reisiadmin#1 Norra
30.06-14.07.2018
15 päeva
On kaks põhjust, miks kõik üles kirjutamist vajab. Esimene põhjus on see, et oleks hea iseendale silme ette manada kõik need kohad, kus käidud, ning kohad, kuhu oleks tahtnud minna, aga ei jõudnud, kuid mida tahaks näha. Lisaks kõik muud tähelepanekud, mis Norras reisimisega seoses meelde jäid. Sest kuigi algselt tundub, et kõik on meeles, siis mõne aja pärast tuleb tunnistada, et ei mäleta enam kõike. Õigemini, reisist ongi möödas juba pea aasta, kuigi tegelikult oli plaan varem selle kirjutisega maha saada. Teiseks, loodan, et kirjutatust on kasu kellelegi, kes tahaks Norrasse minna ning otsib internetiavarustest infot või vihjeid, mis kohad külastamist väärt on või mida tasub Norra reisi puhul meelde jätta. Eks see ole muidugi individuaalne, inimesed on erinevad – üks vaimustub rohkem ühest, teine teisest kohast.
Oleme Norra autoreisist mõtteid mõlgutanud mitme viimase aasta jooksul. Varasemalt selles toonis, et „ükskord käime ära…“, „peaks minema…“, „kunagi lähme…“. Pärast seda, kui käisime 2017. aasta suvel oma 2-aastase lapsega Soomes autoreisil (6 päeva), saime aru, et temaga saab vabalt pikema reisi ette võtta. Ja 2017. aasta suve lõpus/sügise algul tekkis mõte, et „Aga teeme ära siis!“. Sel hetkel oli planeeritava reisini aega veel kümme kuud. Esialgu otsisime infot internetiavarustest. Seepärast oleks hea meel, kui sellest kirjutisest oleks vähemalt ühele inimeselegi kasu oma Norra reisi planeerimisel. Saime teadmise, et kogu söögi võtame kaasa (väikeste mööndustega), mis tähendas seda, et toidupoodides käies jälgisin soodukaid nendele toodetele, mida kaasa planeerime võtta ning aja jooksul kogunes seda kaasavõetavat söögikraami päris palju.
2017. aastal käisime Soome autoreisil bensiinimootoriga Škoda Octaviaga. Kuna vahepeal ostsime ka mulle Octavia, siis Norrasse plaanisime minna minu autoga, diisliga. Kaalukauss diisli kasuks otsustus seetõttu, et diisel maksab Norras veidi vähem ning neid mägede tõuse ja laskusid olevat diisliga parem võtta. Ükskõik, millise autoga minna, Norra mägede langustega saavad pidurid kõva vatti, seega on parem enne reisile minekut auto pidurisüsteem üle kontrollida.
1. reisipäev, laupäev
Tartu – Tallinn – Stockholm
Startisime Norra poole laupäeval, 30. juunil, et jõuda kl 18.00 Tallinnast lahkuvale Stockholmi laevale Baltic Queen. Kuna meil jäi sadamas olemise ajani veidi aega, käisime mõtteharjutuseks veel Tallinna teletornis. Eelnevatel päevadel vaatasime ilmateadet ja näitas 18-20 m/s tuult rannikul, kuid vastupidiselt ilmateatele oli tuulevaikne, päikseline, soe ja ilus ilm.
2. reisipäev, pühapäev
Stockholm – sõit läbi Rootsi – Norra piiri ületus
Stockholmis maabunud, oli Norra piirini veel ca 400 km. Vahepeal tegime söögipausi ning Norra piiri ületasime kl 16.20 (Norra aja järgi). Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eestist jõuab tegelikult Norra piirini päris kiiresti.
Esimene eesmärk pärast Norra piiri ületamist oli leida ööbimispaik, kuhu oma laagri püsti saaksime panna. Suureks abimeheks terve selle reisi jooksul on olnud raamat, kus on kogu info Norra kämpingukohtadest. Selle tellisime juba mitu kuud enne reisi algust Norrast, maksta tuli ainult saatekulu ca 10 €. Lisaks oli meil ka Apollost ostetud Norra kaart, kus olid peale märgitud kämpingukohad. Otsustasime sõita piirist võimalikult kaugele esimeste vaatamisväärsuste poole, mida meil oli planeeritud külastada, ning peatusime esimeses kämpingukohas, mille nimi oli Songnabben Camping. Ilm oli äärmiselt palav, pea 30 kraadi. Tekkis küsimus, kas me tõesti tulime põhjamaale, Norrat avastama või oleme me hoopis soojamaareisil? Ilm oli nii soe, et nõudis paljajalu kõndimist, õhukest pluusi ja lühikesi pükse.
Olime lõpuks esimeses kämpingus ning panime oma laagri püsti. Esimese püstituse käigus saime ka selgeks, millise ajalise määratlusega alati arvestama peame, nii asjade kokku panekul kui ka üles panekul. Meie sel ajal 3,5-aastane Kaur soovis loomulikult (peaaegu) kõike ise teha, aidata. Seega kujunesid igaühele kindlad ülesanded/tööd laagri püstitamisel ja mahavõtmisel. Ja nii 22 korda järjest (kokku olime 11 ööd). Seega igal õhtul uude kämpingukohta sõites tuli arvestada, et kulub aeg telgi ja kogu sisu ülespanekuks, seejärel söögitegemisele ning seejärel aeg veel Kauriga mängimiseks, rattasõiduks vmt (jah, Kauri jooksuratas oli meil reisil kaasas).
Songnabben kämpingus soovitame ööbida, asub kena vaatega järve ääres. Kämpingus ringi liikudes nägime palju haagissuvilaid, mis paiknesid ilmselt kas väljaostetud või pikaajaliselt välja renditud platside peal. Inimesed tulevad kämpingukohtadesse puhkama nagu meie sõidame maale, kuuldavasti on Norras oma maja või maatüki ostmine väga kulukas tegevus ning seetõttu leitakse alternatiivina hea kämpingukohtades „oma maatükki“ omada. Inimesed ehitavad oma kämpingukoha justkui suvilaks – kõige peale on mõeldud – veesüsteemid, välikäimla, terrassid, piirded, kaunistuselemendid, aia tööriistad, kõik, kõik, kõik, mida suudad endale ette kujutada.
Kämpinguvarustus
Enamus asjadest olid meil juba varasematest telkimistest olemas, muist muretsesime juurde.
Korralik telk – ostsime telgi, mis on mõeldud viiele inimesele, aga peab ütlema, et kolmekesi on seal sees väga mugav ja paras olla, lisaks kotid. Telk on eesruumiga, kuhu alla saab panna kõiksugu kola, mida telki sisse ei taha võtta ega ööseks lageda taeva alla jätta. Otsustasime Easy Camp firma kasuks. Easy Camp Eclipse 500 telki on väga kerge püstitada – erinevalt nendest telkidest, mis meil varem olnud on, pannakse Easy Camp telgi puhul välimine ehk pealmine osa enne püsti ning seejärel lisatakse sisse alles sisu, kus magatakse. Äärmiselt mugav juhul kui näiteks telgi püstitamisel vihma peaks sadama. Ja nii nagu firma nimigi ütleb – selle püstitamine ja kokkupanek on tõesti lihtne.
Auto katuseboks – seekord laenatud, kuid plaanis endal ka osta mingil hetkel.
Telgis panime kogu magamispinna alla spets fooliumkihi, seejärel õhukesed madratsid ning lapsele õhkmadratsi. Kõik pehmed ja kohevad asjad olid sõidu ajaks pandud vaakumkottidesse ning katuseboksi, ega nad ilma vaakumkottideta sinna ära oleks mahtunudki kõigi muude asjade kõrval.
Väga oluline on, et magamiseks oleks head ja soojad magamiskotid. Minul on hea magamiskott olemas juba sellest ajast, kui seitsmendas klassis käisin (Everest, ma veel mäletan, et selle ostsime Tartus toona Küüni tänaval asuvast spordipoest ning see maksis väga palju – 800 krooni, aga siiamaani on end jätkuvalt kenasti ära tasunud). Rando magas Spokey shelter II magamiskotis ning Kaur Coleman Frisco Mummy kids magamiskotis, sellega peaks ta tükk aega saama magada, sest on mõeldud suuremale lapsele.
Lisaks oli meil kaasas ka auto külmkapp. Telkides tõime selle varju alla (üks põhjus, mis on kindlasti vaja, et kaasas oleks pikendusjuhe – vaja voolu auto külmkapi jaoks, telefonide laadimiseks, peegelkaamera akude laadimiseks ja muuks).
Akud peegelkaamerale – ei taha end avastada hetkes, kui superilusas kohas järsku kaameral aku tühjaks saab. Võtad aga sujuva liigutusega kotist uue, täis aku ning tühja(d) aku(d) laed õhtul täis.
Matkalaud (kergesti ja kiiresti avatav ja kokkupandav) ning igal oma matkatool.
Veel olime ostnud matkapoest spetsiaalse telgi lambi, mille saab riputada telgi seespool lakke, kuid selgus, et sellel reisil meil seda lampi vaja ei läinud, sest kohe esimesel ööl keset ööd üles ärgates oli piisavalt valge (selline tunne, nagu oleks varahommik, tegelikult oli kell alles 1-2 öösel).
Priimus – kirjeldamatu abimees sooja toidu tegemisel. Kuid olenevalt hooajast tuleks suuremaid gaasiballoone teadlikult varem poest ette varuda, siis, kui meie otsisime, olid kõik suuremad balloonid juba poelettidelt otsas, kuskilt poest võtsime paar väikest igaks juhuks juurde. Suurem balloon on lisaks sellele, et ta kauem kestab, parem eelkõige selle poolest, et püsib oluliselt lihtsamini püsti. Õnneks oli paar suurt ballooni eelmisest tripist alles.
Ja kõik muu kila-kola nagu pikendusjuhe (nii kahe otsaga pistikuga kui ka 3-otsaga pistikuga, sest kämpingukohtades on vaja 3-otsaga), juhul, kui voolukoht peaks jääma telgist kaugemale, söögiriistad, priimuse peale sobiv pott ja pann jne.
Teemaksud
Enne, kui liigume edasi järgmiste peatumispaikade ja vaatamisväärsuste juurde, peatuks veel Norra teemaksu teemal. Reisi kohta eeltööd tehes saime teada, et saame enda auto ja krediitkaardi siduda spetsiaalsel Norra teemaksude leheküljel. See tähendab seda, et me ei pea mitte kuskil seisma jääma ega teemaksu maksma, vaid sõidame kõikidest kohtadest läbi, sest kaamerad teevad autonumbrist pilti ning pärast reisi võetakse vastav summa krediitkaardi pealt maha (meil läks teemaksude peale 120 € ning see läks kaardi pealt maha ca 1,5 kuud pärast reisi). Väga mugav! Summad olid erinevad – üldjuhul 2-6 euro vahepeal, kuid leidus ka paar lõiku, kus pidi maksma 15-16 € (tunnelis).
3. reisipäev, esmaspäev
Lillehammer – Hunderfossen
Hakkasime sõitma Lillehammeri poole. Esimene peatuspunkt oli Lillehammeri suusahüppetorn (Olympiaparken), sinna jõudmiseks tuli autoga sõita teiselt poolt mäge üles. Esimene kena vaade mäe otsast ja juba olime lummatud – kuigi tegemist oli Norra mõistes üsna madala mäega. Loomulikult oli vaja ka alla kõndida pealtvaatajate perroonile, selleks kulus kõigest ca 3000 astet ja kohal me olimegi. Millegipärast meile need suusahüppetornid meeldivad ning peame alati nendes ära käima. Alt üles minekuks kasutasime tasulist gondli sõitu.
Järgmiseks käisime Hunderfosseni lõbustuspargis – seda lõbustusparki peame kõige vahvamaks lõbustuspargiks, kus siiani väikese lapsega käinud oleme. Väga palju sobilikke ja lahedaid atraktsioone ühele 3-aastasele. Pileti hind sisse saamiseks on muidugi ahhetama panev, 130 eurot kokku, mis ei tulnud üllatusena, sest olime hindade jms osas piisavalt eeltööd teinud. Lõbustuspargis oli ka eraldi teaduskeskuse maja ning bassein. Olime pargis üle kolme tunni, kuid hea meelega oleks kauem olnud, sest Kaurile tõesti meeldis ning meile ka. Sinna soovitame minna lastega, kes on pigem väiksemad. Tõenäoliselt 15-aastasel seal nii huvitav ei oleks. Seal pargis on ainult üks kiiresti tuhisev raudtee, mille peal mina ainsana muidugi ära pidin käima (mulle meeldivad õudsed ja kiired lõbustuspargi atraktsioonid).
Kui oleks aega rohkem olnud, oleksime hea meelega käinud ka Lilleputthammeri lastepargis, mis asus sealsamas lähedal ning on mõeldud pigem kuni 8-aastastele lastele. Sel korral sinna ei jõudnud.
Edasi suundusime järgmisesse kämpingukohta, mis kaardi ja aadressi järgi pidavat sealsamas lõbustuspargi lähedal olema. GPS-i asukohta sisse lüües lasi geps meil mööda Hunderfosseni pargi parklat ringiratast sõita – nimelt see ööbimiskoht oli nii lähedal, et geps sattus segadusse. Leidsime õigepea õige teeotsa ning pidimegi lihtsalt ca 500 m allapoole sõitma. Kämpingukoha nimi oligi Hunderfosseni kämping – soovitame – väga kena vaade ja koht. Ühele poole näha suur järv ja järvetagune mägine kallas, teisel pool seesama lõbustuspark mäe taustal.
Oli näha, et kuum ilm on siingi olnud juba mõnda aega – muru oli täiesti kuivanud, kuid see ei heidutanud meid. Laager püsti pandud, söök söödud, tegime kämpingukohale tiiru peale ning unne me jäimegi. Mainimist väärt on, et täpselt paralleelselt selle kämpingukoha kõrval kulgeb raudtee, mida mööda öösel 2-3 korda rong vilede ja tuledega sõitis. Loomulikult ärkasime meie üles, kuid Kaur ei teinud teist nägugi läbi une. Kuid üks kõige põnevamatest selle öö seiklustest alles algas. Nimelt oli selles kohas öösel üsna tugev tuul, lausa nii tugev, et me mõlemad Randoga ärkasime selle peale üles ja olime tõsiselt mures, et telk tuleb vaiade küljest lahti ning lendab ära, ilma naljata. Meil olid tavapärased peenikesed telgivaiad, mis telgi laperdamise peale kergesti mulla seest lahti tulevad – muld oli ju kuiv, vaiu sügavale maasse lükata ei saanud, sest miski kivimi kiht või kivid tulid vastu ja nii kergesti need vaiad lahti tulema hakkavadki. Siit ka üks õppetund – järgmisele telgireisile ostame kindlasti kaasa paksemad/jämedamad vaiad, mille pea on rohkem konksus, samuti vaja kaasa võtta haamer vaiade maasse löömiseks. Kuhu ma jäingi – ühesõnaga, öösel kl 00.00 paigus olime tõsiselt mõtlikud selle üle, et telk hakkab reaalselt varsti ära lendama. Otsustasime action’isse laskuda! Rando parkis keset ööd auto ümber telgi kõrvale, sinna poole, kust tuul puhus. Mina otsisin tund aega mööda kämpinguplatsi keset ööd suuremaid kive taga, mida vaiade peale panna. Kuna öö ei olnud pime, siis polnud neid keeruline leida, kuigi ega neid seal nüüd üleliia palju just ei olnud – siiski suutsin vajaliku koguse kokku koguda, küll aia äärtest ja mujalt. Kusjuures kivid Norras (vähemalt selles konkreetses kohas) ei ole üldse nii rasked nagu on kivid Eestis. Eestis oleks sama suurusega kivi oluliselt raskem. Ütleme nii, et see telgi julgestamine sel ööl oli kogemus omaette – ega iga kord just sellist olukorda ei teki elus, kui just meelega kuhugi ekstreemsesse kohta telkima ei lähe. Kui kõik vaiad olid kividega kaetud, saime südamerahuga uinuda.
4. reisipäev, teisipäev
Ringebu Stavkirke – Folldal Gruver kaevandus – Trondheim
Uus päev, liikusime edasi. Meil oli välja otsitud Ringebu Stavkirke püstpalkkirik, kuid kuna me seda jooksvalt tee pealt kiirelt mööda minnes üles ei leidnud, otsustasime, et jätkame teekonda, sest mõnel teisel päeval oli meil plaan ühte püstpalkkirikut nagunii külastada. Järgmiseks sihiks oli võetud Folldali kaevandus, kuid enne kui kaevanduseni jõudsime, liikusime kirjeldamatult ägedat loodustpidi. Kes Ringebu – Folldal suunal sõita plaanib, siis soovitame soojalt, sest see on vägev, milline loodus seal vahepeal teretab. Esmalt juhatas geps hästi-hästi kitsast teedpidi mäkke – ega ei saanudki eriti aru, et mäkke minek on, tõusu kraad oli väike, kogu aeg oli kurve, auto vastu tulles pidi hoo väga maha võtma, et mööda mahuks. Praktiliselt pidi peaaegu seisma jääma autoga – st meie jäime seisma, aga kohalikud on nii harjunud sellistel teedel sõitma, et nemad seisma ei jäänud ning sõitsid südamerahuga meie autost 5 cm kauguselt mööda. Geps näitas pidevat tõusu merepinnast. Ühel hetkel jõudsime üles ning tee hakkas vaikselt kõrgemal mägedes ühtlaselt kulgema. Koheselt märkasime, et taimestik muutus järsku drastiliselt teistsuguseks. Kui allpool ning mööda mäge üles minnes oli taimestik lopsakas, puud-põõsad, võsa, palju lehti jne, siis seal üleval oli taimestik hästi madal ja kidur ja kummaline. Hea küll. Ning üks hetk ei kasvanud ühtegi puud ka enam (ei ühtegi kidurat-madalat puud ka), vaid olid ainult madalad rohttaimed. Taamal mäed. Järved sellisel kõrgusel merepinnast. Siin-seal väga üksikud hütid/majakesed. Mõned lambad tee peal kõndimas. Kuhu me sattunud oleme? See oli niivõrd lummav vaatepilt, et meil tekkis tõsiselt tunne, et oleme kusagil maailma äärel. Nagu väike maja preerias. Kus inimesed on? Ja kui siin mõni inimene on, siis mida te siin teete? Vastus: kasvatavad lambaid. See tee oli müstiliselt kaunis ja hämmastavalt äge (vähemalt meie arvates). Meil tekkis tunne, et me sõidame kuhugi maailma äärde ning siis lõppeb maailm otsa, siin pole inimhingi, ometi mõned majad on, järelikult mõni inimene vahel ikka liigub, ilmselt suvel, sest talvel oli siin tõenäoliselt paks lumekiht. Ebareaalne lihtsalt.
Nähtust kohmetud, sõitsime mööda vaikselt laskuvat teed taas allapoole, tekkis taimestik, tekkis elu. Jõudsime tsivilisatsiooni. Peatusime looduskaunis kohas, kus sai platvormi pealt taamal asuvaid mägesid vaadata.
Lõpuks jõudis tee Folldali linna, kus soovisime külastada kaevandusmuuseumi ning Folldar Gruver kaevandust. Taaskord vahva kogemus. Ostsime piletid nii muuseumisse kui ka kaevandusse. Kaevandusrongi väljumiseni tutvusime muuseumiga. Jätsime külalisteraamatusse endast märgi ka maha.
Nüüd algas sõit maa alla. Kauril oli kindlasti elamus omaette esimest korda sellise kõvasti koliseva rongiga sõita, pimedas, taskulambid käes, mitte midagi aru ei saa, emme-issi ainult ütlevad, et „hohhhohhoooo laheee, ägeeee, onjuu“, et ta kartma ei hakkaks. Rong sõitis 600 m sügavamale maa alla. Selgus, et see kaevandus oli lahti kuni 1996. aastani ning seal kaevandati erinevaid mineraale nagu soolad, kaltsium, magneesium jm. Giid rääkis meiega inglise keeles ning kuna ekskursioonil oli kaasas veel neli norrakat, siis nendega loomulikult norra keeles. Mõned huvitavad faktid, mis meelde jäid: kaevanduses töötamine oli ränk töö, vetsupotid olid sinna ehitatud kaldega, st kui tööline sinna peale istus ja magama jäi (sest nagu ma ütlesin, väga ränk ja väsitav töö oli), siis ta kukkus potsti poti pealt maha ja ärkas üles. Kaevanduses töötavad mehed kasvatasid endale tavaliselt pikad vuntsid, sest siis püüdsid vuntsid kinni igasugust tolmu ja materjali, mis seal õhus lendles, et seda vähem organismi läheks. Rahul kaevanduses käimisega ning ilusatest vaadetest taaskord lummatuna liikusime edasi.
Nüüd viis tee Trondheimi. Algselt me tegelikult Trondheimi minna ei plaaninud, vaid jätsime selle just-in-case kohaks ehk et kui jooksvalt tee peal selgub, et siiski jõuaksime seal ära käia, siis käime. Sinna viivat kiirteed ehitati parasjagu, kogu tee ulatuses nägime ekskavaatoreid, kallurautosid ja kõike muud, mida ühel teeehitusel vaja on. Kui ikka suur mägi on ees, siis tehakse sinna tunnel ja nii ongi. See mastaap, kui pikka teed Norras korraga ehitatakse versus need lühikesed teejupid, mida Eestis tehakse, on muidugi võimas. Kiirtee ääres oli vaja pissipeatust teha ning peatuda seal, kus seda teha ei tohi. Lõpuks jõudsime Trondheimi ning kuna jõudsime sinna õhtupoole, siis otsisime kämpingukoha üles – Trondheimi külje all Vikhammeri kämping. See kämping on vist ainus kämping, kuhu me minna ei soovitaks – selles mõttes oli kõik vajalik seal olemas nii nagu teisteski kämpingutes, kuid visuaalne külg jättis veidi soovida, siin ei olnud väga hooldatud ümbrus ning kui oled harjunud mujal kämpingutes kena hooldatud muru ja ümbrust nägema, siis jääb see paratamatult silma seal, kus nii ei ole. Mitte et hooldatud muru kõige olulisem oleks, kuid lihtsalt ööbimiseks oli see koht muidugi ideaalne. Enne ööbimist tegime tiiru kämpingualast väljaspool.
5. reisipäev, kolmapäev
Trondheim toomkirik – teaduskeskus Vitensenteret – suusahüppemägi
Täna oli kavas Trondheim ning plaan napsata mõned Trondheimi parimad palad meie reisiseiklusesse. Esmalt käisime vägeva toomkiriku juures, seekord sisse ei läinud, vaid jätsime raha millekski muuks – ostsime mõned suveniirid kõrval asuvast poest.
Järgmine sihtpunkt oli Trondheimis asuv teaduskeskus Vitensenteret, kahtlemata üks väga lahe koht ning kindlasti soovitame lastega sinna minna.
Kolmanda kohana otsisime üles Trondheimi suusahüppe mäe. Mäe all sõime piknikulaua peal esmalt lõunat ning üritasime hullunuid kajakaid eemale peletada, kellele teised turistid ilmselgelt süüa on andnud. Kajakad maandusid auto peal, peaaegu laua peal, hea, et pähe ei maandunud. Nüüd oleks küll olnud ragulkat vaja. Lõuna söödud, hakkasime suusahüppemäe tippu astuma, turistidele gondli sõit siin avatud ei olnud. Gondliga said sinna sõita ainult trenni tegijad – paar-kolm hüppajat seal oli tõesti. Imelised vaated tipust ning taas vähemalt 1000 sammu juures.
Nüüd sai Trondheimi aeg läbi ning võtsime suuna järgmisesse kohta – Atlandi ookeani teele. Et sinna jõuda, pidime vahepeal praamiga fjordi ületama. Sisuliselt on tegemist sarnaste praamidega nagu liiguvad meilgi mandri ja Muhu vahet, lihtsalt veidi suuremad. Pileti hind jääb ca 12-20 euro piirimaile, sõltuvalt teekonna pikkusest. Pileteid sai osta otse kas autost või kui nii ei tahtnud, siis praami peal olles pidi ise piletimüüja üles otsima, teda polnud raske leida. Kõik praamisõidud, mis meil selle reisi jooksul vaja teha oli, möödusid väga sujuvalt, kiiresti. Vaatasid, et ahhhaaa, tee saab otsa, vesi on ees, järjekord autodest, praam on meie poole tulemas, supsti praamile, teisele kaldale ja sõit jätkus. Ühel praamisõidul nägime omaenda silmaga kaugel asuvat naftaplatvormi, mis siis, et see paistis ainult 1×1 cm suuruselt, aga esimest korda nägime! Ütleme siis nii, et need vaated polnud võrreldavad mandri ja Saaremaa praamisõidu vaadetega.
Kuna jõudsime Atlandi tee juurde õhtupoole, siis leidsime, et täna otsime sobiva kämpinguplatsi ning homme hommikul tuleme spetsiaalselt Atlandi teed imetlema. Mäletan, et kodus marsruuti paika pannes ja netist kõikvõimalikke ägedaid kohti otsides vaatasime korduvalt Atlandi tee pilte ja mõtlesime, et ei tea, kas me jõuame sinna või ei. Õnneks jõudsime! Kuid esmalt, nagu ütlesin, pidime kämpingukoha otsima. Kaardi peal nägime, et üks potentsiaalne kämpingukoht on täpselt pärast Atlandi teed ühel saarel. Sõitsime tee läbi ja jõudsime sinna kohale, kuid kuna see asus täpselt ookeani kõrval, siis seal oli tugev jahe tuul ja pidasime targemaks veidi sisemaa poole vaadata. Sõitsime mööda Atlandi teed uuesti tagasi ning liikusime Skogly kämpingu suunas (asus küla lähedal nimega Eide). Kaunis koht. Omaniku maja asus kohe sealsamas platsi ääres. Ühed kämpajad, kes seal juba enne meid olid, ütlesid, et pakkigu me asjad lahti ja omanik tuleb õhtul või hommikul ise platsile ja siis maksame alles, nii tegimegi. Mäletan, et kuna võtsime pikendusega voolu ca 25 m kauguselt telgist ning pikendus telgini sel korral ei ulatunud, siis lasin Kauri õhkmadratsit täis kaljukünka peal.
Kuna iga päev kulus meeletult energiat, saime siis öösiti kenasti välja magada, sest õhtuks olime kõik väga väsinud möödunud päevast. Aegajalt öösel ärgates kostus kõrval asuvalt mäelt lambakellade hääli.
6. reisipäev, neljapäev
Atlantic Road – Ålesund – akvaarium Atlanterhavsparken
Auto rattad viisid juba eile läbi sõidetud teedpidi tagasi Atlandi teega tutvuma – Atlantic Road, Atlantenhavsveien. Lõpuks oleme jõudnud siia kohta, mille kohta nii palju kodus arvutiekraanilt pilte olime vaadanud!
Tegemist on teega, mis on ehitatud seitsme saare ühendamiseks. Sealsed kokkusurutud kivimid ookeani ääres on võimsad, vetikad on kenad laiad ning õhk on mõnus soolakas. Silmailu jagub nii vasakule kui paremale. Kujutasime ette, kuidas kõige kõrgema silla juures ookean tormituules kärsitult lained vastu silda peksab, nagu ühe pildi peal olime näinud. Samas olime õnnelikud, et meil nii kena päikseline ilm on, tormiga sealt küll üle poleks julgenud sõita.
Järgmine siht silme ees – Ålesund linn. Sõitsime läbi Molde linna, sealt viis praam üle fjordi. Esmalt otsisime üles Aksla vaatepunkti, autoga tükk aega mööda käänulist teed üles ning õnneks leidsime parkimiskoha. Ülevalt avanes 240 kraadine vaade Ålesund linnale koos lähedalolevate saartega, milleni pidid viima veealused tunnelid. Väga-väga kena vaade!
Piltide pealt ei saa aru, kuid seal üleval oli uskumatult kõva tuul, isegi nii kõva, et kohati ei jõudnud vastu astuda sellele. Et näha ka Alesundi kesklinna, otsustasime kaasa teha ühe spetsiaalse turistidele mõeldud rongisõidu.
Ca 1,5 tunniga sõitis rong alla, kesklinnas ringi ning siis Aksla vaatepunkti tagasi. Peab ütlema, et Alesund on üks väga kaunis linn. Iga maja on vaatepilt omaette, kõik majad kokku moodustab kena heleda rahuliku linnaterviku.
Ülevaade saadud, sõitsime edasi Alesundis asuvasse akvaariumisse Atlanterhavsparken. See koht on meie arvates küll kõigile Alesundis reisil käijatele kohustuslik, eriti koos lastega! See koht on võimas, suured mitme meetri laiused ja kõrgused akvaariumid täidetud kalade ja kõikvõimalike teiste elukatega, keda ookeanis leidub. Kirss tordil on ca 20 m pikkune ja mitme meetri kõrgune akvaarium.
Lisaks on teatud kellaaegadel võimalik katsuda mereelukaid nagu krabid, korallid, meritähed ja tegelased, kelle nime ma isegi ei tea. Ja päev veereski õhtusse.
Sõitsime Fagervik kämpingusse. Seal ei suutnud me esmalt enda jaoks parimat laagri kohta välja valida, käisime siia ja sinna ning püüdsime hinnata, et kus me võiksime jääda võimalikult tuulevarju, juhul kui öö jälle üllatuse teeb ja tugev tuul tuleb, sest see asus taaskord fjordi ääres. Lõpuks leidsime sobiva koha ning see hetk oli ainus hetk me reisi jooksul, kui õrnalt vihma tibas söögi tegemise ajal, mõjus isegi üsna värskendavalt muidu soojadele õhukraadidele. Fagervik kämping jääb meile igavesti seepoolest ka meelde, et kui putkast piletit ostsime, siis tüüp ütles meile „Sorry about fucking smell, I found some old food in here!“. Meie ei tundnud mingit haisu, aga ju tal vaesekesel oli seal väikeses majakeses üsna paha hais.
7. reisipäev, reede
Trollstigen – Geiranger – Dalsnibba
Täna plaanisime jõuda kohta, millest räägivad kõik ning internet on pilte täis, kui sisse lüüa kohad, mida kindlasti Norras käies külastama peab. Selleks on Trollstigen, ootasime põnevusega. Kui peaaegu kohal olime, andsid juba kummaliselt paiknevad mäed märku, et siit tuleb miskit vägevat.
Meie lähenesime Trollstigenile suunaga alt üles. All käisime kõigepealt suveniiripoes, et ikka rohkem raha Norrasse jääks, poodide juures oli kolme peaga troll.
Edasi pidi veidi sõitma, siis tegime väikese peatuse all veel ühe vaatekoha juures.
Huvitav on see, et silmaga vaadates ei tundunud seal veel üldse, et tee tugevas tõusujoones läheks, kuid autoga sõites oli aru saada, et auto ei jõua nii erksalt edasi enam minna. Ja nüüd algas sõit ülespoole mööda serpentiine, lahe! Kusjuures äge on vaadata veel seda, et need teed on täis valgeid matkabusse ning ka suuri reisibusse, kes kitsamates kohtades trombe tekitavad ning üksteisest võimalikult ohutult mööda üritavad sõita.
Sel ajal laskusid ülalt alla ka 2-3 koske. Ühe kose juures jäime seisma ka. Seal oli parasjagu keegi tööline, jumal teab, mida ta seal parandas, aga parasjagu sõi ta lõunat. Mõtle, inimene sööb lõunat keset sellist looduse ilu, lihtsalt sööb lõunat, vaatab alla, näeb Trollstigenit, vaatab üles, näeb Trollstigenit ning samal ajal tuhanded turistid sõidavad mööda ja peatuvad, teevad sada pilti ja sõidavad edasi. Nüüd jõudsime me üles! Ja näeme muuhulgas, et inimesed suudavad veel Trollstigenisse omale majakese osta, hämmastav. Mõtle, mõni norrakas ütleb teisele, et „Kuule, läheks täna oma suvilasse, no sinna Trollstigeni omasse…“.
Ülalt-alla vaateks on ehitatud spetsiaalsed platvormid, äärest klaasitud. Ma arvan, et tegelikult ei ole eesti keeles piisavalt hästi kirjeldavaid sõnu olemas, et ma saaksin seda looduse vägevust ja ilu ning meie võimsaid tundeid kõike seda vaadates kirjeldada. Ehk et nagu te aru saate, ma jään selle uskumatu looduse kirjeldamisega täitsa hätta, seda peab ise nägema.
Liikusime seal mööda kaljut veel rohkem ülespoole, jalgsi, et veel kõrgemalt näha. Ladusime üleval kivitorne ja tegime hundirattaid (…mina tegin).
Trollstigeni lõpus asus veel restoran ja suur suveniiripood, tegime mõned ostud. Parklas nägime esimest Eesti numbrimärgiga autot. Eesti numbrimärkidega reisibusse kohtas kogu teekonna jooksul mitmeid. Ca 1 km edasi sõitnud, nägime kohe tee ääres lund ning mõtlesime, et peame jala valgeks saama. Mõeldud-tehtud, peatasime auto ning seejärel võis näha ühte eestlast tee kõrval lund mööda ülespoole ronimas.
Kuna oli juba lõunaaeg, ootasime, kuni näeme tee ääres lõunatamise jaoks spetsiaalseid piknikulaudu. Lubasin enne, et räägin sellest, mis sööki me kaasa võtsime. Eesmärk oli võimalikult palju toitu Eestist kaasa võtta, sest see on nii-öelda ainus koht, kust saaks Norras olles veidi kokku hoida. St meie eelistus oli raha kulutada pigem ägedates kohtades käimisele, piletite ostmisele, selle asemel, et 3x päevas väljas söömas käia. Kui raha oleks nii palju, et saaks lisaks muule ka 3x väljas söömas käia, oleks muidugi eriti hea, kuid kui tuleb valida, siis valisime nii. Hommikusöökideks ja lõunasöökideks oli meil varutud leiba-saia (värsket ostsime koha pealt, ühe suure saiapätsi hind oli umbes 4 €) ning erinevaid asju sinna peale nagu vorst, kalakonservid, pasteedikonservid, juust jm. Norras ostsime poest juurde ka jogurtit ja muud muidu riknevat, mida Eestist kaasa poleks saanud võtta. Meil oli kaasas 2 kilekoti täit jooke nagu mahlad, veed, karastusjoogid. Meil oli ka kilekoti täis kiirsööki – neid topsikuid, kuhu kuum vesi peale kallata, vaja natuke oodata ja saab süüa. Õhtuti tegime priimuse peal Salvesti valmis purgitoite, kõrvale sardellid või muud lihast toitu. Seega toidust meil puudu ei tulnud. Ja ega miskit salata, kogu reisi jooksul käisime kolm korda Kauri rõõmuks ka McDonaldsis. Lisaks oli meil paar kotitäit erinevaid snäkke autos näksimiseks ja kotike ka kõiksugu magusat. Üsna hästi oli arvestatud, sest tagasi Eestisse tõime ainult ühe koti asju.
Pärast lõunasööki suundusime järgmise palju-välja-reklaamitud kohani – Geirangeri fjord, mis kuulub UNESCO maailmapärandisse. No tõesti – auga kuulub, Trollstigeni kõrval oli see samuti väga vägev vaatepilt, mille kirjeldamisega mul jälle raskusi tuleb. Suur fjord, mille ühes otsas paistis väike linn, kus sadamas ootas väga suur kruiisilaev (nagu all pärast selgus, sest ülevalt vaadates paistis see väga tilluke) ning vaadates fjordis teisele poole, tegi see käänu, taamal mäed, mäed, mäed.
Liikusime mööda serpentiine alla, seal oligi see sama linnake ja laev ning seejärel vaikselt jälle ülespoole. Pidasime ühel vaateplatvormil kinni, et fjordi teiselt poolt vaadelda. Meil oli kaasas ka binokkel. Nüüd tundus küll, et vägevamat kohta ei ole olemas. Selgus, et see pole tõde. Vägevaks alles läks. Üldise tähelepanekuna võib öelda, et kui autost on näha ees on tulemas mingi kena koht ja on näha ka parkla, siis tuleb sekunditega otsustada, kas tahate peatuda või mitte, sest tagasikeeramine võib osutuda keeruliseks ning parkimiskoha leidmine hiljem võib osutuda veel keerulisemaks.
Vaade Trollstigenilt oli kõrge. Vaade Geirangeri fjordile oli veel kõrgem. Kuid nüüd alles tuleb selle reisi kõige kõrgem punkt – Dalsnibba mäetipp 1500 m. Kui ma oleksin hispaanlane või itaallane, siis ma vehkleksin oma kätega samal ajal juurde, rääkides kõigest sellest looduse ilust, mis sealt tipust avaneb, püüdes kuulajale end paremini ja arusaadavalt väljendada. Kätega vehelda ma teile ei saa ning ainus lootus on, et te mu kirjutatud tekstist suudate endale silme ette kujutada kõik selle, mida nägime. Kõigil, kes on omadega juba Geirangeri fjordi jõudnud, on kohustuslik ära käia ka seal lähedal oleva Dalsnibba tipus. Muidugi kui aastaaeg lubab. Dalsnibbale sõit maksis 14 € auto, pole tähtis, palju autos inimesi on. Tõkkepuu avanes ning võisimegi edasi sõita, tee ääres silt, et edasi sõit on omal vastutusel.
Samas igal pool mägedes sõit on omal vastutusel, kuid ju siis siinkohas on jahedamatel ja külmematel aastaaegadel tee üsna ekstreemne. Aga meil oli juuli kuu, seega kartma ei pidanud. Parkisime auto parklasse, nägime taaskord Eesti numbrimärgiga autot ning kuulsime järsku eesti keelt, hüppasime kohe oma kodumaalastele ligi ja vahetasime mõned sõnad ja reisimuljed ning soovimise üksteisele meeldivat reisi jätku. Tore oli näha eestlasi nii kaunis kohas. Edasi läksime vaadetega tutvuma. Imeilus. Kaugelt paistis Geirangeri fjord, suur kruiisilaev ainult pisikese täpikesena. See maastiku sügavus, 3D-lisus, jõulisus ja mastaapsus, mis siit avanes, pani ennast tundma kui pisike tähtsusetu mannatera siin maakera peal. Nii vägev on looduse mõju inimese tunnetusele.
Kuna päev hakkas veerema õhtupoole, otsustasime kämpingusse jääda võimalikult lähedal järgmisele linnale, mida külastada plaanisime. Sestap liikusime Bergeni poole ning ööbimiskohaks valisime Stryn kämpingu. Kena koht, juba näha, et seda kämpingut on hakatud ajalooliselt juba mõnda aega tagasi pidama – kämping on tehtud mäe küljele nii, et sissepääs on mäe alt. Mägi tõuseb laugelt ning pinnas on ehitatud terrassideks suurte astmete kaupa. Igat terrassi ääristavad kenasti pügatud hekk, põõsad või puud. Vürtsi lisab muidugi vaade mäe poolt fjordile ning vastaskaldale.
Kui kõik toimetused tehtud, käisime mööda suurt kämpinguala ringi – mänguväljakutel, hüppasime batuudil, vaatasime suu ammuli kõrgemal mäe otsas asuvaid ostetud või renditud platse plastseintest majakestega, puidust terrasside ja piiretega, hämmastav. Aga inimestel on see elustiil, meie jaoks lihtsalt veidi võõras, sest Eesti inimesel üldjuhul ikka kasvõi tuttaval on maakoht, kuhu minna.
8. reisipäev, laupäev
Püstpalkkirik Borgundis – Snøveggen – Aurlandsfjord, Stegastein
Täna plaanisime esmalt üle vaadata Norra kõige kuulsama püstpalkkiriku Borgundis, mis on ehitatud 12. sajandil. Geps juhatas meid kenasti kohale, ainult et harilikku kirikut polnud kuskil näha. Huvitav on see, et ootus ja eelarvamus selle kiriku kohta oli hoopis teine, võrreldes sellega, milline see reaalsuses välja nägi. Nimelt kujutasime ette suurt ja kõrget kirikut, kuid päriselt oli see maksimum kuni 12 m kõrge, üsna pisike. Vaatasime seda väljastpoolt umbes 15 m kauguselt ja jõudsime järeldusele, et see oli nüüd küll natuke pettumus. Kirikut ümbritseval alal jalutamine ning sisse minemine maksis, seekord me sisse ei läinud. Tagantjärgi kahetseme, et ei läinud, oleks võinud ikkagi üle vaadata, sest seest oli see puidust eriline ehitis ilmselt väga äge. Aga hea küll, järgmine kord siis.
Teel Borgundi kiriku suunas nägime, et üks gondel viib kõrgele mäe otsa. Tegime autoga kiire kannapöörde, et otsima minna, kui palju see sõit maksaks, sest alt vaadates tundus see mägi tõesti väga kõrge ning mis imeline vaade sealt otsast veel oleks olnud. Selle koha nimi oli Skylift ning see viis 1 km kõrgusele. Sõit ühe inimese kohta maksab 50 €. Mõtlesime natuke, kas me oleks nõus selle summa oma rahakotist välja käima ning tegime järelduse, et kuna meil on eelarve veidi piiratud, liigume seekord edasi, sest eilsel päeval nägime juba superkõrgeid vaateid.
Järgmine suurem siht meie silme ees, kuhu jõuda, oli Snøveggen ehk lumetee, kus piltide järgi on võimalik sõita 3-4 meetriste lumeseinte vahel. Andsime endale küll aru, et praegu on südasuvi, juulikuu, ja et tore, kui seal 1-meetrised lumeseinasidki näeksime. Alternatiiv Snøveggenile oleks olnud 25 km pikkune maailma pikim autotunnel, mis asus ka kaardi pealt vaadates seal läheduses. Tunneli nimi oli Lærdalstunnel. Kaalukauss langes Snøveggeni kasuks. Teel Snøveggeni poole käisime ühes väikeses linnakeses toidupoes, kahjuks linna nime enam ei mäleta, kõndisime seal natuke ringi ja vaatasime ilusaid puitmaju. Nägime seal linnas ka paraplaanidega lendavaid inimesi.
Snøveggeni poole maanteid pidi sõites otsisime tee äärset lauda lõunatamise jaoks. Kui muidu olid kõik teeääred neid täis, siis vot selle tee ääres polnud. Lõpuks nägime ühte betoonpaneelide kuhilat ning pidasime oma lõuna betoonihunniku otsas.
Lumeteele kohale jõudes tõdesime, et see pool suve, mis Norras olnud on, on ilmselt ikka päris soe olnud – ühtegi lumeseina polnud. Lund oli siin-seal küll, astusime ikka varvastega lumme ka. Vaated igas suunas loomulikult ilusad. Et külmal ajal päriselt ka seal 4 m kõrgune lumi on, andsid märku tee ääres olevad pikad toikad. Nende järgi sai aru, kus lund kõige rohkem oleks.
Järgmiseks põikasime Aurlandsfjordi, et käia ära Stegastein vaateplatvormil. Taaskord imeilus vaade. Me oleme ilmselt seda tüüpi inimesed, kellele sellistest mägede vaadetest iial küllalt ei saa. Olen aru saanud, et on inimesi, kellele mäed väga meeldivad ning on inimesi, keda need üsna ükskõikseks jätavad.
Ühe ilusa kohana olime enne reisi välja otsinud ka Flåmsbanen rongisõidu, millega sõit olevat kuulutatud maailma kõige ilusamate vaadetega rongisõiduks ning seetõttu kuulub see isegi UNESCO nimekirja. Üks pilet maksis 50 € ning leidsime, et seekord jätame selle sõidu vahele, kuigi väga ahvatlev oleks olnud osa saada maailma ühest tunnustatavamast rongisõidust. Lisaks hinna krõbeduse argumendile mängis meie jaoks rolli ka see, et ajaliselt saime selle rongisõidu võrra järgmistel päevadel rohkem käia/näha.
Järgmine öö möödus Flatmandsmo kämpingus järve kaldal. Selle kämpingu kohta ei oskagi midagi konkreetset või erilist välja tuua, kena ja viisakas koht. Seal nägime ühte meest sellise kõhuga, kes oleks nagu kõrvitsa alla neelanud või lõpurase, täiesti ebaoluline fakt, aga seda lauset lugedes kirgastub meile see iga kord silme ette.
9. reisipäev, pühapäev
Bergen – Fløibanen – Bryggen – Bergeni akvaarium – VilVite teaduskeskus
Bergen – üks sihtlinn, kuhu kindlasti selle reisi ajal soovisime jõuda. Kuna see asub Norra läänekaldal Atlandi ookeani ääres, arvasime enne reisi, et ilmselt on seal vihmane-udune-jahe-tuuline, kuid üllatuslikult oli siin väga ilus ja soe ilm. Esmalt otsisime üles Fløibanen raudtee, mis viis üles mäkke, kust avaneb vaade linnale. Kuna Floibanen asus vanalinnas/kesklinnas, siis katsusime kõigepealt auto kuhugi mõistliku hinna eest ära parkida. Mitu korda väikestel tänavatel tiire tehes leidsime parkimismaja ning parkisime sinna. Suundusime Fløibanen piletiputka poole ning vaatepilt avanes selline, et järjekord oli umbes 50 meetrit pikk.
Kui olene juba kohale tulnud, peame selle rongisõidu ära tegema, õnneks liikus järjekord täitsa kiiresti, sest kassasid oli mitu. Ostsime piletid ning läksime rongi ootama.
Raudtee on ehitatud toreda nurga all otse mäe nõlvale – ka rong ise on kaldus seal peal. Pidime ootama, kuni enne meid mitu satsi inimesi üles ära sõitis ning siis oli meie kord – trügisime esimeste seas rongi, et saada parimat vaadet otsa akna alla (kuigi terve rong oligi üks suur aken, kuid tahtsime vaatega täpselt alla ehk linna poole kohti saada).
Jõudsime kohale, vaated jälle vapustavad. Mäe nõlval pikutasid ja sõid heina kitsed. Üleval kohtusime jälle eestlastega, seekord kuulsid nemad eesti keelt ning pöördusid ise meie poole, rääkisime taaskord veidi reisimuljeid ja liikusime edasi oma tegemistega. Lisaks oli üleval ka suur laste mänguväljak pluss veel erinevaid parke ja tegevusi, kuhu me eriti pikalt aega ei veetnud, kuid kel aega, see saab üleval olla terve päeva.
Järgmiseks tahtsime saada väikeset ülevaadet kuulsast Bergeni Bryggenist, vanalinnast. Jalutasime risti-rästi võimalikult palju läbi. Kena oli, puitmajad, kitsad tänavad – kes varem selliseid puitmaju näinud ei ole, vaatab ilmselt suurte silmadega, kuid eestlased on puithoonetega harjunud ning otseselt midagi suursugust vaimustavat ma välja tuua ei oska. Kuulus Bryggeni fassaad ühesuguste majadega oli muidugi lahe.
Järgmine peatus oli Bergeni akvaarium. Kahtlemata oli ka see akvaarium väga tore, väljas pingviinid ja hülged, sees palju erinevaid akvaariume. Kuna meil oli võrdlus olemas Alesundis oleva akvaariumiga, siis tegime järelduse, et Alesundi akvaarium meeldis meile rohkem – too oli kuidagi võimsamate, suuremate ja vägevamate akvaariumidega. Samas Bergeni omas oli lisaks ka troopikaloomi nagu krokodillid, maod jt.
Viimaseks jõudsime Bergenis käia veel VilVite teaduskeskuses – kindlasti soovitame lastega minna.
Lisaks oli mul üles märgitud ka Bergeni kalaturg ning Bergenhus kindlus, kuhu sel korral ei jõudnud.
10. reisipäev, esmaspäev
Sand, Laksestudioet – Stavanger – Naftamuuseum
Järgmiseks suuremaks linnaks valisime Stavangeri. Teel sinna sõitsime esimest korda sellises tunnelis, kus ringtee oli tunneli sees ning huvitav oli see, et varasemalt, kui oleme sõitnud tunnelites, siis kaob mingi aja möödudes GPS-i levi ära, kuid Norras selles tunnelis ei kadunud. Üldse oli tunneleid nii palju (ka väga lühikesi, 50-60 meetriseid), et ilmselt saime nii lühikese aja jooksul oma elus kõige rohkematest tunnelitest läbi sõita. Lähedusse jäi veel Voringfosseni kosk, mis on Norra kõrgeim kosk, 182 m, otsustasime, et sinna me seekord ei sõida ning jätkasime teekonda Stavangeri suunas. Tee peale jäi üks teine kena kose koht, kus kõrvuti langesid kõrgelt alla kaks koske ning jõudsid alla kärestikku.
Olime eelnevalt valmis otsinud ka, et selle tee peale jääb Sand linnas asuv Laksestudioet ehk koht, kus saab läbi klaasi vaadata jõe kärestikus olevaid lõhesid, kes on sinna kudema tulnud. Pilet maksis 8 €, info leidsin kuskilt reisi foorumist. Jõgi oli, kärestik oli, palju mullikesi oli – sealt vahelt paistis ka lõhesid – väga-väga suured kalad on need lõhed ikka. Parklas tegime ka lõunapausi ning suundusime edasi.
Jõudsimegi Stavanger linna. Kõigepealt tahtsime ära käia Naftamuuseumis. Väga-väga äge koht! See pole lihtsalt muuseum, kus midagi puutuda ei või ja peab ainult silmadega vaatama, tegemist on interaktiivse muuseumiga, kus on ka lastel väga tore. Sellisesse nafta muuseumisse just iga päev ei satu ning kes on seal kandis, soovitame kindlasti ära käia. Eriti meeldisid meile detailideni kokkupandud naftaplatvormid, mis reaalselt ookeanis on.
Lahe oli näha, milliste puuridega naftapuurauke puuritakse, kõiki neid puure sai ka ise katsuda.
Lisaks lastele mängunurk. Erinevaid videosid elust-olust naftapuurtornidel. Hoonest sai edasi liikuda justkui helikopteriga reaalsele naftapuurtornile, kus sai alla lasta naftaplatvormi tagavara väljapääsust, me ei julgenud, tagantjärgi mõeldes oleks ikka pidanud.
Kõik see oli väga reaalselt üles ehitatud. Sisenedes sai Kaur piletimüüjalt ka mängu, kui leiab muuseumist kõikide küsimuste vastused, sai lõpuks väljudes auhinnaks naftapuuraugust pärineva erilise ilusa kivimi. Ning muuseumi lähedal asuv avalik mänguväljak on ilmselt üks ainulaadne maailmas – tehtud naftaplatvormi detailidest, väga omanäoline ja äge.
Üheksanda öö veetsime Kongparkeni kämpingus Stavangeri ääres. Kuna meile tundus, et tuuleiilid võivad tugevamaks minna öösel, otsisime põõsaste vahelise koha ning panime laagri püsti. Õnneks tuul ei olnud öösel tugev.
11. reisipäev, teisipäev
Stavanger – Vitenfabrikken teaduskeskus – Preikestolen
Hommikul tegime tutvust Stavangeri vanalinnaga, mis oli väga kaunis – puidust valged majad, palju lilli ja dekoratsioone, kitsad tänavad, erinevad kaunistused ja iluelemendid – tõeline Norra! Tasub kindlasti läbijalutamist.
Seejärel sõitsime Stavangeri lähedal asuvasse Vitenfabrikken teaduskeskusesse.
Edasi oli meil suur siht silme ees – sõita Preikestoleni ehk Kantslikalju juurde ning ronida sinna üles! See oli üks eesmärkidest, mille kohta infot ja pilte meeletult palju varasemalt vaadanud olime, tahtsime ka sinna üles jõuda! Geps juhatas meid kohale, parkisime auto ära, võtsime dopingu sisse (loe: sõime) ning asusimegi otsima seda kohta, kust see vägev matk algab. Meid oli kolm, lisaks meile ka meie 3,5-aastane laps. Ilmselt tuleb siinkohal väga arvestada sellega, milline laps on – meie laps tegi meiega rõõmsalt ja entusiastlikult kogu selle matka kaasa, omal jalal, st mitte kordagi ei olnud vaja teda tassida ega süles hoida, kuigi olime vaimselt selle jaoks valmis, et ilmselt on vaja. Ta üllatas meid väga ning oli äärmiselt tubli, kõige lõpus, kui juba tagasi parklasse jõudsime, küsis, et millal me uuesti lähme?! Peab ütlema, et lapsi sellel matkarajal ei näinud eriti, just selliseid väiksemaid lapsi, enamus olid ikkagi täiskasvanud või noorukid. Mitmel korral sai laps meil teiste matkajate poolt tähelepanu – üks ülalt tagasitulev hiinlane näitas meil lapse poole ühes kitsas kohas pöialt, et küll on ikka tubli. Meiega samal ajal üles matkanud noormees oma sõpradega ütles lapse kohta, et ta ise on nii väsinud ja nii väike poiss rõõmsalt muudkui astub edasi. “Awesome!”
Kirjeldan matka ennast. Alt üles minemiseks kulus meil 2,5 tundi. Arvestada tuleb sellega, et tegemist on matkarajaga, pidevalt üles-alla ronimisega/astumisega, kõrged astmed, kivid, vahepeal on muidugi ka laugemaid teeolusid, mitmes kohas on ca kilomeetri pikkuselt laudrada nagu oleksid kuskil rabas (raba on sellises kõrguses merepinnast mägede vahel, väga eriline).
Üks ots ehk alt-üles oli 4 km, mis tegelikult läks üsna kiiresti. Sel päeval oli ilm hästi soe, kuid päike piilus aeg ajalt ka pilve tagant ning ei paistnud pidevalt otse pähe – see aitas võhma hoida. Meie alustasime umbes kl 14 ajal, kõndisime, näod naerul ning vaatasime, et kõik, kes vastu tulevad, on üsna võhmal ja pigem-mitte-naeratavad, ju see üks vägev matk siis ole. Pidi jälgima märke – punaseid triipe kivide või puude peal. Kogu matkaraja vältel oli ka infotahvleid, mis näitasid, kui palju on ära matkatud ning kui palju veel on minna, millised on maastiku tõusud ja langused. Mida ülespoole, seda ilusamad vaated. Viimase kilomeetri jooksul oli juba üsna kitsaid radasid, väikeste lastega sinna minnes tuleb kindlasti arvestada lapse iseloomu ja seda, kuidas nad teie juhiseid kuulavad. Kohati kulgeb rada 1,5 m laiusel kõrgel kaljuserval ja mingit piiret loomulikult ei ole.
Jõudsime kohale! Me jõudsime kohale sinna kohta, mida me piltide pealt 50 korda olime vaadanud! Saime aru, et nn kuulsa nurga all tehtud pildid on võetud veel tiba kõrgemalt, mitte sellelt põhiliselt platvormilt, vaid on ronitud veel edasi kõrgemale. Ülal nautisime hetke ja vaateid ja olukorda 45 minutit. Mina pidin ikka ääre pealt alla ka korra vaatama. Tegime pilte ja üritasime seda hetke jätta meelde.
Kõige kuulsama nurga juures pilti tehes ronivad tiibadega sipelgad muideks mööda jalgu.
Preikestoleni kalju on 600 m merepinnast, kuigi seal koha peal olles tundub, nagu oleks see 2 km. Kujutasime ette, kuidas Sylvester Stallone võiks vabalt mõnes filmis sealt alla peakat hüpata ja ujuks all edasi. Märkasime droone keelavaid silte. See matk on vägev. Seal olla on vägev. Minge sinna ja te ei kahetse! Nagu ikka, kulgeb tagasi minek tavaliselt kiiremini – alla liikusime 1,5 tundi. Seega kokku läks see matk meil 4 tundi ja 45 minutit, sisuliselt pool päeva, kuid see kõik oli seda väärt. Hindasime selle matka üsna lihtsaks. St eelnevalt lugedes ja infot kogudes tundus meile, et see on raskem ja keerulisem, ei ole. See on vahva. Kes vähegi on harjunud kõndima ja liikuma, on see üsna lihtne. Tuleb enne energiat koguda, süüa, juua ja tehtud siis saabki. Kindlasti tasub teekonnale kaasa võtta piisavas koguses joogivett. Kui oleksime Norras olnud mõne päeva kauem, oleksime järgmisel päeval ära käinud ka Kjeragboltenis (kuulus kivi kahe kalju vahel), kahjuks sel korral sinna ei jõudnud, järgmine kord! Ööbima läksime Preikestoleni kämpingusse seal samas lähedal. Seal kämpingus nägime umbes 15 Volkswagen California autot, millel saab katuse üles lasta ning sinna tekib magamiskoht, selliseid:
12. reisipäev, kolmapäev
Sõit Oslosse
Saime Norra läänekaldale valitud sihtkohad läbi käidud ning viimane suurem linn, millest osa tahtsime saada, oli Oslo. Sinna oli vaja sõita pea 500 km ning terve päev kuluski sinna sõiduks. Siiski läks see päev üsna kiiresti, sest meie silmad vaatasid kogu aeg ilusat ümbritsevat loodust, millest iial küllalt ei saa. Ühe väikese lõigu pidime sõitma sama teed, mida olime eelmisel päeval sõitnud ning öösel oli kalju pealt kive alla tee peale kukkunud, masinad koristasid, julgestasid kaljuseina – töö käis. Eks see risk olegi selliste kaljude vahel sõita – iial ei tea, kust mõni kivimürakas võib veerema hakata. Aga no… kes ei riski, see mägede vahel sõita ei saa.
Õhtupoole jõudsimegi Oslosse ning otsustasime kohe kämpingusse minna, et saaks rahulikult süüa teha, seal ringi vaadata ja homseks päevaks välja puhata. Valisime Bogstad kämpingu – väga-väga suur kämpingu ala, saab rahulikult oma koha või nurgakese valida, teistest eemal olla.
Seal nägime telki, millel oli väga palju kinnitusnööre.
13. reisipäev, neljapäev
Oslo – Holmenhollen suusahüppemägi – Kon-Tiki muuseum – Fram muuseum – kuningaloss Slottet – Tusenfryd lõbustuspark
Oslos oli väga palju kohti, mida oleksime tahtnud vaadata, kuid tegime nendest valiku. Esmalt kirjeldan, kus me käisime ning seejärel loetlen üles ka need kohad, kus me seekord ei käinud. Kuna Oslosse saab vabalt ka lennukiga minna, siis kurvad me ei olnud. Üllatus-üllatus, hommikul sõitsime esimesena Holmenkolleni suusahüppemäge vaatama.
Samas hoones asus ka muuseum, kus oli huvitav vaadata näiteks seda, kuidas aegade jooksul Holmenkolleni suusahüppemäest on saanud just selline koht nagu ta täna on. Seal oli huvitav mõtteharjutus sellest, et kui maailmas keskmine temperatuur tõuseb, siis kas suusahüpete tulevik on see, et suusahüpped kolivad sisehalli, nii nagu seda on teinud juba uisutamine?
Mõned vaated ka torni tipust.
Edasi liikusime Fram ja Kon-Tiki muuseumidesse. Huvitav on see, et Oslos on selline piirkond, kus on hästi palju erinevaid muuseume – seal sõites näed muudkui, kuidas sildid juhatavad ühte ja teise ja kolmandasse muuseumisse. Parkisime lähedal asuvasse parklasse ning liikusime esmalt Kon-Tiki muuseumisse. Ostsime sealt korraga piletid nii Kon-Tiki kui Fram muuseumisse, nii tuli soodsam. Kes Kon-Tikisse minna plaanivad, siis soovitan kergelt ette lugeda, mis see Kon-Tiki üldse on. Me ei uurinud otseselt ette ning seetõttu ei osanud lihtsalt seal koha peal olles kõiki seoseid kokku viia. Muuseum ise on väga lahedalt üles ehitatud, keskmes Kon-Tiki väga lihtsatest vahenditest valmistatud alused, millega 20. sajandi keskel kuueliikmelise meeskonnana üle Vaikse ookeani Peruust Polüneesia saarteni purjetati.
Edasi liikusime Fram muuseumisse, mis annab ülevaate aegade polaarekspeditsioonidest. Kindlasti soovitame minna! Maja ise on väga ägedalt üles ehitatud – kõige keskmeks on suur vägev laev, mille ümber saab mitme korruse jagu huvitavaid eksponaate pidi käia, piisavalt palju interaktiivsust.
Saab minna laeva peale, saab minna laeva kõhtu. Meeldis väga see, et olles laeva peal, on nii ühes kui teises seinas suured ekraanid, kuhu kuvatakse pilt, lisaks tuleb heli ning tähtis roll on ka valgustusel. Sisuliselt tekitatakse laeva peal olijatele tunne, nagu nad oleksid tormisel merel ning seejärel on näha, kuhu nad hommikul jõudsid, nii nagu päris ekspeditsioonilgi. Väga äge!
Parklasse jõudsime auto juurde täpselt minutipealt, kui parkimisaeg otsa sai. Kui oleksime jõudnud minut hiljem, oleks trahv käes olnud, kontrollör parasjagu uuriski me autot, kui sinna jõudsime.
“Is this your car? And you’re going?
“Yeeesss…”
“Ok then”
“Thank you, thank you!!”
Oslos tahtsime käia nii paljudes kohtades kui saame, sest päeva teise poole plaanisime veeta lõbustuspargis. Seega arvestasime, kus kõik kohad asuvad, kui kiiresti nende vahet liikuda jõuaks ning valisime kohad välja. Järgmine koht, mille juurde jõudsime, oli kuningaloss ehk Slottet. Mõtlesime, et pargime võimalikult lähedale ja parkimissumma tuleb ilmselt suur, kuid meie imestuseks pidime maksma alla 1 € 1 tunni eest. Käisime ringi kuningalossi aias, vaatasime kuningalossi ennast, kuulsat vaadet otse kuningalossi eest Karl Johani peatänavale.
Linnast välja sõites nägime Oslo vaadet kortermajadele, küll autoaknast, aga siiski.
Sel korral ei jõudnud Oslos me Akerhusi kindlusesse, botaanikaaeda, reptiilide parki ega Vigelands parki. Samuti mitte Oslo lähedal asuvasse Inspiria teaduskeskusesse ega Fredriksen kindlusesse.
See-eest aga lubasime lapse rõõmuks, et käime enne Eestisse minekut veel ühes lõbustuspargis, pealegi jäi see tee peale. Lõbustuspark nimega Tusenfryd asub teel Oslost Stockholmi poole.
Jõudsime seal olla ca 3 tundi, kui hakkas vihma sadama – jah, see oli esimene kord selle reisi jooksul, kui vihma sadas. Ei, mitte selline tugevam sadu, vaid kallas lakkamatult nagu oavarrest, tõeline padukas. Alguses nägime veel teismelisi atraktsioonidel, kes hoolimata paduvihmast jätkuvalt edasi lõbutsesid, aga üks hetk said nemadki aru, et ei ole väga mõnus. Kes teab, kui vihma poleks sadama hakanud, oleks äkki selles vabalangemises ära käinud. Tagantjärgi mõeldes – oleks muidugi pidanud seal ära käima…
Meie ootasime koos osade teiste ootajatega mingi varjualuse all, mis oli u 2×3 meetrit, lootuses, et äkki vihm jääb järgi. Ei ta jäänud. Üks hetk nägime, et nurga tagant tuleb pidevalt vihmakeebiga inimesi. Rando tuiskas nagu superman ka sinna suunda neid keepe otsima – õnneks polnud veel kõiki ära ostetud, kokku läks 8 €, mis on muidugi tühine summa selle kõrval, kui palju siia lõbustusparki sisse saamine maksis ehk ca 100 € + söök kohapeal ca 40 €. Kui saaksime valida, siis oleksime Tusenfrydi asemel läinud uuesti sellesse lõbustusparki, kus reisi alguses käisime. Seal oli 3a lapse jaoks oluliselt rohkem atraktsioone ja tegevusi kui siin ning mis veel tähtis – seal ei pidanud nende eest eraldi maksma, siin pidi paljude atraktsioonide juures veel lisaks eraldi pileti soetama. Tusenfrydi park on pigem teismelisele lapsele paras. Kuna pidime pärast lõbustusparki nagunii Rootsi poole sõitma hakkama ning polnud näha, et vihm sealkohas taanduma hakkaks, seadsime autorattad Rootsi poole. Umbes tund aega pärast lõbustuspargist lahkumist läks ilm taas päikeseliseks.
Viimase maise öö veetsime Rootsi kämpingus. Tohutult suur ala järve kaldal ja puupüsti täis! Nagu ikka, andsime administratsioonis teada, et soovime telkimiskohta. Algul juhatati meid spets telkimiskohta, öeldes, et sinna peaks ära mahtuma küll. Sõitsime kohale – no ma ei tea, võibolla heal juhul Fiat 500 koos üheinimese pisikese telgiga oleks sinna kuidagi ära mahtunud, aga isegi siis poleks saanud sealsed juba kämpavad autod kuidagi välja. Seega meie oma Octaviaga ja viiekohalise telgiga poleks sinna mitte kuidagi mahtunud. Läksin uuesti adminni juurde ja ütlesin, et ei mahu! Oldi imestunud ja pakuti teist kohta – järve kõrval, milleks oli vaja liiva-kruusakattega mäest alla sõita, aga see oli üsna kahtlane koht. Meie sisetunne ütles, et sinna me ei taha jääda, lisaks tekitas küsimust see tee, mida mööda me hommikul esimese asjana peame üles sõitma, et sadamasse õigeks ajaks jõuda. Aga kui me ei saa hommikul mäest üles? Ei, otsime uue koha. Kuid kõigepealt oli vaja praegu üles saada sellest ligi 45 kraadise kaldega mäest – kets käis ringi küll, aga Rando juhtis auto edukalt üles. Lapsel oli muidugi väga lõbus. Siis otsustasime oma laagrikoha hõivata ühel kenal murulapil, mis ei olnud otseselt telgiala, kuid meil oli täitsa ükskõik, katsugu keegi tulla ja öelda, et siia ei tohi telki püsti panna. Pärast igaksjuhuks mainisime ikka adminnile ka. Maksmisega oli esimest korda jant – ükski meie kolmest pangakaardist ei läinud läbi, miski terminali error oli ilmselt ning adminn ütles, et võime hommikul maksta. Ma ütlesin, et kahjuks jah ei ole meil rootsi kroone sularahas ning kobisesin juurde, et aga norra kroone jällegi on. Ja neile sobis, kui maksime norra kroonidega, tore.
14. reisipäev, reede
Sõit Stockholmi
Jätsime viimase kämpingukohaga hüvasti ning suundusime Stockholmi poole. Teel sinnapoole ei saanud me üle ega ümber sellest, et lihtsalt pidime Biltema poest läbi käima, kust ostsime põhimõtteliselt kärutäie asju. Ikkagi välismaal ju! Kuna tee peale jäi ka IKEA ja umbes tund aega oleksime saanud seal ka käia, sörkisime sellegi läbi, ei ostnud midagi.
Sel korral polnud meil aknaga kajut, kuid kuna oli imepalav ja kena õhtu, veetsime enamus õhtust laevatekil ning lubasime omale pokaali veini ja klaasi õlut ning lapsele jäätist.
Seda reisi sõnadega kokku võtta on raske. See oli ääretult äge! Kes mõlgutab mõtteid autoga Norra minna, siis HAKAKE JUBA MINEMA ja ärge kahelge. Meile tõsiselt meeldis ja järgmise Norra tripi teeme Trondheimist ülespoole sh Nordkapp koos virmalistega.
Kokkuvõtlikult fakte:
- Kilometraaž: 4300 km (ilma laeva- ja praamisõitudeta)
- Eelarve: 2500 eurot
- 6 paaki kütust
- 2 ööd laevas, 11 ööd telgis
- 22 korda telklaagri üles- ja kokkupanemist
- 3 suusahüppemäge
- 2 lõbustusparki
- 3 teaduskeskust
- Lugematud mäed ja tunnelid
- Kõrgeim autoga võetud tipp 1500 m, Dalsnibba
- Lummavad fjordid
