipiks jätta. Kuuba võileivad on väga head ja üsna pirakad, kõht saab ootamatult täis.

Kokkuvõttes on Little Havana huvitav läbipõige külastamiseks – siinne õhustik, olustik ja melu on lahe, teistmoodi, kutsub vaatama ja kuulama, söögid on mõnusad, tänavatel voogab kaasahaarav muusikarütm ning visuaalselt on põnev ümbritsevat vaadata.

Siit ca 10 minutilise autosõidu kaugusel asub Frostscience Museum, mis ühendab endas teaduskeskust, akvaariumi ja planetaariumi. Pargime lähedusse ühte parkimismajja ja uudistame Frostscience kõrval koerte ja kassi kujudega parki.

Aastal 1949 asutatud Frostscience keskus on arenenud väga suureks – siin on avastamist lausa kuue korruse jagu. Kassas soovitatakse registreerida end osa võtma ka planetaariumist, peagi registreerin meid seansile nimega Dynamic Earth. Kõigepealt astume sisse putukate näitusele, mis on põnevalt üles ehitatud, sh visuaalselt. Edasi liigume erinevatel korrustel ja vaatame kõike, mida näidatakse. Siin jagub uudistamist igaühele, alates veemaailmast ja akvaariumitest kuni dinosauruste, laborite, teaduse võimu ja paljude muude näitusteni.

Muuhulgas saab käia ka üleval terrassil ja nautida vaadet eri ilmakaartesse. Ülalt paistab Miami kruiisilaevade sadam.

250 kohaga planetaarium on vägev – valitud teema on pooletunnise seansi kestel tõeliselt hästi esitatud, National Geographic stiilis, üliilusate videotega ning peale loetud väga hea diktsiooniga kõnega.

Oleme siin peaaegu kolm tundi, meile tavapäraselt haarame kohalolevat üsna kiirelt – millega juba kokku puutunud oleme ja teame, saab tähelepanu vähem, mis uudsem ja huvitavam, peatume pikemalt. Keskmisel teaduskeskusest huvituval lastega perel soovitame varuda kindlasti rohkem kui kolm tundi. Kokku 123$ on igati väärt käimist.

Edasi jalutame 15 minuti kaugusele Bayside Markeplace’i, kus teeme aega parajaks paadisõiduni, mis viib meid peaaegu pooleteiseks tunniks Biscayne lahele. Ostsime piletid GetYourGuide keskkonnast juba Eestis ette ära, kokku neljale 120$. Bayside Markeplace’s saavad soovijad poodides või arvukates kohvikutes, baarides ja söögikohtades oma rahakotti tuulutada, või niisama ringi kõndida ja melust osa saada. Meie valisime selle viimase tee aja parajaks tegemiseks.

Paadisõidu piletit ostes on vaja valida sõidu alguse kellaaeg, valisime kell 18, et lahkuksime sadamast enne päikeseloojangut ja naaseksime pimedas. Tegemist on suurema paadiga, kus on umbes sada inimest – võib istuda, võib kõndida. Giid räägib nii inglise kui hispaania keeles, tutvustades ümbritsevat ning kuulsuste kodusid.

Väga, väga põnevaid lähivaateid pakub ka merekonteinerite lastimine.

Miami särava Skyline’i nägemine pimedas on tõeliselt kena vaatepilt – teemal horisondil tervitavad meid tulesärades kõrghooned, mis meenutavad koheselt Dubai Skyline’i.

Oleme jõudnud arusaamani, et igal reisil on vaja ette võtta üks paadi-, laeva- või kaatrisõit, sest need loovad laheda elamuse kõigile. Uurige, otsige, võrrelge erinevaid diile ning leidke enda seltskonnale sobiv.

Kas teile tundub, et nüüd on aeg nii õhtus, et me lähme koju? EI, tänane päev ei ole meil veel läbi! Kell on alles 19 ning nüüd lähme Skyviews Observation Wheel peale, kokku 90$ eest kõrgemalt siinse uudistamist. Veidi järjekorras ootamist ning meid juhitakse järgmisesse vabasse kapslisse. Kodulehe järgi kestab sõit vaateratta peal 12-15 minutit ning selle aja jooksul teeb ratas 4-6 tiiru. Loeme ära, et meie korra ajal keerles ratas seitse korda. Mõned lõbusad videod, kõrghoonete lugemised ja kõrgete vaadete imetlemised, tuleme vaateratta pealt ära ja hakkame parkimismaja poole jalutama.

Koju sõidame siit vaid pool tundi. Oleme tuvastanud ühe olukorra, mis leiab aset iga päev vähemalt üks kord – autoga enne ristmikku seisma jäädes on vaja uksed lukku vajutada, sest autode vahel liigub ringi inimene, kes soovib raha või muud. Sööme hotellitoas võileibu, sest igal õhtul me siinsete hindade juures väljas söömas kindlasti ei käi, peseme hambad ja vajume magama.

6. reisipäev, pühapäev, 23.02
Miami’s Children Museum – South Pointe Park Pier – Miami Beach – Key Biscayne – Ocean Drive

Tere hommikust! Vaade voodist on meil selline:

Kõigepealt käime umbes saja meetri kaugusel asuvas poes ja varustame end hommikusöögiks vajalikuga, sest selles hotellis hommikusööki pole. Õhk on soe, kerge tuul sasib palme, tõotab tulla jälle ilus päev.

Täna käime kõigepealt Miamis’ Children Museum’is. Tegemist on keskusega, mis on meie hinnangul suunatud kuni umbes 12-aastastele lastele, sel on teaduskeskuse sugemeid, kuid põhirõhk on siiski mängulisusel. Keskuse kõrval asub üle 300-le autole mõeldud parkla, kus pargitakse äpi kaudu. Meil on siia jõudes veidi tegemist äpi käima saamisega ja jebime sellega umbes kümme minutit, kuid lõpuks läheb raha kontolt maha ning asi toimib. Seega, teinekord – tasub jebida, sest võib õnnestuda! Ja teist varianti siinkohas parkimiseks nagunii ei ole, niiet teinekord – peab jebima! Üks tund 2$.

Oleme siin peaaegu kaks tundi, tegevusi on väga palju, osaliselt tuttavat, kuid palju ka uut. Lapsed oleks tõenäoliselt veel siin meelistegevuste kütkes viibinud, näiteks sai sõita paatidega vee peal, mis oli väga lõbus.

Kokku 104$ eest palju lõbusaid tegevusi, sh kui täiskasvanud peavad mingi hetk endale ise tegevust leidma, võib alati naljakaid videosid teha – siin üks (võibolla veidi ootamatu) näide ajaveetmisest. Nüüd teeme parklas kerged näksid, et tekiks energiat edasi liikumiseks.

Kuid kõigest kümneminutilise autosõidu kaugusel asub South Pointe Park Pier ehk kõige lõunapoolsem Miami Beach’i kalapüügikai. Et sinna jõuda, otsime kõigepealt parkimiskohta. Kuna kellaaeg on lõuna paigus, on enamus inimesed juba hommikupoole siia ära tulnud ning parkimiskohti peaaegu et pole. GoogleMaps’iga liigume mitmete parklate läheduses ja üritame silmaga vaba kohta näha. Ühel hetkel möödume parklast, kus on sildi peale kirjutatud hinnaks 30$, mõtleme, et eiii, eiii, ei hakka nii palju küll maksma parkimise eest, küll leiame parema koha. Teeme kvartalile ja tänavatele uuesti paar tiiru peale ning tõdeme, et just seesama 30$-line parkla ongi tegelikult üks parimatest variantidest. Saame teada, et võime siin 5 h parkida, niiet järsku tundub, 6$ tunni eest Miami ühes peamises tõmbekohas, ranna lähedal, ühtäkki pigem lausa soodne. Pargitud, näksid, joogid, käterätid, ujukad ja kõik muu vajalik seljakottidesse kaasa ning lähme!

South Pointe Park Pier on betoonist ehitatud kalapüügikai, mis on 137 m pikk, olles populaarne kogunemiskoht kõigile huvilistele – nii turistidele kui ka kohalikele, kalapüügi harrastajatele ja niisama ookeanielu vaatamise nautijatele.

Nüüd on aeg osa saada Miami rannast. Miami rand on 40 m2 suurune ja 17 km pikk ning kuna oleme siin lõunaotsas, sätimegi end siinsamas sisse rannavalveputka juurde. Lained teevad lastele suurimat rõõmu ja peamise aja nad lainte sees möllavadki. Ei tasu unustada lainte tugevat jõudu, mis võib ebasobival hetkel kaldast eemale tõmmata, seetõttu on alati üks meist nende juures lainete juures kaasas.

Terve päev sõidavad vee peal paadid ning lendavad õhus lennukid reklaamidega, mis alguses on huvitav vaadata, aga kui oled viisteist korda seda lennukit juba mööda sõitmas näinud, ei pööra enam tähelepanugi.

Sulistame rannas umbes kaks tundi ja liigume peagi tagasi parklasse. Mõned näksid pagasnikus ning nüüd teeme väikese autotripi 40 minuti kaugusel olevale Key Biscayne saarele, lihtsalt niisama, et Miamist välja saada ja vaadata, kuidas teise-kandi-rahvas elab.

Tripime siin lihtsalt ringi, sööme ühes kaubanduskeskuses tagasihoidlikud pitsad ja pastad, arve 41$. Vetsus käimiseks tuleb minna teisele korrusele, mille võtmega antakse kaasa selle külge kinnitatud suur metallist supikulp. Olgu.

Tagasi Miamisse jõudnud, plaanime sõita Ocean Drive’ile, mis on üks Miami sümbolitest juba 1920ndatest, siin lastakse majade peale õhtuhämaruses värvilised tuled ning söögikohad ja pubid on tuugalt rahvast täis. Mida lähemale sellele tänavale ja paralleelselt kulgevale Collins Avenue’le jõuame, seda rohkem ummikus oleme, liiklus on siin praegu, kella 19 ajal õhtul, tõeliselt aeglane. Ocean Drive alguse juurde jõudes saame aru, et oih, see on ühesuunaline ja siitpoolt ei õnnestu meil mitte kuidagi seda uudistama sõitma. Kuna ummik on siin korralik, ei plaani me kohe pärast lähitänavaid sinna ka keerata ning sõidame veidi edasi.

Mitmetest poodidest mööda sõitnud, leiame, et täna on viimane päev Miamis ja me pole üheski poes käinud, et pluuse osta. Või midagi muud. Samas ei leia me ühtegi vaba parkimiskohta, isegi kui juba reaalselt kuus korda kvartalile tiiru peale oleme teinud – mitte ühtegi kohta lihtsalt pole! Tänu sellele sõidame siiski ka kuus korda mööda Ocean Drive’i ja näeme seda. Kuid sellegipoolest – ühtegi vaba parkimiskohta pole! Uus plaan on selline – Rando tiirutab sama kvartali tiiru vaikselt edasi, ma lähen lastega seni poodi ning võtab meid varsti peale ühe kindla tänavanurga pealt. Mõne aja pärast leiab ta siiski ühe koha ning ühineb meiega poes.

Jõuame viimast korda Miami koju, kõik on väsinud, head ööd!

7. reisipäev, esmaspäev, 24.02
Everglades Safari Park – Robert Is Here fruitmarket

Ulatame hommikul Miami kodu võtmed adminnile ja kütame Miamist edasi uute seikluste suunas. Vihma hakkab tibutama. Liigume Everglades rahvuspargi suunas. Vihma hakkab järjest rohkem sadama. Keerame sisse eelnevalt valmis vaadatud Everglades Safari Park teeotsast, õigemini asub antud koht otse tee ääres. Siirdume tihedas vihmasajus piletiostu putka suunas, samal ajal mõeldes, et päris kehv ilm on ja saame vist üsna märjaks… Piletiputkas saame teada, et ilm ei ole takistus (v.a. juhul, kui on äike). Hetke pärast ongi neli piletit taskus kokku 153$ eest. Vihmakeebid saame mugavalt kõrvalasuvast majast osta, neli keepi kokku 10$. Kiirelt auto juures mõned soojemad riided selga, keebid peale ja oleme valmis minema reptiilide tutvustamisele.

Kivitoolidel istudes kuulame põnevaid fakte reptiilide maailmast, onu näitab madusid ja pisikest alligaatorit. Samuti tutvustab suurte alligaatorite elu, muuhulgas näidates, kuidas alligaatori lõuad automaatselt pauguga kinni lähevad, kui neile lõugade vahele mistahes asi panna. Seejärel saab koos väikese alligaatoriga pilti teha, 5$ inimese kohta. Ulatan 20$-lise, öeldes, et teeme pilte Kaurist ja minust, saan raha tagasi, võtan vastu, hoian seda käes ning pärastpoole raha vaadates mõtiskleme selle üle, et saime tagasi kaks 10$-list, midagi läks vussi.

Pärast pildistamist liigume reipal sammul air boat’i poole, et saada kohad esimeses reas. Viie minuti pärast istume kahe lennuki mootoriga air boat’is, kriipsud kõrvuni. Me oleme seda hetke lihtsalt nii kaua oodanud!

Ootame, kuni kõik teised on paati jõudnud ja hakkame liikuma. Alguses rahulikumalt kulgedes, et jõuda ava-swamp’ini. Ventilaatorite jõud pannakse põhja ning nüüd hõljume täiskäigul edasi – täpselt nii, nagu Politseiakadeemia filmist korduvalt vaadanud oleme, mõeldes, et meie käime ka Everglades’is ükskord air boat’iga nii sõitmas. Ja siin me olemegi, niiiiiii äge!

Õige pea hõikab paadijuht kõva häälega näpuga näidates “GATOR! GATOR!“. Ongi! Ongi üks pirakas alligaator looduses, oma kodus, oma lemmik keskkonnas, mitte puuris, mitte loomaaias, vaid parimas paigas, kus ta olla saab. Mõne aja pärast näeme järgmist ja siis järgmist ja siis järgmist ja veel mitmeid, neid on täna siin päris korralikult näha. Saame aru, et vihmane ilm on selle ettevõtmise jaoks praegu hoopis ideaalne.

Everglades rahvuspark on tohutu suur ala, kus kaitstakse kohalikku ökosüsteemi. See rahvuspark on suuruselt kolmas rahvuspark USA-s, Death Valley ja Yellowstone järel. Siin elab palju ohustatud ja kaitse all olevaid liike, sh Florida panter. Lisaks arvukalt erinevaid reptiile, imetajaid, linde, kalu ja miljoneid moskiitosid. Kuuleme, et siin elab ka püütoneid, kes on mingil varasemal ajal siia ebaseaduslikult sisse toodud. Püütoniga on kehv lugu see, et ta on kõigesööja, ta sööb siin Everglades rahvuspargis absoluutselt kõiki elusolendeid, sh ka alligaatoreid. Seetõttu on nende kättesaamise eest siin välja pandud kopsakas vaevatasu. Nii ütles meile paadijuht, et kui keegi meist püütonit näeb, andke kiirelt märku ja teeme raha pooleks. Tema ise ei ole püütonit oma ametiaja jooksul siin veel näinud.

Everglades rahvuspargis ei ela krokodille, vaid siin elavad alligaatorid. Krokodilli hambad paistavad lõugades peaaegu kogu ulatuses välja, nad elavad Aafrika, Austraalia ja Ameerika niiskemates kohtades. Alligaatorid elavad peamiselt USA lõunaosas ja Hiinas, Floridas elab neid umbes 1,5 miljonit. Alligaatori koon on peenem ja otsast ümaram, mis võimaldab tal suud paremini kinni hoida ja hambad suletud suust välja ei paista. Keskmine Ameerika alligaator võib elada kuni 30 aastat ja kasvada kuni 4 m pikkuseks ning kaaluda 360 kg. Alligaatorid elavad magedas vees, krokodillid eelistavad elada soolases vees, mistõttu neid siin Everglades rahvuspargis pole.

Pärast paadisõitu lähme kõnnime siinsamas alal oleval spetsiaalsel rajal, osaliselt laudteel, mis kulgeb lopsaka taimerägastiku vahel. Mingitel hetkedel vaatame neid huvitavaid, kummalisi ja meie jaoks ebatavalisi taimi enda ümber ning mõtleme – kui põnev ja vajalik on aeg-ajalt näha ja saada osa sellest, mis maailmal pakkuda on!

See oli meie jaoks suur elamus. Kel veidigi huvi, soovitame kindlasti siin ära käia!

Reisi planeerides leidsime, et mõnes üksikus kohas on võimalik süüa ka alligaatori liha. Mõeldud-tehtud, astume siinsamas restorani uksest sisse ja tellime alligaatori saba, konnajalad ja catfish’i, kokku 67$. Alligaator ja konn maitsevad üsna ühtemoodi ning meenutavad kanaliha, ka lapsed proovisid kõik ära.

Anname kuuma edasi Miami Zoo poole, kuhu on siit kolmveerand tunni jagu sõita. Teel täiendame kütuse varusid.

Loomaaeda kohale jõudes ja kassast pileteid ostma minnes ütleb tädi meile, et kas me oleme ikka kindlad, et tahame minna, sest täna on vihmane ilm ning enamus loomad on sellise ilmaga peidus või majades ning me näeme väga väheseid loomi. Rõhutab mitu korda, et raha tagasi ei maksta. Oleme tegelikult väga tänulikud selle soovituse eest, sest vastasel korral oleksime maksnud korraliku summa ning näinud peaaegu mitte midagi. Veidi on kahju, et me Miami loomaaiast osa ei saa, sest kuuldatavasti pidavat see olema väga suur ja lahe, tõenäoliselt on see üks tegemata tegevus ja saamata jäänud elamus sellelt reisilt, mis kripeldama jääb, mistõttu on suur tõenäosus, et edasise elu jooksul käime siin ikkagi ära.

Kuna järgmine ööbimiskoht asub Homestead linnas, kaardilt vaadates allpool, liigume sinna suunda.

Esmalt käime sõbra soovitusel läbi Robert Is Here turult, mis on kohalike seas tuntud puuviljade ja köögiviljade hankimise koht. Enamuses osas kasvatatakse neid siinsamas Homestead’is, mõningate eranditega. Väljapanek on üsna mitmekesine, ainuüksi vaadatagi neid puuvilju ja muid saadusid on huvitav.

Ostame ka midagi – papaiat, banaani, ananassi, tähtvilja ja kuivatatud banaani, kokku 21$. Pärast autosse minekut ja banaanide proovimist selgub, et need on nii hea maitsega, pole võrreldavadki Eesti müüdavate banaanidega, niiet jooksen turule tagasi ja ostan kobara juurde.

Meil on välja otsitud kaks lühikest matkarada Everglades rahvuspargis. Üks on 650 m pikkune Pinelands Trail ning teine 800 m pikkune West Lake Trail. Sõidame nende suunas kuni rahvusparki sisenemise väravani – auto eest 35$, ühe inimese eest 20$. Kell on umbes 16.30 ja millegipärast valdab nüüd tunne, et pigem jätame siia minemata, sõidame majutusse, regame end sisse, täiendame poes snäki- ja joogivarusid ning teeme rahulikuma õhtu. Teel kohtame mitu korda pantri eest hoiatavat liiklusmärki – see on küll põnev!

Majutuseks oleme välja valinud tee äärde jääva Fairway Inn Florida City Homestead Everglades, üks öö kokku 96$.

Käime poes. Kõigepealt kõnnime lähedal asuva Walgreens suunas. Kuigi teame selle poe kontseptsiooni (see pole toidupood, siin on esmased toidud ja joogid, kuid suuem rõhk on esmatarbekaupadel ning apteegitoodetel), vaatame pakutu läbi ning otsustame, et lähme ikkagi veidi kaugemal asuvasse Publix toidupoodi, autoga. Publix toidupoe valik on VÄGA mitmekesine ja lai, alates mitmekümnete maitsetega popcornist ja krõpsudest, külmkapitäitest jääkuubikutest kuni värskete puuviljalettideni ja mitu-pakk-jookideni välja.

Parklas näeme lähedalt Cyber Truck’i. Igapäevaselt sõites näeme neid mööda kihutamas korduvalt, kuid nüüd silmitseme lähemalt.

Täna on 24. veebruar, Eesti Vabariigi sünnipäev. Tagasi majutuses alustame oma suurepärast plaani süüa tänase päeva puhul kiluvõileibasid, Eesti lippki peal ja puha! Otsime Eestist ostetud ja kaasa võetud kilukonservi välja. Avame. Avast tuleb mingit vedelikku. Teeme kaane lahti ja näeme konservi sisuks üksteise kõrval ilusti reas lebavate kilude asemel ühtlast vedelat pasteedimoodi kilumassi. Ei ühtegi kilutükki, mitte ainsatki! Konserv asus äraantavas pagasis ning mõistatame siiamaani, miks sellega nii juhtus – õhurõhkude muutumine? Kui sina blogi lugejana tead vastust, siis anna meile ka teada.

Sel õhtul maitseme puuviljaturult ostetud papaiat ja sööme Ameerika võisaia, isetehtud Eesti lippudega, ilma kiluta. Aga ikkagi, palju õnne Eestile!

8. reisipäev, teisipäev, 25.02
Key West

Hommikul pakime oma kola autosse ja võtame sihiks Key West’i.

Key West on koht, kus võiks meie arvates Floridas olles ära käia. Mis siis, et sinna sõidab kaua – see ongi üks osa Key West’i minekust. Mis siis, et sealt on vaja ka tagasi sama kaua sõita – sel ajal jõuabki kohale arusaam, et Key West’is on käidud. Key West’i minev maantee on number 1 tee USA-s. Teetööde tõttu viibime sõidu jooksul ummikus umbes kaks tundi.

Esmalt sirutame selga ja jalgu tee peale jäävas Anne’s Beach Park’is jalutades. See ala asub Lower Matecumbe Key saarel ja on avalik kõigile, st pole eramaa nagu paljud pinnad selle teekonna jooksul, kuhu tavaturist minna ei tohi. Siin saab rannas olla, ujuda, laudteedpidi jalutada, piknikulaua taga einestada ja tualetis käia. Kes soovib väikest pausi sõidu vahele teha nagu meie, on see koht igati sobilik.

Terve teekond Key West’i möödub ääretult ilusa helesinise vee saatel. Eelmisest majutusest Homestead linnast on Key Westi sõita peaaegu kolm tundi. Kui lisada juurde umbes kaks tundi ummikus olemist, sõidame sinna kokku viis tundi. Vahepeal kinnitame keha tee äärde jäävas McDonaldsis 38$ eest ja sõit jätkub.

Jõuame Key West’i kella kahe-kolme vahel. Pärast pikka autosõitu unistavad lapsed rannast – lähme Smathers Beach’i. See poole miili pikkune kookospalmiderohke liivariba on Key West’i suurim rand. Suplused, pritsimised ja jooksmised vees tehtud, liigume edasi.

Otsime majutuskoha üles. Tänase öö veedame Blue Marlin Motel’is, üks öö neljale 300$ on selle reisi kõige kallim majutus. Jõudnud kohale, võtab meid vastu lõbus administraator, kes pärast sisse registreerimist ütleb meile vaikselt, et ta upgrade’is meile parema toa ja “don’t tell anyone!“. Veel rääkis ta meile midagi sellest, et ta on kohanud oma elus ühte tudengit pärit Eestist, päris täpselt ei saanud aru, aga small talk kulges eduliselt. Kõnnime oma tuppa ning leiame eest väga kena ja viisaka toa.

Aga me ei tulnud siia majutusi imetlema – ruttu õue ja Key West’i avastama! Viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asub USA kõige lõunapoolsem mandril asuv punkt – Southernmost Point. Tõde on see, et selle juures on hulk inimesi järjekorras, kes kõik sellest poist pilti teha tahavad. Me ei viitsi selles järjekorras seista ja teeme pilte kõrvalt, nendel hetkedel, kui inimesed vahetuvad.

Jalutame tänavatel ringi – näeme heledaid puitfassaadiga maju, palme, väga võimsaid ja eriilmelisi teisi puid, Hemingway kodu, värvilites õites põõsaid ja taimi, palju valget värvi linnapildis, puhtus, postkaardi tunne.

Tänavate peal jalutavad kuked ja kanad, kuked peamiselt. Nad ei ole otseselt kellegi omad, vaid elavadki siin tänavatel, söövad seda, mis parasjagu süüa leidub. Tausta uurides saame teada, et siinsed kanad ja kuked on kunagiste džunglikanade järeltulijad, pärit kogu Kariibi mere piirkonnast. Ammustel aegadel kasvatati kanu toiduks, enne raudteede ja sildade ehitamist. Aegade jooksul muutus Key West üha enam ühendatuks mandriga ning inimesed hankisid omale toitu mujalt, puudus vajadus ise kasvatada, nii lasti palju kanu lahti või põgenesid nad ise.

Siin kõndida ja ümbritsevat vaadata on huvitav. Käime Mallory Square’il ja vaatame etlejaid. Iga mõne aja tagant on tänavatel kanepi pood. Mida õhtu poole, seda rohkem söögikohad, kohvikud ja baarid inimestest tulvil on. Kinnitame ise keha Margaritaville at Sea restoranis, 65$+12$ tipi eest saame kõhud kenasti täis. Key West’i peamine tänav, Duval Street on kõige tihedam, käidavam ja rahvarohkem.

Key West’i slogan on “One Human Family“, mis tähendab sisuliselt seda, et kõik inimesed on osa suurest perest, olenemata rahvusest, rassist, seksuaalsest orientatsioonist ja muudest erinevustest. Siin olles oled toetatud, ükskõik missugusena sa ennast tunned. Tänavapildis on ühtekuuluvustunnet ühendavaid vikerkaarevärve, ühendusi ja klubisid.

Üks soov on tänase päeva lõpus meil veel – osta kohalikku kooki, Key Lime Pie’d ehk laimikooki, mis on Floridas populaarne (ja tegelikult ka kogu Ameerikas), alguse saanud Key West’ist. Koogis on vaid viis komponenti – Digestive küpsis, kondentspiim, laimimahl, munakollane ja või. Otsisin enne reisi, et Key West’is on kolm Keylimeshop’i, üks neist asub peamisel tänaval Duval Street’il ning sellest me mööda kõnnimegi. Astume sisse, võtame kaks tükki ligi kokku 13$ eest ja liigume kodu poole. Mis põhjusel me neid kooke TEGELIKULT ostame, selgub järgmisel päeval.

Me kõnniks ja vaataks siin peatänaval veel mõnda aega ringi, sest õhtutundidel lööb kogu see tänav kihama tõelist elu, kuid seekord lähme koju magama, Karl ei jaksa enam täna meie programmiga kaasa minna. Reisidel on hea see, et kui õhtul vajud unne, siis järgmine hetk, mil ärkad, ongi hommik, kui on vaja üles tõusta – ühtegi ärkamist öösel ei ole, sest tihe päev vajab välja puhkamist ja kellelgi pole aega siin niisama keset ööd üles ärgata.

9. reisipäev, kolmapäev, 26.02
Key West – sõit Naples linna

Täna pole lihtsalt 26. veebruar ja kolmapäev ja üheksas reisipäev, vaid lisaks kõigele eelnevale meie Karli sünnipäev, kes saab 6-aastaseks. Sünnipäeva hommik algab Key West’is ärkamisega ja koogi söömisega – Karlile meeldib koogi peal olev vahukoor ning üldiselt ei oska me selle koogi kohta midagi ülistavat öelda, on hea, pole halb, aga uuesti pigem ei ostaks. Või nagu Karl vahel ise ütleb: “Maitseb, aga vähe!”

Aeg minna hommikusööki sööma, kuigi tegelikult ei olnud siin majutuses hommikusöök hinnas, sel hetkel, kui broneeringu tegin. Koha peal selgub, et nüüd on, võibolla see ongi üks osa sellest, et oleme upgraded toas. Üks tavaline hommikusöök nendes hotellides, kus meie viibime, ei ole midagi erilist ega internatsionaalset – selles konkreetses kohas pakuti saiakesi, röstsaia, jogurtit, konserveeritud puuvilju, kiirputru (ise tehtavat, mikrolaineahjus), õuna, võid, kohvi, teed, mahla.

Key West’is käimisest on puudu üks ELAMUS! Meil on siin aega mõned tunnid olla, enne kui uue linna poole tõmbame. Eilsest alates näeme kümneid ja kümneid golfikärusid tänavate peal sõitmas. Sellest inspireeritult lähme nüüd ühte rendikohta, millest eile mitu korda mööda jalutasime – Blue Sky Rentals. Sealt saab rentida nii golfikärusid, jalgrattaid kui ka rollereid, nii elektri- kui mitte elektril töötavaid ning seda kõike väga okeide hindadega. Näiteks ühe rolleri rendihind terveks päevaks vaid 35$. Võtame ligi ühe neljakohalise golfikäru, sest sellega oleks lihtsalt nii lahe ja naljakas mööda Key West’i ringi kärutada. Kuulame ära, mis meile räägitakse. 120$ kahe poole tunni eest – fair enough! – ja 60 sekundiga kadunud me olemegi. Sõidame igal pool ringi, kõiksugu tänavatel, vee ääres, linnas sees, peatume, vaatame kohalikke, mõtleme – äge!

Sellega on lahe ringi kärutada, vahepeal käru jõnksutab, ei saagi aru, miks, gaasipedaal on kohati üsna tundlik, aga iga pöörde ja sõidu saab kenasti ära teha.

Muuhulgas teeme peatuse Edward B. Knight Pier nimelise kalapüügikai juures, panustades sellele, et siin on tasuta parkimine, sest ühtegi hinnakirja me ei näe.

Golfikäruga sõit võib tunduda kõrvalt vaadates igav, kuid ise selle tegevuse sees olles meeldis meile väga – see andis lõbusa ja meeldejääva elamuse Key West’i igapäevasest argipäevast. Enne edasi liikumist täidame veidi kõhtu, võtame kohalikust Circle K-st (kus kütust ei müüda) hot dog‘e. Neid teeme ise, oma kätega, kokku vaid 13$.

Key West’is on tegelikult väga palju kohti, kus käia – tehke oma valik järgmiste seast, kus me ise sees ei käinud – Hemingway Home and Museum, Key West Butterfly and Nature Conservatory, Conch Tour Train, Key West Shipwreck Treasure Museum, arvukad rannad, söögikohad ja palju muud. Key West – mõnus koht, kus elu jooksul ära käia!

Tagasitee Key West’ist eemale viib sama teedpidi, mida mööda siia tulimegi. Algselt ehitati tee Key Westi hoopis raudteena – 113 miili pikkune Oversea Railroad, mis valmis 1912. aastal, kuid hävines ühe tornaado ajal suures ulatuses 1935. aastal. 1950 valmis uus tee, seekord juba autoteena Miami ja Key West’i vahel.

Key West’ist Naples linna kulub 5 tundi autosõitu. Vahepeal kulgeb tee läbi Big Cypress looduskaitseala. See suur küpressisoo Fakahatcheemis ilmutub meile päikeseloojangu eel müstilistes värvides maastikuna.

Edasi sõidame läbi Florida pantri looduskaitseala, kus mõne aja tagant näeme tee ääres liiklusmärke pantrist. Kuna päike on kohe loojumas ja õues on üsna pime, ei soovi me teepeatust selles piirkonnas teha.

Jõuame Naples linna pimedas. Otsime üles majutuskoha, sööme võileibu ja muud kraami ning lähme magama.

10. reisipäev, neljapäev, 27.02
Naples – Tampa – Tampa River Walk

Uus päev ning esmalt laseme end kosutada siinsel hommikusöögil. Majutuskohaks on Naples Garden Inn, hind neljale 203$ üks öö. Hommikusöök on sarnane Key West’i majutuses pakutavaga – saiakesed, röstsai, või, sõõrikud, keedetud munad, hommikuhelbed, mahl, tee, piim. Mõnes mõttes kõik, mis vaja, et kõht täis saaks ja teisest küljest, ei midagi erilist. Meile sobib hästi, sööme kõike, mida pakutakse, seepärast ongi hea ööbida kohtades, kus on hommikusöök hinnas – ei pea ise mõtlema hakkama, mida hommikul süüa teha.

Hommikul vaatame veidi Naples linnas ringi, sõidame Naples Pier’i juurde. Pargime lähedalolevasse parklasse, saame kohalikelt teada, et stall tähendab parkimiskoha numbrit, mis on vaja parkimisautomaati sisestada. Kõnnime veidi kalapüügikail, kahel pool kaugusesse ulatuv heleda liivaga Naples rand, oravad siin-seal põõsaste all hüppamas, sisalik puutüvel ronimas. Siin on ilus. Naples kalapüügikai on tegelikult osaliselt suletud, sest sai 2022. aasta Ian nimelises orkaanis kannatada.

Naples linnast Tampasse on kiireimat teed pidi sõites ca 170 miili ja kuni 2,5 h sõitu. Meie tahame enne näha veel läänes olevaid saari ja keerame Sarasota linnast läände, sõidame St Armands ja Longboat Key läbi, et jõuda Anna Maria saarele. Naples linnast Anna Maria saarele on 3 h järjestikust autosõitu.

Need kaks saart, Longboat Key ja Anna Maria Island on Florida poolsaare ühed läänepoolsed saared, mis kannatavad tihtipeale orkaanide käes. Üks asi on näha sellist loodusjõudu meedia vahendusel, kaugel Eestis, ära, eemal, teine asi on sõita siin koha peal ringi pärast orkaani, isegi kui orkaanist on möödas juba kuid, käivad jätkuvalt taastamistööd. Siin möllas 2024. aasta oktoobris orkaan Milton. Jah, autosõidu teed on ammu liivast puhastatud, kuid kogu ülejäänud osa tänavate ääres, majade vahel, kõnniteedel ja nii edasi on orkaani tõttu liivaga paljuski kaetud. Siin-seal vedeleb prügi, lauajuppe, erinevaid ehitusmaterjale, kõik uhutud orkaani ajal edasi-tagasi lainetes. Paljudel majadel taastatakse katust või fassaadi. On näha, et see paik on orkaani ajal olnud trööstitu. Looduse jõud on meeletu.

Kes arvab, et me lähme jälle kalapüügikaid vaatama, siis tal on õigus – lähme Anna Maria City Pier’i juurde, mis, taaskord on orkaani poolt kannatada saanud ning külastajatele suletud. Kai lõpus on olnud muideks restoran, kus oleks eriti äge olnud lõunal käia, kuid midagi pole parata, seekord ei saa. See kai on ehitatud algselt põhjusel, et vastu võtta St. Petersburgist ja Mainland’ist tulevaid laevatuuritajaid.

Lõuna käes, kõhud tühjad, otsime GoogleMaps järgi läheduses asuvaid söögikohti. Kõige lähemale jääb üks kalarestoran, mis on maksimaalselt inimesi täis. Meie ja veel mõned inimesed jäävad ootejärjekorda. Seisame viis minutit, kuid arvame, et ei taha enam oodata, ütleme teenindajale, et lähme siiski mujale. Jätkame uue söögikoha otsimisega. Tark internet ütleb, et veidi kõndimist ning jõuame ühte uuemasse liharestorani nimega gRub. Siia jäämegi! Siinne valik tundub väga mõnus. Võtame igale kena kõhutäie, 74$ dollari +10$ tipi eest jääme pakutavaga väga rahule, siinsed söögid on väga maitsvad!

Aeg edasi minna. Sõidame Anna Maria saarelt ära, meeles muuhulgas looduse suur jõud ja mõju inimkonnale looduskatastroofide kaudu.

Sõidame üle Sunshine Skyway silla, mis avati 1987. aastal, on 6,7 km pikk, 131 m kõrge ja on 21 terastrossiga. See on teine samanimeline sild antud kohas, sest eelmine kukkus laevaga kokkupõrkel 1980. aastal kokku.

Nüüd sõidame umbes tund aega Tampa kesklinna kanti. Teel on mõned ummikud, põnevad infoekraanid, mootorratturid ilma kiivrita, ägedad USA suured masinad, trosside otsas rippuvad valgusfoorid, ilma usteta Prime kaubikud, kanepi lõhn. Kusjuures kanepi lõhna tunneme USA-s olles kas jalutades või autoga sõites iga päev keskmiselt kolm korda.

Pargime ära ning otsime üles Tampa Riverwalk alguse. See 4,2 km pikkune avatud ala Hillsborough jõe kõrval läheb mööda Tampa linna olulisematest kohtadest nagu haigla, ülikool, kunstimuuseum, ajaloomuuseum ja paljust muust. Soov on siia jõuda just õhtuhämaruses või pimedas, et osa saada värvide mängust ja näha jõeäärseid kõrgemaid hooneid linna tuledesäras. Siin on lahe, mõnus soe õhtu jalutamiseks. Näeme rajal palju tervisespordi harrastajaid.

Leiame Publix toidupoe ja ostame mõned söögiasjad majutuses õhtul ja hommikul söömiseks.

Möödume Amalie Arena’st, kus käib parasjagu hokimatš. Õues on suur ekraan, sealt on võimalik igal möödujal seda mängu vaadata.

Tampas ööbime kaks ööd Airbnb kaudu leitud külaliskorteris Guesthouse in Tampa, Apartamento Casino 1, 257$ kaks ööd neljale inimesele. Väga ilus, värske ja puhas koht, kus on Eesti mõistes väga suur mikrolaineahi – Ameerikale kohane.

Sööme mõned võileivad ja uinume kliimaseadmega varustatud magamistoas, et uueks päevaks välja puhata.

11. reisipäev, reede, 28.02
Tampa: Clearwater Beach – TECO streetcar

Tampas teeme hommikusöögid ise – peekon, munad, arbuus, jogurtid, võileivad – kulub küll veidi rohkem aega hetkeni, kuni majast minema saame, kuid vahelduseks on tore ise ühes ameerikalikus köögis Ameerika poest ostetud Ameerika asju valmistada, taustaks telekast tulevad räpivideod.

Kui hommikused toimetused tehtud, sõidame tutvuma ühe kohaliku Ahhaa keskusega ehk Museum of Science & Industry, lühendatult MOSI. Keskus asub meie kodust vaid 20 minutilise autosõidu kaugusel. Piletid kokku kogu meie bandele 48$.

Täna on ühtlasi ka rannas käimise päev. MOSI-st ca 1,5 h kaugusele jääb läänerannikul paiknev Clearwater Beach – just sinna lähemegi! Selles imepeenikese valge liivaga rannas paistab päike 361 päeva aastas, õnneks on tänane päev ka üks nendest. Oleme kalapüügikai kõrval olevas rannaosas.

Lapsed naudivad lainetes möllamist. Liiva seest saab otsida merekarpe. Mööda rannajoont sõidavad vahepeal politseimasinad. Inimesed teevad oma rannatoiminguid – mõni ajab kajakaid eemale, otsib metalliotsijaga aardeid või teeb joogat.

Vaated rannale kalapüügikai pealt on sellised:

Enne ära minemist ostame siitsamast ranna äärest ühest poest mõned postkaardid ja margid Eestisse saatmiseks – kaardid saab anda selle sama poe müüjate kätte, kes lasevad need postkontorisse toimetada.

Nüüd sõidame tagasi Tampa kesklinna, teel põikame läbi ühest Dunkin’ sõõrikukohvikust ja teeme suud magusaks. Neli sõõrikut kokku 10$.

Sõidu ajal hakkab hämarduma, päike loojub.

Tampa kesklinna jõudes on juba täiesti pime. Pargime auto ära ning otsime üles TECO streetcar’i ehk trammi. See tasuta elektriline trammiliin on 2,7 miili pikkune ning sõidutab inimesi Downtown Tampast kuni Ybor City’ni edasi-tagasi seitse päeva nädalas iga 15 minuti tagant. Esimene puitküttel trammiliin avati Tampas 1885. aastal, kusjuures 1889. aastal oli see lausa 21 miili pikk, vahepeal isegi olnud 50 miili pikkune. Meie soov on praegune liin edasi-tagasi läbi sõita. Viimasesse lõpp-peatusesse jõudes peavad kõik väljuma ning juht vahetab trammil sõidusuuna ära, nüüd võime tagasi trammi sisse minna. Teistmoodi kogemus ja meeldejääv trammisõit.

Trammisõidu ajal pöörduvad meie poole kaks inimest, teatades, et vaatavad praegu meie blogi (millele vihje said meie pusade pealt) ja on vaimustuses sellest, mida teeme. Mis meil saab selle vastu olla, kui keegi on vaimustuses, jutt hakkab kõigil järsku jooksma. Saame teada, et nad on pärit hoopis teistest osariikidest ning tulid Floridasse reisile, üks neist ootab oma naist kruiisilaeva pealt tagasi. Teine räägib, kuidas ta on läbi reisinud enamus riikidest Euroopas, sh ka Eesti – tal on Euroopast nägemata veel mõned üksikud riigid. Räägime mõnda aega juttu ning jätame hüvasti oma peatuse juures. Tore teadmine, et mõned tunnevad ikkagi huvi selle vastu, mis meil pusade peale ekstra 100reisi kohta trükitud on (siinkohal tervitused Helenele!).

Päev on jõudnud õhtusse ning meie seame autorattad oma häärberi poole. Tegelikult on Tampas avastamist veelgi – kuubahõnguline Ybor City piirkond, Florida Aquarium, Manatee viewing Center, ZooTampa at Lowry Park, Glazer Children’s Museum ning miks mitte võtta ette üks õhtune paadisõit Tampa lähedalt St Petersburgist Mehhiko/Ameerika lahele.

Õhtusöögiks teeme muuhulgas ühe kohaliku Mac & Cheese’i kohalikus mikrolaineahjus – nämmmmmm!

12. reisipäev, laupäev, 01.03
Orlando: Disney Springs – Wanderworks Orlando – Ripley’s Believe It or Not – Icon Park

Hommikusöögiks praeme jälle peekonit ja mune, sööme jogurtit ja võileibasid, nämmmmmmmm! Täname Airbnb kaudu võõrustajat väga meeldiva majutuse eest ning liigume edasi. Tee peal mõtleme, et käiks ühest vahvli kohast läbi ja prooviks kohalikku spetsialiteeti – Waffle House’i sisse kõndides näeme, et see on puupüsti inimestest tulvil, kes ca kella 11 paiku on tulnud siia ilmselt hommikusööki sööma ning otsustame, et me ei viitsi nii kaua oodata, vaid sõidame edasi.

Ameerikas on mõned kohad liikluses olnud meie jaoks küsitavad – näiteks on foorid mõnikord veidi arusaamatud. Punase tulega võib paremale keerata, okei, aga mõnikord on valgusfooris nool, kord on, kord ei ole. Mõnikord on foori kõrval silt tekstiga No turn on red, okei, arusaadav, punase tulega ei või keerata. Ühesõnaga on vaja mõnedel ristmikel korralikult mõelda ja süveneda, et mis värvi tuli on fooris, kas siin on liiklusmärk mingi täpsustava tekstiga ning seejärel teha omad järeldused. Teine teema on paremakäe-ristmikega – kui Eestis on reegel, et parema-käe ristmikul tuleb teed anda paremalt tulevale sõidukile, siis USAs paremakäe-reegel ei kehti, kehtib hoopis sõidu järjekord: ristmiku läbib esimesena see, kes sinna esimesena jõudis. Esimestel kordadel sellistel ristmikel olles mõistatame, mis tegema peab ning jälgime teisi autosid, mingi hetk saab selgeks, et VIST on nii jah, et see, kes jõuab ristmikule esimesena, lahkub ka esimesena. Jälle targem! Kui sellegipoolest on USA liiklus väga sujuvalt kulgev, sõbralik, loogiline, labaselt arusaadav.

Tampast ca 2 tunnise autosõidu kaugusel on linn nimega Orlando. Linna, kus on rohkem kui 1000 teemaparki ja maailma suurim McDonalds, väisab aastas ca 60 miljonit turisti, selles statistikas oleme ka meie neljakesi. Esmalt sõidame Disney Springs’i, mis on üks osa Walt Disney World teemapargist, mis omakorda on üks suurim teemapark Orlandos Universal Studios kõrval. Disney Springs’i saab minna tasuta, tegemist on suurel alal paikneva outside mall’iga, kus saab tunnetuse Disney maailmast.

Käime muuhulgas Coca-Cola poes, kus müüakse vist põhimõtteliselt absoluutselt KÕIKE, mida sa ette kujutad, mille peale on võimalik Coca-Cola trükkida.

Disney Springs’is on kõike – siin on Disney poed, Harley Davidsoni pood, erinevad riidebrändide poed, LEGO pood ja palju muud, lisaks arvukalt söögikohti ja melu, mille sees olla ja vooluga kaasa liikuda. Inimesi on päris palju, kuigi praegu ei ole hooaeg, ma ei tea, mis siin siis veel toimub, kui hooaeg on.

Valime söömiseks võileiva-restorani nimega Earl of Sandwich, kus proovime erinevaid suuri võileibasid. Maitsevad head, mõni paremini, mõni vähem, raha soovitakse 50$ +5$ tippi, kõhud saavad väga täis, need võileivad on väga suured.

Disney Springs’ist umbes 20 minuti autosõidu kaugusel on Ahhaa moodi teaduskeskus nimega Wanderworks Orlando. Pargime Pointe Orlando parkimismajja ja seame sammud keskuse poole. Kes Tartus Tagurpidi maja on näinud, näeb siin esmalt tuttavat vaatepilti – see maja on samuti tagurpidi. Hästi lahe!

Piletid neljale kokku 143$, mis on päris krõbe, kuid etteruttavalt ütlen ära, et see koht on seda raha väärt. Vähemalt meie arvates. Wanderworks keskuses on väga palju lõbusaid ja huvitavaid eksponaate, ühest ruumist järgmisesse liikudes leiad jälle uue põneva tegevuse.

1,5 h mööduvad märkamatult. Enamus on käed-külge eksponaadid. Kui reisi planeerides olime pigem veidi kahtleval seisukohal, kas siia tulla või mitte, otsustasime siiski tulla ning hea oli, et nii tegime, sest omalt poolt soovitame seda keskust kindlasti külastada kõigile teaduskeskuse huvilistele. Mitme korruse jagu põnevat eksponaatidesse sukeldumist ning aeg möödub linnutiivul.

Wanderworks keskusest vaid 1 miili kaugusel asub Ripley’s Believe It or Not keskus. Iseenesest asub see Wanderworksile niivõrd lähedal, et võiks auto samasse parkimismajja jätta, kuid sõidame siiski lähemale Icon Park parkimismajja, kus saab 4-7. korrustel tasuta parkida. Veidi parkimiskoha otsimist ja leiame sobiva. Icon Park on 8 ha suurune ala, kus on üheksa suurt atraktsiooni, avatud aastast 2015. Siin leiab kindlasti igaüks endale sobivaid lõbusaid tegevusi igas vanuses.

Ripley muuseum on koht, kust meid alati leida võib. Siiani külastatud Ripley muuseumid on suuremal või vähemal määral erineva sisuga. Ripley muuseumides on alati eriilmelised, veidrad, erisugused, kummalised või ainulaadsed näited maailmast. Muuseum ning labürint kokku maksavad 136$.

Icon Pargis on muuhulgas ka maailma kõrgeim kiik, millele ei oskagi eesti keeles täpset nimetust anda, kuid inglise keeles on see Stand-Alone Swinging Ride. See 75 miili tunnis liikuv kiik on 137 meetrit kõrge ja paistab Orlando tuledesäras kaugele.

Liigume Icon Pargis veidi ringi, enne kui oma järgmisesse kodusse lähme. Lisaks suurele vaaterattale The Orlando Eye, Madame Tussauds muuseumile, SeaLife akvaariumile, Museum of Illusions’ile ja mitmetele muudele atraktsioonidele on siin ka klassikaline laste karussell, hinnaga 6$ sõit. See lõbus sõit ei jäänud ka meie lastel tegemata. Pealtnäha nii lihtne asi tekitab lastes vahvat elevust ja rõõmu!

Enne kella 21 õhtul jõuame oma Orlando kodusse, mis on leitud Airbnb kaudu (Room in Orlando), kus veedame järgmised kolm ööd. Tegemist on toaga kohaliku võõrustaja kodus, eraldi vannitoaga. Kohale jõudes näitab Pablo meile kõik vajaliku ära ning vajume õndsasse unne, sest homsel päeval ootab meid ees midagi, mille kohta võiks öelda, et see on Floridasse reisides lausa number üks sihtkoht.

13. reisipäev, pühapäev, 02.03
Kennedy Space Center – Cape Canaveral

Avame silmad ning hommik algab Florida Orange maakonnas Orlando linnas, väikeses ühekorruselises majas aia ja basseiniga, kus elab Pablo oma perekonnaga. Hommikusöök kuulub hinna sisse, oleme oodatud hommikusöögilauda, mis on ekstra meie jaoks kaetud, ameerikaliku vibe’iga värske munapuder klaasist anumas auramas, viieliitrised apelsinimahla ja piima kanistrid laua serval ja neli röstsaia mahutav röster kapi peal.

Täna sõidame kohta, mida oleme kaua oodanud. Kohta, mis juba enne kohalejõudmist suurt ootusärevust ja elevust tekitab – sõidame Kennedy Space Center’isse, mis on NASA tähtsaim kosmoserakettide stardipaiku ja kosmosesüstikute maandumiskoht. Siin ei ole ainult külastajatele loodud kosmose- ja raketimaailm, vaid siin tohutult suurel territooriumil tehakse päris NASA asju.

Orlandost umbes tunniajase autosõidu kaugusel asub nii äge koht. Valdab tunne, et kas me üldse oleme käinud Floridas, kui me ei käiks Kennedy Kosmosekeskuses. Igal juhul tuleb siia tulla. Lunastame kokku 300$ eest piletiautomaadist ühe päeva piletid ja keksime rõõmsalt väravatest sisse. Liigume mõnusa taustamuusika saatel ootusärevalt edasi. ME OLEMEGI SIIN! Ala on avatud hommikul kella 9-st õhtul kella 17-ni, millest jääb ühe päeva külastusena kindlasti liiga väheks. Siinkohal paneme teile südamele soovituse osta kindlasti kahe päeva pilet, kes vähegi kosmose, rakettide ja kõige sellega seotu vastu huvi tunneb. Me ise jõudsime kahjuks kohale kella 10-ks, kuid olge teie kell 9 kohal, tagantjärgi mõeldes oleksime ka ise võinud varem jõuda.

Pärast piletite ostmist kõnnime läbi infost, teenindaja räägib meile mõne minuti, mis siin on, näidates samal ajal kaarti, saame soovitused aja paremaks kasutuseks. Soovituse järgi otsustame esmalt ära käia Apollo/Saturn V Keskuses. Sinna saab vaid bussiga, mis sisaldub pileti hinnas, viimane buss lahkub tagasitulles kell 14.30 ehk 2,5 h enne kogu ala sulgemist, seetõttu arvame, et mõistlik oleks tõesti esmalt seal ära käia, muidu keset päeva kõigest vaimustuses olles ei jõuagi me muude siinsete kohtade kõrvalt sinna mindud. Otsime üles koha, kust bussid väljuvad.

Bussisõit kestab umbes kolmveerand tundi, mille ajal näidatakse ekraanidelt spetsiaalseid videosid. Möödume 160 m kõrgusest ja 159 m laiusest suurest hoonest, kus kõik hiiglaslikud kosmosetehnika imed kokku pannakse. Kubatuurilt on tegemist maailma suurima hoonega. Möödume stardiplatvormidest, kust raketid õhku lähevad. Bussijuht räägib terve sõiduaja põnevaid lugusid eluslooduse ja looduspargi põrkumistest, oludest ja muredest, näiteks aeg-ajalt juhtub alligaator jalutama süstiku maandumisrajal ning sellele olukorrale tuleb leida kiiresti lahendus, ilma looduskeskkonda häirimata.

Jõudes Apollo/Saturn V hoonesse, juhitakse kogu bussi seltskond esmalt tühja ruumi, mille seinale kuvatakse peagi projektoriga mastaapne video tervel seinal.

Edasi juhatatakse kõik järgmisesse ruumi, täpsemalt Control Room’i, kust PÄRISELT kunagi selle sama raketi õhku tõusmist juhiti. Originaalvideote saatel saadame Saturn V raketi õhku. Ruumi tunnetus on tehtud võimalikult sarnaseks kõigi hetkedega, mil reaalselt rakett õhku saadeti – helid, müra, vibratsioon, tekstid. Väga autentne! Tõeliselt lahe kümme minutit!

Võimsalt üles ehitatud Kuule lendamise projekti tutvustav video ning seejärel Control Room’is raketi õhku tõusmise nii-öelda omal nahal läbi tegemine, misjärel avanevad järsku massiivsed uksed põhiruumi, nähes enda silmadega järsku Saturn V raketti selle täies hiilguses, tekitab ootamatult väga, väga palju emotsioone. Ka kõik edasised selles keskuses sarnaselt üles ehitatud sisenemised erinevatesse kohtadesse on pisarakiskujad – me pole varem üheski keskuses sellist emotsioonirahet sisemuses tundnud. Nad oskavad väga osavalt esmalt pingestatud videote ja autentsete ruumidega kõik emotsioonid üles kütta, pärast mida avanevad massiivsed uksed megasuurde ruumi, kus on see sama rakett isiklikult su silme ees, oma elusuuruses, päris asi, täpselt see sama, mis on kosmoses käinud. Vau! Kõik avaldub järsku emotsioonides. See on võimas, see on tõeliselt võimas ning seda on tegelikult üsna keeruline sõnades väljendada.

Saturn V on maailma suurim, pikim ja raskeim rakett, olles 111 m kõrgune ning käinud üheksal missioonil Kuul. Lisaks on see ainus kanderakett, mis on viinud inimese Maa-lähedasest orbiidist kaugemale. JA SEE SAMA RAKETT ON SIIN RUUMIS KÕIGILE NÄHA! VAU!

Kuigi kodulehel soovitatakse arvestada Kuu maja külastuseks tund aega, jääb meie arvates sellest väheks – soovitus arvestada pigem kaks tundi. Uudistamist ja lugemist on palju – iga nurga taga on midagi põnevat. Muuhulgas saab vaadata sisse bussi, mis veab astronaute.

Käime Lunar teatris, mis toob inimesed aastasse 1969 ja annab kogemuse, mis tunne on näha Kuu peale maandumist. Originaalvideod, võimas taustamuusika, Kuu pinna jäljend ja mooduli maandumine sellele on lahe vaatemäng. Tegemist pole teatriga, kus inimesed etleksid või räägiksid. Kui lapsed inglise keelt veel ei tunne, vaja neile jooksvalt sosistades info edasi anda.

Kuigi tahaks siin veel ringi käia, arvame, et peaksime bussiga põhikompleksi tagasi liikuma, sest Kuu maja on kõigest üks osa kogu alast ning siin käies oleme ära näinud (meie hinnangul) vaid ca 10%.

Järgmiseks võtame ette Atlantise kosmosesüstikule pühendatud suure hoone. Atlantis on teinud 33 kosmose missiooni, läbides kokku 203 miljonit kilomeetrit. See on järjekorras neljas süstik, mis on ehitatud ning mille esimene reis kosmosesse oli aastal 1985.

Esmalt juhatatakse inimesed ruumi, mille seinale manatakse video eellooga. Muuhulgas jääb meelde see, et USA president Kennedy ütles kord, et on vaja ehitada kosmosesüstik ja veel selline, mida saab uuesti kasutada. Kennedy ütles, et nad peavad seda tegema mitte seepärast, et see oleks lihtne, vaid seepärast, et see on raske! Planeeritud paari aasta asemel ehitati ja tegeleti sellega küll kümme aastat, kuid ära tegid. Pärast videot avanevad uksed ja…….. näeme Atlantist ennast! Selline suur süstik, vaatame, silmad punnis, kui vägev! 

Kui süstik läbib Maa atmosfääri, on hõõrdumise tõttu temperatuur väga kõrge. Süstikut katvad plaadid peavad suutma kaitsta süstikut 1650 kraadi eest. Kui see nii ei lähe, on tagajärjed nukrad.

Atlantise hoones on ääretult palju erinevaid põnevaid tegevusi, uudistamist ja lugemist. Muuhulgas on siin Shutte Launch Experience ehk süstiku õhkutõusmise simulaator. Eelnevalt kirjeldatakse video teel veidi tausta ning öeldakse, et tegemist on kõige realistlikuma simulaatoriga NASA-s. Ka meie käime siin ära, soovitame teilegi – on päris huvitav vastavas asendis “süstikuga õhku tõusta”.

Siin on lõbusat lastele, lae all läbipaistvates torudes turnimist, liumägi, maandumise simulaatorid. Palju lugemist ja vaatamist kõigile, vaatad üles ja alla nii et kaelalihased jäävad kangeks.

Kuigi siin olles ei jõua põhimõtteliselt mõeldagi söömise peale, õigemini mõistlik oleks söömise asemel hoopis kõike edasi vaadata, teeme siiski igaks juhuks ühed burksid, neli tükki kokku 40$. Sööme nii kiiresti kui saame ning lähme Planet Play kosmosesüsteemi-teemalisse siseruumis asuvale mänguväljakule. Läbi mitme korruse on ehitatud maru vahva koht lastele! Mõeldud peamiselt vanusele 2-12, kuid eks kõik me, vanem rahvas, saame ka siit oma elamuse.

Järgmise hiigelhoonena lähme uudistama Gateway’d, mis on pühendatud süvakosmose uurimisele tulevikus, tutvustades samal ajal ka tänaseid kosmoseprogramme. Jällegi väga mahukas hoones palju-palju eksponaate ja päris asju, mida uudistada, vaadata, katsuda.

Tasub kindlasti käia Gateway’s asuvas Spaceport KSC simulaatoris, kus saab valida nelja erineva simu vahel, mis kõik viivad eri kohtadesse päikesesüsteemis. Me jõudsime käia ühes, kuid ideaalis võiks käia ikka kõigis neljas.

Jalutame suurte rakettide vahel Rocket Garden’is, vaatame üles ja alla, turgutame vahepeal kaelalihaseid ning kujutame ette, kuidas need raketid on kunagi kõik oma eemärki täitnud.

Heroes and Legends on maja, kus minnakse ajas tagasi varaseimate kosmosemissioonideni, mõeldes astronautidele kui kangelastele. Osa sellest majast on pühendatud astronautide omadustele ja iseloomujoontele, mis päädib lõpuks Astronaut Hall of Fame’iga, kus on nimetatud kõik astronaudid. Nad on kangelased. Nad on andnud endast inimkonnale kõik ja väärivad siin Kennedy Kosmosekeskuses oma nime kuuldavaks tegemist.

Edasi tõttame Marsi majja nimega Journey to Mars. Siin majakeses saab ülevaate NASA praegustest plaanidest uurida Punast Planeeti, asteroide ja kuud. Interaktiivsed mängud ja Marsi kulgurite koopiad naelutavad pilgud ning peas tekib miljon küsimust.

Õues näeme juhuslikult mõnda inimest järjekorras seismas, kes soovivad astronaudiga pilti teha. Või siis astronaudi riietuses oleva inimesega. Võtame ligi. Pilti teeb üks kindel inimene, meist tehakse üks pilt ning õnneks jäid kõigil silmad lahti.

Silmame varjualuse all Marsil sõitvast auto prototüüpi.

Teeme ostud NASA poes.

Ning jookseme veel viimaseks pooltunniks enne ala kinnipanekut tagasi Atlantise majja, sest poisid soovisid väga sealseid simulaatoreid proovida.

Ka siin on astronautide buss ning võimalus ühe päris astronaudiga pilti teha. Meie raha eest pilti ei tee, piisab kaugelt tehtud pildist.

Keskus suletakse kell 17, kuid sel hetkel on inimesi hulganisti igal pool. Tõenäoliselt läheb aega ca tund, kuni kogu see ala inimestest tühjaks valgub. Ka meie võtame ära minekut rahulikult, st ei torma kella 17-ks värava juurde, vaid hakkame Atlantise juurest rahulikult liikuma, vaadates veel tee peal kõike, mis ette jääb. Proovime meelde jätta ja olla osa sellest, kuhu oleme juba ammu tahtnud tulla. Oleme kosmosekeskusest palju rääkinud. Ja me olimegi täna siin, kui tore!

Tõsi on see, et palju jäi siin siiski ka tegemata. Kahe päevaga jõuab käidud oluliselt rohkem kui ühega – jõuab rohkem süveneda, lugeda, võtta aega kohtades, mis rohkem kõnetavad. Muuhulgas jäi käimata iMax teatris, kus oli terve päev täis broneeritud ega olnud enam vabu kohti.

Kokkuvõttes ütleme Kennedy Kosmosekeskuse kohta seda, et meie jaoks on see Floridas number 1 sihtkoht, kuhu tulla. Kindel soovitus on käia siin kaks päeva, mitte üks. Seda juhul, kui oled kosmose, universumi, rakettide ja kõige selle huviline. Tulge ise ja näidake oma lastele, olenemata vanusest. Siinne ajalugu, taust, hiigelmasinad, tehtud missioonid, ambitsioonid, faktid, asja mastaapsus ja kõige selle ülesehitus ja esitlus on MEELETU! Lisaks kõigele toimetab NASA selle sama ala peal igapäevaselt. Siin on NII palju avastamist!

Tõmmake alla “Next Spaceflight” äpp ja olge toimuvaga kursis, Kaur jälgib NASA toimetusi selle äpi kaudu.

On väga vähe kohti meie reiside jooksul, kus oleksime olnud nõus saadu eest oluliselt rohkem maksma, kui piletihind on. Kennedy keskus on üks hea näide. Meil ei saanud sellest küllast, meil jäi avastamisest siin puudu, see on põhjus, miks me oma elu jooksul ühe korra veel siia reisi peame planeerima.

Kui olla juba Cape Canaveral kandis, võiks siin veel ringi sõita. Sõidu ajal vastame laste 76-le küsimusele, mis on inspireeritud tänasest kosmosekeskuse külastamisest. Umbes pooletunnise autosõidu kaugusel asub Cocoa Beach Pier. Pargime olematu infoga parklasse, kus sissesõidutee kõrval olevas putkas kedagi ei ole. Igaks juhuks uurime teistelt kodanikelt, kas ja kuhu nad parkimise eest maksma pidid. Ühed ütlevad, et enne istus selles putkas inimene, kellele nad maksid, aga enam teda pole. Teised ei maksnud kellelegi midagi. Võibolla on maksmine praeguseks kellaajaks selles parklas läbi. Jalutame veidi ringi, vee ääres on tuul üsna tugev ning hakkab kergesti jahe, päike hakkab loojuma.

Sööme Cape Canaveralis tee peal Wendy’s söögiketis paar einet ning liigume tagasi Orlando poole. Vahepeal avastame, et Ameerikas taevasse vaadates on kuu teistpidi – kuu on selili/pikali. Sõidame Icon Park’ist läbi, et teha vaaterattaga pimedas sõit, kuid unustame kella vaadata. Jõuame vaateratta juurde kell 20.30, kuid vaateratas suleti kell 20. See jääb siis homseks õhtuks. Vurame koju, näksime, räägime, mõtleme tänase vinge päeva peale ning laseme silma looja.

14. reisipäev, esmaspäev, 03.03
Aquatica veepark – The Orlando Eye

Tänase päeva pühendame veepargis lõbutsemisele! Uurime enne reisi erinevaid Orlando veeparke, eesmärgiga leida selline park, kus ka 6-aastasel oleks torusid ja kohti, kus käia. Avastame Aquatica veepargi, kus on parasjagu sooduskampaania. Ostame piletid Eestist enne reisi ära – kokku 370$, sisaldades kolme söögikorda (täishind väidetavalt umbes 700$ niiet vast saab hea diil olema).

Park avatakse hommikul kell 10, asudes meie Orlando kodust 20-minutilise sõidu kaugusel, jõuame parklasse umbes pool tundi varem. Kohal! Valmis! Ei jäänud ummikusse! Rehv ei läinud katki! Telefoni levi ei kadunud ära! Ei ole võimalust, et jääme hiljaks! Inimesi on siin vähe, liigume ja sammume lõpuks väravate juures peaaegu esiritta. Kavatseme siin olla täispäeva ehk kuni väravate sulgemiseni kella 18.00-ni.

Tädi piiksutab piletite peal QR-id läbi ning tormame sisse. Paneme asjad hoiukappi, kapi hind 30$. Ja nüüd avastama! Lapsed tahavad suurde torusse minna ning ühel hetkel mõistame, et kui Karli suurusel lapsel on päästevest seljas (mida on siin lademetes), võib ta koos saatjaga kõikides suurtes torudes käia (v.a. ühes)! See on toreduse tipp, sest mõistame, et see veepark on ilmselt väga hea valik ja ütleme kohe ära, et väga soovitame siia lastega tulla!

See on esimene veepark, kui me saame neljakesi kõiki asju koos teha – suuri torusid, suuri liumägesid, kõike, mitu korda, nii kaua kui tahame. Ja kõik tahavad uuesti ja uuesti.

Kuigi võib tunduda, et kasutame kõik hinna sees olevad kolm söögikorda ära, ei jaksa tegelikult keegi nii palju süüa – meie käime päeva jooksul pärastlõunal ühe korra söömas, sööme korralikult kõhu täis, sest olgem ausad, ega me siia parki sööma ei tulnud, vaid maksimaalselt lõbutsema, seda enam, et saame kõik koos asju läbi teha. Pargis on kindlad söögikohad, kuhu see piletihinna-sees-söömine kuulub, vaja need lihtsalt üles otsida või küsida.

Tänu sellele, et käime hommikust õhtuni korduvalt ja korduvalt kõikides torudes ja veeatraktsioonidel koos ringi, võtan telefoni kapist välja alles õhtul enne ära pargist ära minekut ning teen pilte alles siis, kui päev läbi saab. Seetõttu ei ole piltide peal üldse inimesi tegevuses näha, sest park on 5 minuti pärast suletud, teeme kiire tiiru mõnede piltide tegemiseks.

Kell on 18 ning sõidame taaskord Icon Park’i, see koht vist väga meeldib meile, et me seal nii palju käime. Ostame piletiautomaadist The Orlando Eye vaaterattale piletid, hind kokku 139$, nätaki! Virtuaalne rahakukkur jälle tühjem. Piletit ostes on vaja valida kindel time slot. Jõuame liiga napikalt enne vaaterattale minemist jäätised süüa ning lähme järjekorda.

The Orlando Eye on 122 m kõrgune vaateratas, kust avaneb vaade ümbritsevale linnale. See on poole kõrgem, võrreldes Miami Wheel’iga ning poole madalam, võrreldes Ain Dubai vaaterattaga Dubais. Ratas teeb ühe hästi aeglase tiiru, igas kabiinis saab valida meelepärast muusika taustaks ning tuledesäras Orlando linna on siit ilus vaadata.

Sa ei tea, mis tunne on käia kaks korda karussellil, kuni sa pole käinud kaks korda karussellil. Lapsed teevad viimase sisutiheda reisipäeva puhul teist korda karussellil tiire.

Iseenesest peaksime hakkama vaikselt tagasi kodu poole liikuma, sest täna on vaja kõik asjad kokku pakkida, tuleb viimane öö Orlandos. Mis oleks, kui ostaks kummikomme, mille suur lett koos kümnete ja kümnete erinevate värviliste kommidega silma kiirgab. Hea mõte ju, võtame. Lapsed võivad valida erinevaid, natuke siit, natuke sealt. Kaalume ära. Juhtub kuidagi nii, et läksime vähe hoogu ja ostame neid 90$ eest. Arvaks, et elu kõige kallimad kommid on võib-olla nüüd ostetud.

Jõuame ööbimiskohta. Sööme võileibu ja näksime erinevaid asju, kuid seejärel keskendume asjade kokku pakkimisele. Hommikul lahkume siit linnast, seniks head ööd!

15. reisipäev, teisipäev, 04.03
Orlando – Miami

Tänase päeva õhtuks peame jõudma tagasi Miamisse, sest homme hommikul vara on vaja olla lennujaamas. Täname hommikul Pablot võõrustamise eest, 300$ kolme öö eest koos hommikusöögiga siin on väga mõistlik.

Kõigepealt tahame käia kohalikes outlet poodides. Valime šoppamiseks Orlando International Premium Outlets, kuhu on kodust 15 minuti pikkune autosõit. Veedame siin kaks tundi ja lõpus sööme Five Guys söögikohas. Kindlasti erineb see veidi brändide lõikes, kuid üldjuhul on hinnad siinsetes brändi outletides kindlasti oluliselt soodsamad kui Eestis sama brändi poest ostes.

Pärast lõunat võtame suuna Miamisse. Orlandost on Miami lennujaama üle 3 h autosõitu, pigem 3,5 h. Sõit Miamisse on vihmane, kuid meid see ei häiri, sest täna ei tee me enam ühtegi tegevust, reis on läbi saamas ning nüüd on meil vaja jõuda vaid punktist A punkti B.

Vahepeal läheb rehvi andur armatuuris põlema. Peatume Shellis ja kontrollime rõhku. Taastame rõhu ja jätkame teekonda.

Tangime tanklas paagi täis, et ei peaks homme hommikul enne auto tagastamist lennujaama eel selle peale aega kulutama, lisaks on ilmselt lennujaama juures olevas tanklas hind tsipa kõrgem. Rando ostab tankla poest õhtuks kaks õlut, teadmata, kui palju ta nende eest kassas maksma hakkab, sest mitte ühtegi hinnasilti pole selle tankla poes. Selgub, et ca 10$ kahe õlle eest.

Kuna lennuk väljub homme varahommikul, veedame selle reisi kõige viimase öö Miami lennujaama kõrval hotellis. Oleme Wyndham Garden Miami International Aiport hotellis, üks öö neljale 137$. Saame toa viimasele ehk kaheksandale korrusele. Siin on kõik väga kena ja puhas, edaspidiseks hea teada, kui Miami lennujaama lähedal hotell vaja võtta on.

Pakime asjad ja kaalume kohvreid, sobitame asju kohvrites ümber, et kaalud klapiksid. Algab selle reisi viimane öö ning ohh, kui palju pilte viimasest kahest nädalast uinumise eel silme eest läbi jookseb. See on olnud mega tripp!

16. reisipäev, kolmapäev, 05.03
Miami – Istanbul

Ärkame hommikul kell 6, uni läheb ära juba varemgi, nagu ikka, alateadvus hoiab enne tähtsaid lende ärkvel, et lennukist maha ei jääks. Jõuame lennujaama kohale kell 7.30-ks, enne seda oleme AVIS-esse tagastanud auto ning sõitnud spetsiaalse autorendi hoone ja lennujaama vahel edasi-tagasi käiva rongiga. Lennuk väljub kell 9.30 ning nüüd teeme aega parajaks.

Arvates, et Miami lennujaamas on pärast turvaväravast läbi minemist vähemalt üks korralik pood, kust saab koju ja teistele magusat kaasa osta, selgub, et ei olegi. Selles osas, kus meie oleme, on vaid üks R-kioski suurune väike koht. Tuleb siis siit valikust midagi kaasa osta. Loomulikult ei ole siin hindasid ühelgi asjal, kuigi, kui keeran toote juures oleva hetkel pildi peal paistva paberi ümber, et näha, mis sinna kirjutatud on, siis mingid numbrid seal siiski on. Lootes parimat, teen valikud ning kassas läheb 90$. Ok, plaan oligi, et üle saja ei läheks.

Meie Turkish Airlines lennuk saabub. Lähme pardale, ees ootamas pea 10 000 km pikkune 11-tunnine lend. Ei tea, kas asi on selles, et ekraanidelt saab kogeda nii palju erinevat meelelahutust või selja taga olnud reis on tekitanud nii palju emotsioone, kuid 11 tundi lendu ei ole jälle midagi hirmsat. Aeg läheb päris kiiresti ning muuhulgas on kahel söögikorral pakutud toidud väga maitsvad. Ning nüüd on meil teada, et Turkishiga lennates ei ole lastele ühtegi lisategevust lennukisse kaasa vaja võtta. Jälgime pardakaamerast lennuki õhkutõusu, need kaamerad on kogu aeg töös.

Jõuame Istanbuli lennujaama kohaliku aja järgi peaaegu kell 4.30 hommikul.

17. reisipäev, neljapäev, 06.03
Istanbul – Tallinn

Juba enne reisi mõtlesime sellele, et kuna praegusest hetkest on järgmise lennu väljumiseni vahe 9 tundi, on võimalik TourIstanbul’iga tasuta sõit Istanbuli ja tagasi. Korraks isegi otsime õiget kohta, kust TourIstanbuli infolauda leida, millegipärast on see üsna keeruliselt leitav, küsime Turkish Airlines infopunktist ning nad juhatavad ühe ukseni. Veidi lööb kahtlus siiski sisse, sest lapsed on tegelikult väga väsinud ning vajavad und. Seega otsustame jooksvalt, et otsime siiski lennujaamas pikutamise koha, kus saaks puhata ja magada. Enne seda ostan mäkist midagi kõhutäiteks. Lapsed magavad 4-5 tundi, me lihtsalt oleme pikali ja silmad kinni, järelikult pole piisavalt niipalju väsinud, et sellises kohas luuk kinni vajuks.

Kell 15.10 väljub järgmine lennuk. Ostame ühest söögikohast kaks lavaši-sarnase asja sisse keeratud lihaga rulli 36€ eest ning mäkist paar sõõrikut ja joogi, kokku 18€. Otsime oma värava üles ja tutvume robot Pera’ga. Kõik kulgeb plaanipäraselt, seetõttu ostan enne pardale minekut Tallinn-Tartu bussipiletid kella 19.00 bussile ära, sest vabasid kohti on vaid viimased üksikud jäänud. Jooksen veel pudelivett otsima ning leian koha, kust saan ühe pudeli 2€ eest.

Sööme veel üks kord Turkishi pardal ning jõuame Tallinnasse. Tere, Eesti!

Lennuk pidi jõudma kell 18, aga jõudis pool tundi varem. Saame ära antava kohvri kiirelt kätte ning kõnnime bussipeatusesse, kella 18-sed bussid on ees, meil on pilet kella 19-sele bussile. Rando sebib meid kella 18-se bussi peale, iga pileti eest on vaja maksta 1 euro ümber muutmise tasu. Nüüd on jäänud vaid bussiga koju loksuda, see paar tundi tundub kõige eelneva kõrval nagu käkitegu, ainut et mingitel hetkedel tahavad silmad kinni vajuda – peame vastu ega jää magama.

Me oleme kodus! Me tegimegi selle reisi ära, mida pikalt planeerisime ja ootasime! Kui äge tunne! 🙂

Eelarve

Reisi peale kulus kokku umbes 11 600 €, mis jaotus valdkonniti järgnevalt:

• lennupiletid – 2600 €
• majutus – 1700 €
• söök – 1400 €
• tegevused/piletid – 2900 €
• kütus – 200 €
• autorent (AVIS) – 1150 €
• parkimine – 300 €
• takso (Bahamal) – 60 €
• e-sim – 55 €
• ostud kaasa – 950 €
• bussipiletid Tartu-Tallinn-Tartu – 75 €
• ESTA-d – 85 €
• Rahvusvahelised load – 35 €

Kokkuvõte

• 2 ööga Bahama kruiis
• 3 ööd Miamis
• Everglades rahvuspark
• Key West
• Naples
• 3 ööd Orlandos
• Kennedy Space Center
• Aquatica veepark

*Blogis olevate fotode kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!