reisiadmin#6 Lõuna-Poola ja Põhja-Slovakkia
01-12.07.2023
12 päeva
2023. aasta suvel oli kindel plaan reisile mitte minna ja selle teadmisega elasime kuni mai keskpaigani. Ühel kenal mai kuu päeval helistas Rando mulle ja ütles, et maru imelik tunne on, et me ei lähe ning peaks ikka minema. Mul oli täpselt samasugune tunne – miski kripeldas sees ja andis märku, et tuleb teha õige otsus. Otsus oli lihtne tulema – lähme! Lähme Lõuna-Poola ja Põhja-Slovakkia mägedesse autotripile!
Suvepuhkuseni oli aega poolteist kuud, sest plaan oli Tartust lahkuda 1. juulil. Kuna algselt planeerisime 2022. aasta suvel minna autoreisile Lõuna-Poolasse, kuid sündmused maailmas panid meid sihtriigi osas ringi otsustama, oli meil nüüdseks reisiks Lõuna-Poola kohta eelmisest korrast reisiplaan peaaegu koos, juurde oli vaja luua Põhja-Slovakkia reisiplaan. Pooleteist kuu jagu mõtlemist, otsimist, googeldamist, avatud silmade ja kõrvadega ringi liikumist ning nädal enne reisi algust oli reisiplaan koos.
Reisivarustusest sel korral eraldi pikemalt ei räägi, sest oleme seda põhjalikult juba varasemates postitustes teinud. Kes soovib, saab matkavarustusest ülevaate 2022. aasta suve Horvaatia ja Montenegro autoreisi postitusest. Ainsa täiendusena ostsime juurde ühe paki pikki jämedaid telgivaiu, et tugeva tuule korral kogu telk nende vaiadega maa külge kinnitada. Teise olulise täiendusena oli meil nüüd olemas väga korralik latern Ledlenser ML6.
Pooleteise kuu jooksul söögi- ja joogikraami varumist ning reisieelse päeva õhtul pakkisime kõik autosse.
Lapsed olid reisi ajaks sirgunud 8- ja 4-aastaseks ning nii meie neljaliikmeline meeleolukas reisiseltskond juuli esimesel päeval avastusretkele siirduski.
1. reisipäev, laupäev
Tartu – Varssavi
Hommikul kell 8.20 seisime kõik auto juures, hingasime veel Eesti suve õhku, kontrollisime üle, kas isikut tõendavad dokumendid on kaasas, kaardid, sularaha, geps, kõik olemas, väga hea. Panime autokülmiku pistikusse ning minek. Oot-oot, külmik ei läinudki tööle. Kusjuures eelmise päeva õhtul ütlesin just, et nii tore, et see meil umbes 12 aastat töötanud on. Rando inspekteeris veidi olukorda ning tundus, et katki pole külmik ise, vaid plastist ühenduse otsik, mis pistikusse läheb. Selle saaks lihtsasti korda teha, kui oleks parasjagu vajalikke asju selle remontimiseks, kuid otsustasime, et me saame nii ka hakkama, sest kõikides kämpingutes on külmik ju vooluvõrgus, vaid autosõitude ajal mitte. Peast käisid mõtted osta Poolast uus külmik, kuid päris õige tunne see ei olnud, sest külmik oli tegelikult ju korras, vaid otsik oli vaja ära vahetada. Pärast reisi lõppu saigi kohe ära vahetatud.
Niisiis, startisime Tartust Läti suunas. Kui tund aega sõitnud olime, täpsemalt 77 km, küsis Karl, et millal me kohale jõuame. Tõsiasi oli see, et lisaks Läti läbimisele oli vaja veel seljatada Leedu, et jõuda Poola, kus ühel hetkel loodus tsipa erilisemaks muutub ning sisse hoopis teine tunne tekib. Ja nii on alati!
Kaks tundi enne Varssavit teatas auto, et rehvirõhk on ühes rehvis vähenenud. Kontrollisime esimeses tee peale jäävas tanklas kohe rehvid üle, tõsi, ühes rehvis oli rõhukadu 0,1. Täis pumbatud ning rehviandur paika seadistatud, liikusime edasi. Õnneks ei olnud rehv katki. See väike juhtum tuletas meelde, et järgmisel autoreisil lisame nimekirja rehviparanduskomplekti ning kompressori.
Esimese päeva eesmärk oli jõuda õhtuks Varssavisse kämpingusse. Kämpinguid ette me kinni ei pannud, et huvitavam oleks. Sõitsime esmalt meile teada-tuntud toredasse WOK kämpingusse, mis asub kohe Varssavi ääres, kuid selgus, et seal olid kõik kohad kinni või broneeritud. Palusin neil meile soovitada, millisesse kämpingusse minna võiks. Saime kaks soovitust (Camping Rozalin nr. 226 ja Wawa camp nr. 227). Valisime asukoha poolest lähemal oleva Wawa kämpingu.
Wawa kämping on okei, kuid sinna me järgmisel korral siiski vabatahtlikult ei lähe. Tegelikult ei olegi Wawa kämpingus mitte midagi otseselt valesti. Meid häiris niitmata muru, mis õhtul on kastene ning teeb jalad märjaks. Niidetud muru kämpingutes on meie arvates must-be. Wawa kämping sobib hästi noorematele inimestele, meie sealviibimise ajalgi oli seal parasjagu ca 30 inimese laager või sünnipäev. Seal on kõrval järv ning tegevusi üsna palju. Välisilmelt on kogu asi ajale natuke jalgu jäänud, kuid tualetid ja pesemine on ehitatud konteineritesse, mis on, kusjuures, Poolas kämpingute puhul levinud.
Esimese päeva kilometraaž 940 km ning nüüd oli vaja välja puhata, et järgmine päev edasi liikuda.
2. reisipäev, pühapäev
Krakow – Lennundusmuuseum – vanalinn – Kościuszko Mound – loomaaed
Teise päeva hommikul startisime lõuna suunas, täpsemalt ootas meid kolme tunni kaugusel Krakowi linn. Krakow on üks Poola suuremaid ja vanemaid linnu, milles on palju ajaloo hõngu. Meie sooviks oli sellest linnast veidi osa saada, natuke siit ja natuke sealt.
Esmalt otsisime üles Lennundusmuuseumi, mis osutus suuremaks ja ägedamaks, kui selle kohta infot kogudes leidsime. Tegemist on väga, väga suurel alal paikneva muuseumiga, kus on väga palju erinevaid lennumasinaid. Kindlasti huvitav paik lastele ning kõigile täiskasvanutele, keda lennukid paeluvad. Seal on palju erinevaid lennukite eksponaate, nii siseruumides kui õues, alates päästekopteritest kuni reisi- või sõjalennukiteni.
Lõpuks külastasime ka peahoones asuvat lennundus-suveniiride poodi. Niivõrd lennu-spetsiifilises poes me varem käinud ei ole, seepärast oli hästi põnev ning ostsime mõned toredad lennumasinad.
Edasi mõtlesime veidi vanalinnas ringi vaadata. Parkisime auto enne vanalinna ühte suvalisse parklasse, mis oli vist kõige kitsam parkla, kuhu üldse autot parkinud oleme ja seadsime sammud Krakowi südamesse. Jalutasime mööda Slowacki teatrist.
Turuplatsi ühes ääres asub Püha Maarja basiilika, mis on tuntud oma sinikuldse interjööri poolest. Kirikusse piletit me ei ostnud, kuid uksest sai teatud kohani tasuta minna.
Tahes-tahtmata nägime keskväljakul siin-seal hobukaarikuid. Hobused, imeilusad, erilised tõud, uhkeid tsipa üle pakutud välimusega tõldasid vedamas. Leidsime end ühel hetkel ka ennast seal tõllas istumas ning lasime vanalinnale tiiru peale teha. Emotsioonide pealt tehtud otsuseid tuleb reisidel ikka ja jälle ette, nii uurisimegi hindade kohta ning otsustasime kiire emotsiooni pealt, et käime siis ära. Iseenesest, midagi halba ei ole öelda, ilm oli ilus, hobused olid ilusad, Krakowi vanalinn on kena, ainult et uuesti pigem ei läheks, vähemalt mitte 75 euro eest. Kohati ei saa isegi aru, mis emotsioon pärast meid valdas, ühelt poolt tore, et oli võimalus Krakowis väike ringkäik hobustega teha, teiselt poolt tundus, et see teenus on liigne raharöövel. Kui võrrelda 80 euro eest Veneetsias vaiksematel veetänavatel pool tundi gondliga sõitu versus Krakowi kesklinnas 15 minutit hobukaarikuga 75 euro eest sõitmist, valime edasises elus kordades ja kordades uuesti gondlisõidu Veneetsias.
Samal platsil asub ka väga suur suveniiriturg, kel plaanis suveniire kaasa osta, siis soovitame sealt osta, sest valik on suur ja lai.
Krakowile pühendatud päeval tahtsime ampsata natuke siit ja natuke sealt. Järgmiseks läksime Kościuszko Mound’i. See tehislik küngas on ehitatud ühe Poola liidri Kościuszko mälestuseks. Künka juurde jõudmiseks oli vaja läbi liikuda muuseumist. Künka otsa viivad väikesed serpentiinid ning ülalt avaneb vaade Krakowile. Mööda küngast liikudes piirded puuduvad ning nõlvad on ca 50 kraadise nurga all. Olime seal valgel ajal, kuid ilmselt on see pimedas, kui tuled põlevad, veel lahedam. Kokku läks kogu pere peale seal käik 11 eurot.
Kui arvate, et läksime nüüd kämpinguplatsi otsima, siis ei. Tundus hea mõte täna ära käia ka Krakowi loomaaias. Sõitsime loomaaia parklasse ning hakkasime kõndima. Krakowi loomaaed asub mäe otsas ning parklast kohale jõudmiseks on vaja kõndida ca 1 km pikkune teelõik. Teekond tundub pikem, sest 1 km jooksul on vaja võtta 69 m tõusu. Ostsime piletiautomaadist piletid, kusjuures automaadis ei leidnud ma inglise keelt niiet proovisin puusalt Poola keelsetest sõnadest ja fraasidest tunde järgi aru saada. Piletid automaat väljastas, raha kaardi pealt läks, järelikult läks kõik õigesti, mis vajutasin. Loomaaia piletid perele maksid 32 eurot.
Nüüd asusime loomaaia elanikke uudistama. Krakowi loomaaed asub peamiselt puude vilus, seega kuumal ajal on päris mõnus vahelduseks vilus ringi liikuda. Loomaaias on asukaid esindatud päris palju erinevaid liike, omalt poolt soovitame kindlasti lastega seda loomaaeda külastada.
Muuhulgas olid esindatud ka kaelkirjakud, kes, siis kui meie neid vaatasime, parasjagu sõid.
Tagasi parklasse jõudnud, nägime, kuidas inimestel oli probleeme parklast tõkkepuu alt välja saamisega. Õigemini, tõkkepuu ei avanenud. Maksime ära, piletiautomaat oli poola keelne, mitte midagi ei saanud aru. Algselt ei tahtnud ka meil tõkkepuu avaneda, õnneks oli seal kõrval putkas üks parkla töötaja ning kui tema meie piletit tõkkepuu juures liigutas, avanes tõkkepuu. Seega ei teagi, milles asi oli, kuid näha oli, et paljud olid segaduses.
Täna plaanisime ööbida Wieliczka lähedal kämpingus nimega Eco Motel on Wierzynka. Kuigi park4night äpis oli suur osa arvustustest pigem negatiivsed, arvasime pärast kohale jõudmist ise vastupidist – muruplats oli mõnusalt madalaks niidetud, ala piisavalt suur, mänguväljakuga, väga hoolitsetud aiaga, täitsa normaalsed sanitaartingimused. Kui sinu jaoks ei ole oluline viibida viimase peal puhtaks ja läikivaks löödud kahhelkivide ja pindadega tualetis või vannitoas, siis saad sa siin kõik elementaarsed asjad kenasti aetud. Tegemist on nimelt hotelli osaga. Nii tõdesime uuesti, et arvustusi tasub alati vaadata, kuid inimesed ja nende ootused on nii erinevad, et kõike ei maksa uskuda, vaid tuleb ise kohale minna, oma silmaga näha ja proovida ning seejärel enda kogemuse põhjal edasisteks kordadeks hinnata, kas teinekord tagasi tulla või mitte.
Panime oma laagri püsti, sõime, mängisime, kuulasime Poola hilisõhtu vaikust ning läksime kogu päevast välja puhkama.
3. reisipäev, esmaspäev
Wieliczka soolakaevandus – Pieniny rahvuspark – parvetamine Dunajec jõel
Valisime ööbimiseks selle kämpingu, sest see asus järgmisest sihtkohast vaid mõne kilomeetri kaugusel. Täna plaanisime minna 13. sajandist pärinevasse Wieliczka soolakaevandusse. Parkimine on hästi korraldatud, juba kaugelt on näha, kuidas parklatöötajad sind juhatavad ja lõpuks näitavad, millise koha peale sõita. 8 euro eest parkimispilet olemas, kõndisime soolakaevanduse territooriumile. Ostsime inglise keelse tuuri piletid ning jäime ootama oma aega, kui sisse lastakse. Vahepeal jooksime mitu korda auto juurde ja tagasi, sest laste kaameraid jäid maha või pusa või sokk oli autosse ununenud.
Kui lähenema hakkas inglise keelse tuuri aeg, pidi kogunema ukse taha. Seisime järjekorras ning meie taha tuli kamp eestlasi koos lastega. Vahetasime mõne sõna, saime teada, et nad liikusid Poolast edasi Saksamaale.
Nüüd algas liikumine kaevandusse. Alguses oli vaja ca 10 minutit minna treppipidi järjest alla, kogu tuuri jooksul oli vaja olla kogu aeg oma grupiga koos, see on reglementeeritud, iga giid käib kaevanduse koos oma grupiga läbi. Trepist kõndides oli tunne, et see trepp ei lõppe mitte iialgi ära, keskelt alla vaadates nägi pisikest musta auku sügavus, saamata aru, kaugel lõpp on. Trepist alla kõndimine oli juba tore kogemus alustuseks.
Nii jõudsime 64 meetri sügavusele. Edasi viis giid meid ühest ruumist teise, igas ruumis oli mõni lugu rääkida. Vahepeal liikusime veel treppepidi allapoole.
Vanasti käisid kaevanduse töötajad täpselt selliseid treppe pidi! Pimedas! Võite ette kujutada, KUI keeruline oli sellistes tingimustes siin tööd teha, ettekujutus ilmselt väga ei aita, sest päriselt siin töötavate inimeste mõistmiseks peaks omal nahal kõik läbi proovima.
Peagi jõudsime 101 m sügavusel asuva soolakaevanduse kõige kuulsama maa-aluse St Kinga kabelini, mis on tegelikult maailma kõige sügavamal asuv kirik. Siin viibides on õhus tunda ajalugu. Laes säravad kristalllühtrid, soolast põrand, reljeefsed kivikujud seintel muudavad selle ruumi salapäraseks, kummastavaks, nii muutusime ise samal ajal väga mõtlikuks kõige nähtu üle.
Liikusime ühest kambrist teise, kuulasime giidi lugusid, vaatasime igasse ilmakaarde, püüdsime aru saada asja mastaapsusest ja jõudsime lõpuks 130 m sügavusele.
Kahe tunni pikkune tuur hakkas otsakorrale jõudma. Giid jättis meiega hüvasti, imetlesime erinevaid soolatükke ja seadsime sammud sinna suunda, kuhu enamus inimesi liikus.
Nii nagu alati, viivad kohustuslikult läbida vajavad koridorid alati poest läbi, nii ka siin. Me ei ostnud mitte midagi, lihtsalt uudistasime. Poe lõpus sai vaadata soolakaevanduse maketti, mis oli päris äge.
Palju emotsioone, vaatamist ja samme selja taga, oli rõõm kinnitada keha maa-aluses söögikohas nimega Karczma Górnicza. Tegemist on 125 m sügavusel asuva söögikohaga, milles kaevanduse töötajad pärast oma vahetust kõhu täis sõid. Täna saab sööke valida puhvetistiilis ning hinnad on mõistlikud, näiteks lihavalik oli sel päeval hästi mõnus – pehme ahjunotsu ning hästi õhuke (suuuuuuur!) šnitsel.
Soovi korral saab maa all ka üritusi pidada, näiteks sellises vägevas ruumis:
Nii käisime läbi vaid 2% käikudest kogu Wieliczka soolakaevandusest, mis annab veidikene aimu sellest, KUI suur kogu see maa-alune maailm seal tegelikult on, sest läbikäidud ala ja mastaap oli meeletu.
Maa all oldud, võiks jälle maa peal midagi uudistada. Sõitsime lõunasse, täpsemalt Pieniny rahvusparki Dunajec jõele puidust parvega parvetama. Soolakaevandusest oli sinna ca kaks tundi autosõitu. Lähteinfot parvetamiseks ammutasime siit leheküljelt ning kuna päris kõikidele tekkinud küsimustele sealt vastust ei saanud, otsustasime lihtsalt kohale sõita ning jooksvalt vaadata, kuhu täpselt minema peab jne.
Alguspunktiks oli märgitud Dunajec River Sromowce Katy. Sellele kohale lähenedes oli õnneks selgelt aru saada, et tõenäoliselt on tegemist parklaga, kuhu auto jätma peab. Parkisime ära, kõndisime veidike teed mööda edasi ning peagi jõudsime piletikassadeni. Koos transpordiga tagasi parklasse, kus meie auto on, läks parvetamine meie perele maksma 100 eurot, mis, arvestades tegevuse unikaalsust, imeilusat ümbrust, ägedat parve ennast, ei ole just liiga palju.
Parvetamise teekonna pikkuseks oli ca 18 km, mille läbimiseks kulub ca 2 h 15+/- minutit. Lastel vanuse piirangut pole. Mulle meeldib väga tekst, mis kodulehel kirjas on: “There is no age limit for children. If your child is one or two years old and will sit for 2 hours staring at the landscape, you can easily go with him!” Kel laps veel väike, siis saate mõelda, kas ta kahe tunni jooksul paigal püsiks. Fakt on see, et inimesed istuvad terve aja ning liikuda, nii nagu tahad, pole praktiliselt võimalik.
Pileteid ostes saab konkreetse parve numbri, mille peale minema peab. Parvesid on hästi palju, mul jäi kahjuks kiirustades pilt tegemata, kuidas ca 50 parve kalda peal olid ja oma aega ootasid. Sel ajal, kui meie seal olime, tungi ei olnud, rahvast oli vähe, läksime oma parve peale ning alustasime teekonda. Nii me parve peal kõike ümberringi vaatasime.
Olgu veel öeldud, et Dunajec jõe peal puidust parvega parvetamine ei ole turistidele kokku klopsitud mooduvärk, vaid see on üle 200 aasta vanune traditsioon, mis on alguse saanud jõe lähedal elanud talunike transpordi vajadustest vedada kaupa ja muud. Peamiselt vedasid talunikud tol ajal puid ning seda kiitsukese-peenikese ühe parvega. Hiljem hakati parve stabiliseerimiseks köitma teist, kolmandat ja ka neljandat parve üksteisega kokku. Tänasel päeval on kuusepuust parvi omavahel köiega kokku köidetud viis. Pärast igat sõitu ühendatakse peenikesed parved üksteise küljest lahti, et neid oleks lihtsam tagasi parvetamise algpunkti transportida. Parve eesotsa on pandud kuuseoksad, et lained ja vesi ei pritsiks parve sisse. Parvejuht lükkab parve edasi ca kolme meetri pikkuse toikaga.
Parvejuhiks saamiseks on vaja läbi teha korralik kadalipp. Nimelt peab esmalt inimene pärit olema ühest viiest Pieniński külast. Kui oled pärit ühest sellest külast, on vaja läbida kolme aasta pikkune praktika ühe parvejuhi juures (rafting master). Lõpus tuleb sooritada eksam ning alles siis oled vääriline parvejuht. Meie parvel oli hästi tore juht, paraku suhtles ta kogu ülejäänud parveseltskonnaga poola keeles, me ei mõistnud midagi, kuid oli näha, et ta rääkis selle paari tunni jooksul väga huvitavaid ja lõbusaid jutte, lugusid, sest rahvas naeris, küsis, uuris, mõtles kaasa, pidev suhtlus käis.
Parvel olnud lastel lubati ise natuke parve juhtida.
Nii me looduse vahel kulgesime, veel end edasi kanda lasime, vulinat kuulasime, mägesid vaatasime, hetkedes olime.
Dunajec jõgi kulgeb täpselt Poola ja Slovakkia piiri peal.
Kaks tundi möödus üllatavalt kiiresti ja nii jõudsimegi parvetamise lõpp-punkti, kust parvejuhid parvedega juba üksi edasi liikusid.
Otsekui neelava ja hüpnotiseeriva ilusa looduse rüpest ärganuna, oli ainult üks oluline küsimus jäänud – kust kohast me selle bussi nüüd peaksime leidma, mis meid tagasi autoparklasse viib? Ühtegi viita ei näe. Ei taibanud ülejäänud parveseltskonna ligi kohe hoida. Mitte midagi ei saa aru, kuhu buss tulema peaks. Küsisime ühelt paarilt, kes ilmselgelt ka segaduses oli, nad ei teadnud samamoodi ja kõndisime lihtsalt veidi edasi. Ühel hetkel küsisin veel ühelt inimeselt, kes ütles, et bussid väljuvad siit lähedalt ühe hoone tagant. Teile teadmiseks – pärast parve pealt maha tulemist, liikuge ca paarsada meetrit jõe kõrval kulgevat tänavat edasi ning ühel hetkel asub paremal pool plats, kus loodetavasti näete juba ees mõnda väikebussi. Buss sõitis parklasse tagasi üsna kaua, tund aega, kuna tee peal oli palju teetöösid.
Hea meel, et selle retke ette võtsime!
Täna telkisime Nad Zalewem kämpingus. Saime kämpingu omanikega suheldud Google Translate abil. Kämping asub järve ääres, valida saab majade kõrval oleva platsi vahel, mis oli sel hetkel väga täis, kuid neil on ka mäe nõlval hästi suur muruplats. Valisimegi selle, rahulik, naabritest kaugem, palju ruumi lennukite lennutamiseks, hea drooni õhku lasta, kena vaade järvele. Meile tundus, et siin kämpingus olles on vaated sarnased Norrale või Saksamaale või Austriale.
Igal õhtul enne magama jäämist mõtleme olnud päevale. Üks arusaamine on see, kui eeltööna on kõik paberi peal kirjas, kuid pärast kõige läbitegemist näeme paberil olevat hoopis uue pilguga, tundes, et enne olid need kõigest üleskirjutatud sõnad, kuid nüüd on kõigel kogetul sügavam tähendus koos pildilise mälu ja hunniku emotsioonidega.
4. reisipäev, teisipäev
Białka Tatrzańska – Terma Bania termid
Neljandal päeval tahtsime päeva esimeses pooles näha Poola ühte suurimat suusakuurorti, Białka Tatrzańskat. Kuna leidsime, et seal lähedal on veel üks suusakuurort, otsustasime, et põikame esmalt sinna. Sõitsime sinna mööda kitsaid teid ca 15-20 minutit, GoogleMapsi järgi asukohaks parking gorny Jankulakowski Wierch. Võime öelda, et praegusel ajal pigem ei tasu sinna uudistama minna, vaade on küll kena, kuid seal ei toimu mitte midagi. Enda rahustamiseks käisime seal siiski ära, et kindel olla selles, et millestki ilma ei jäänud. Tuul oli seal üsna tugev, kuid Rando sai natuke drooni ka õhku lasta.
Białka Tatrzańska Kotelnica mäe otsa minekuks ostsime gondlipiletid, mis maksid 16 eurot. Tegemist ei olnud päris gondliga, vaid pealeistutava suusaliftiga. Sõitsime sellega üles ning vaatasime taamal paistvaid Tatra, Gorce ja Pieniny mägesid. Lennutasime veidi ka drooni ning tundsime, et kõht hakkab tühjaks minema.
Kuna olin eelnevalt lugenud, et siin mäe otsas on ka söögikoht, siis oligi mõeldud nii, et lõunasöögi sööme siinses söögikohas nimega Kotelnica Inn. Kodulehel oli kirjas, et sealsamas kõrval asub ka üks tore laste mänguväljak, Goblin’s village – see oli olemas küll, kuid parasjagu suletud, sest samal ajal ehitati teisele poole maja uut mänguväljakut.
Meil oli kindel soov proovida muuhulgas ka mõnda kohalikku sööki ja see koht tundus sobiv olevat. Tellisime Poola pelmeene, kartulipannkooke ja miski kohaliku kerge protsendiga punase märjukese. Tegemist oli lahja õllega, millesse oli lisatud kirsisiirupit, see oli päris huvitavalt okei. Pelmeenid ja kartulipannkoogid viisid lausa keele alla, PÄRIS pelmeen PÄRIS lihaga on tõeliselt hea, eriti kohalikust kohast kohalike poolt tehtud!
Aeg oli mäe otsast allapoole hakata liikuma. Kõigepealt tegime seda kõik koos, sõitsime liftiga alla, sest meil olid ju edasi-tagasi piletid. Mainimist väärt on tegelikult see, et mis siis, et tegemist on täpselt sama lifti või gondliga – vaated on alati ühte- või teistpidi liikudes erinevad. Ehk sama liftiga üles sõites näed kõike ühtemoodi, pärast alla sõites teistmoodi.
Kui võib tunduda, et nüüd läksime siit ära, siis ei, ei läinud. Rando ja Kaur ostsid uue lifti pileti, seekord üheotsapileti. Mäe otsast sai alla sõita monsterrolleriga, nii, et laps võis rolleri peal täiskasvanu ees seista. Rando ja Kaur proovisid ära ja nägudest on näha, et sõit meeldis nii asjaosalistele kui ka pealtvaatajatele.
Kotelnica mäe kõrval asub Terma Bania – kuumaveetermidega veekeskus. Ütlen kohe ära, et meile see veekeskus väga meeldis! Terma Bania kuumaveetermide vesi tuleb 2500 m sügavuselt maa seest, algustemperatuuriga 78 kraadi. Termide jaoks jahutatakse vesi 34-38 kraadini ning samal säilivad vees kõik mineraalid.
Soojas vees vahepeal olla on hea, kuigi, liiga kaua ei saa, soovituslik on viibida seal järjest ca 20 minutit. Ajaliselt jõuab olla kenasti topelt kauem, kuid ühel hetkel on tunda, kuidas lihased on loiud, keha on väsinud. Vahepeal tuleb lihtsalt käia teistes, tavalise veetemperatuuriga basseinides.
Ostsime 4,5 h pileti Fun Zone’i ja Relax Zone’i, see oli piisav aeg, et kõik ära uudistada ja rahulikult nautida. Terma Bania ei ole hiiglasuur veekeskus, vaid on pigem mõnusa-paraja suurusega.
Summer Fun Zone ala õues on mõeldud peamiselt lastele – mõeldud on eri vanuses lastele ning iga laps leiab sealt kindlasti endale sobiva.
80 eurot Terma Bania eest oli aus diil, kõik olid rahul kogetuga, kogu veekeskuse kompleks jäi meile meelde kui koht, kuhu teine kordki tulla.
Kella 18-19 vahel sai meie aeg veekeskuses täis ning sõitsime ööbima järgmisesse kämpingusse, kuhu oli Terma Baniast poole tunni sõit. Valisime Camping Zakopane Villa Jumper kämpingu, mida peab üks kohalik poolakas oma tagaaias. Plats on tagaaia kohta päris suur. Samal ajal meiega peatus/kämpas seal suurusjärgus kümme kämpajat kas telgi või matkaautoga. Vaade Tatra mägedele on üks põhjustest, mis meile see koht meeldis.
5. reisipäev, kolmapäev
Gubalowka – toboganiga sõit – Kasprowy Wierch
Zakopane ümbrus on ilusaid kohti ja toredaid tegevusi täis – täpselt selliseid, mis meid tõmbavad – mäed, köistrammid, gondlid, matkarajad, panoraamvaated, ilus loodus. Järgmise kahe päeva jooksul plaanisime Zakopanes kindlasti edasi olla. Sõitsime kämpingust Zakopane linna, et osta piletid köistrammile, mis viib Gubalowka mäe otsa (1122 m). Parkisime suvalisse lähimasse parklasse ja kõndisime mõned sajad meetrid, mis viisid tänavaidpidi läbi turu piletikeskusesse aadressil Na Gubalowke 4, 34-500.
Piletid läksid maksma 23 eurot ja selle eest tasub see väike retk kindlasti ette võtta. Sõitsime köistrammiga mäkke ja olime kohe nähtavast vaatest vaimustunud. Mägedel on nii lihtne oma olemusega meid vaimustuma panna, silmi suureks ajama, hüpnotiseerida. Alati ei ole tähtis kõrgus, loeb kombo, mida näed. Kui loodus rullub end meie silme ees lahti nii nagu Zakopane kant pakub, siis oleme müüdud.
Mäe otsas on lisaks ilusatele loodusvaadetele ka üks väga lõbus tegevus – Gubalowka toboganiga rennisõit. 900 m pikkune rennisõit baseerub inimese raskusel ning on külastajate seas väga menukas. Me ei saanud proovimata jätta. Lasime sellega kõik neli korda alla, kokku 26 eurot. Tegelikult neljast korrast jääb väheks, võite vabalt kümne korra pileti võtta, kes huviline on. Karl istus minu ees sama kelgu peal, Kaur 8-aastasena võis alla lasta üksi oma liikuri otsas. Hästi palju oleneb sõidu kulg sellest, kui palju sõitjaid parasjagu on ning kui tihedalt nad rajale enne sind lähevad. Viimastel sõidukordadel olime juba targemad ja “venitasime” meelega rajale minekuga nii kaua kui võimalik. Palju sõltub ka õnnest või sellest, et kas sinu ees eelmised kümme rajale minejat on naisterahvad, kes kardavad või emad/isad, kellel on kelgu peal ka pisikene laps, kes kardab, st siis ei ole neil kiirus põhjas, vaid suures osas pidurdatud ning jääte nende taha toppama ega saa sõidust maksimaalset välja pigistad. Meil läks nii ja naa, kord kiiremini, kord aeglasemalt. Telefoni sõitmise ajal välja võtta seal ei võinud, aga juhtus nii, et mu sõrm vajutas siiski sobivatel hetkedel täiesti juhuslikult õige nupu peale.
See oli hästi vahva, eriti lastele!
Lõuna aeg lähenes ja tegime mäe otsas ühe söömingu.
Köistrammiga alla sõit ei saa kunagi olla täpselt sama kogemus või elamus, mis sama masinaga mäest üles sõit, sest vaade on hoopis teistsugune, teise nurga alt. Selle teadmisega õnnestus meil end kõige esimesse ritta rabeleda, akna alla. Nii saime segamatult allasõitu vaadata, näidata lastele, kuidas teine tramm vastu tuleb ja kuidas me üksteisest möödume.
Gubalowka mäe otsas käimine on must-be Zakopanes olles. Väga soovitame!
Seisime jälle sama maja ees, kust enne Gubalowkale pileti ostsime. Kuna lugesime eelnevalt, et hooajal soovitatakse järgmise sihtkoha piletid sellest majast ette ära osta, läksimegi lähemalt uurima. Plaan oli ära käia Kasprowy Wierch otsas, 1987 m. Piletikassast vaadati, et hetkel puudub vajadus nende juurest pilet ette osta, sest täna pole piletijärjekord mäe all kassas suur ning kohale jõudes peaksime saama kohe piletid ära osta. Auto juurest me läbi minna ei viitsinud, see oli viga! Peatselt saate teada, miks.
Nüüd oli vaja minna bussipeatusesse, kust kohalik buss meid esimesele tõstukile lähemale viib. Teenindaja kirjutas meile paberi peale bussipeatuse aadressi “Aleje 3 maja gorne. Bus sign Kuznke.” Panime selle telefoni gepsu sisse ja hakkasime kõndima. Tee viis läbi turu, mõnusa peatänava ja ca 1 km pärast olimegi kohal. Bussipiletid 4 euro eest ostetud, sõitsime lõpp-peatusesse. Nüüd oli vaja viitade järgi veel ca 500 m esimese tõstukini kõndida.
Kohal! 85 euro eest kahe gondliga sõit sihtpunkti võis alata!
Esimese gondliga üles jõudnud, suunati edasi järgmisesse. Ohhhhhhh, me jõudsimegi kohale!
Kasprowy Wierch – kohustuslik koht kõigile, kes Zakopanet imetlevad ning mägedes olla tahavad. Siin olla on hea. Vaated ühele ja teisele poole naelutavad pilgu, sees tekib rahu. Mäed toidavad hinge ja laevad patareisid.
Igas suunas viivad matkarajad, näed kaugel-kaugel pisikesi inimfiguure liikumas, endast kõrgemal mägede otsas ja madalamal orus. Kasprowy Wierch’is nägime eestlast, õigemini tema nägi meid, pöördus meie poole. Saime teada, et ta on mitmeid päevi Zakopane kandis ringi liikumas ja naudib seda kõike täiega.
Kõik see asub täpselt Poola-Slovakkia piiril, nii, et saad kõndida piiripostide kõrval.
Vaid üks väike valearvestus sai tehtud selle ilu ja toreduse kõrval – kuna me ei käinud pärast Gubalowka mäe otsas olemist auto juures ega võtnud kaasa pusasid või pikki pükse, oli lastel siin Kasprowy Wierch otsas üsna jahe. Kuid üks on kindel – me tuleme siia tagasi, kindlasti ja siis võtame selleks kohaks terve päeva, et võtta ette üks-kaks matkarada.
Enne, kui hakkasime gondlitega tagasi alla sõitma, tõmbasime sügavalt hinge, ahmisime mägede vahelist mõnusat õhku, ajasime silmad suureks, proovisime kõike meelde jätta, mida näeme, lubasime endale, et siia peame tagasi tulema ning läksime gondlit ootama.
Ja gondlisõit alla oli i m e i l u s!
Jalutasime gondli juurest bussipeatusesse, leidsime lõpuks bussi ning sõitsime sama bussipeatuse vastas asuvasse bussipeatusesse, kust enne sõitu alustasime. Nii kõndisime jälle sama teed pidi ca 1 km tagasi, kuid peatänaval peatusime erinevate huvitavate toidu väljapanekute ees, mis, oli nii ahvatlev, sest kõht ootas väikest vahepala küll.
Nii ostsime umbkeelsest putkast paar suitsujuustu, proovisime väga suuri pontšikulaadseid pehmeid magusaid saiu, tegime ühed jäätised ning ostsime õhtuks kämpingus söömiseks kohalikult tädikeselt mureleid ja arbuusi.
Täna õhtul tahtsime kämpingusse jõuda veidi varem, et rahulikult õhtut võtta, teha kiirhõrgutisi söögiks, mängida, drooni lennutada, teisi kämpajaid vaadata ja niisama olla. Kämping sama nagu eelmisel õhtulgi.
Droonitamise ajal mängisid lapsed Mjölkkit. Drooni käsitlemist me alles õpime, aga mõni võte tuleb juba päris hästi välja.
Siis valmistasime selle õhtu kiirhõrgutisi, lisaks muudele snäkkidele ja vahepaladele.
Õhtu jooksul jäime köögimaja seina peal olevat Zakopane matkarajade kaarti uurima ning leidsime, et Morskie Oko piirkonna parklates saab parkida vaid e-piletite alusel. Ja just Morskie Oko oligi meie homse päeva siht, seega ostsime õhtul parklapileti netist ette ära.
Ööseks ja järgmiseks päevaks lubas tegelikult sadu ning mina olin veidi kõhkleval seisukohal, kas peaks homseks päevaks miski muu tegevuse valima kui matkamise. Otsustasime lõpuks siiski, et ei pea ükski vihm meid ilusa looduse ja matkamise eest ning see oli parim otsus! Homsel päeval nähtav loodus on vihmase ilmaga tohutult ilus! Kuid esmalt tuleb magus uni saata mööda vihmaladistamise saatel, vihma hakkas kallama kell 21, tagantjärgi hea, et sel õhtul kämpingusse varem tulime, saime kõik asjad rahulikult tehtud.
6.reisipäev, neljapäev
Morskie Oko
Öösel sadas väga tugevalt, nii tugeva vihmaga ei olegi me tegelikult telgis ööbinud. See öö oli hea test kogu telgivarustuse vettpidavusele – kõik oli seest kuiv. Hommikul ärgates oli õues maapind märg, vihma tibutas veel õrnalt. Sõime hommikusöögi, otsustasime, et telki me kokku ei paki, vaid laseme sel ära kuivada ning oleme kolmanda öö ka veel siinsamas kämpingus. Siis saame järgmise päeva hommikul kuiva varustuse kokku pakkida.
Täna oli plaan ära käia Tatra mäestiku suurima järve ääres nimega Morskie Oko, mis asub 1395 m kõrgusel. Inglise keeles tähendab Morskie Oko Mere Silma, mis on saanud legendi kohaselt oma nime sellest, et järv olevat kunagi ühenduses olnud merega maa-aluse tunneli kaudu.
Kõigepealt näitasime enne Morskie Oko parklat eile õhtul ostetud e-parkimispiletit. Parklas varustasime end vihmaseks päevaks – vihmakeebid kõigile selga, mõned varuriided igaks juhuks seljakotti, kaasa joogid ja näks.
Kokku 5 euro eest kassast piletid ostetud, kõndisime hobukaarikute juurde. Morskie Oko juurde viib 8 km pikkune asfalttee, mida mööda võib vabalt ise jalutada või sõita hobukaarikutega. Seekord oli tunne, et sõidame hobustega, et lastega kohale jõudes rohkem energiat väikese matka ette võtmiseks oleks.
Hobusõidu eest oli vaja sularahas maksta 60 eurot ning tunni aja pärast olime ülemises hobuste parklas.
Üleval oli vaja kõndida ca 1 km, et järve juurde jõuda.
Jõudsime kohale! Juba alates autoparklast on näha, et vihmast hoolimata on siin väga palju inimesi, kedagi ei huvita vihm ja märg ilm, kõigil on vastav riietus või vihmakeebid. Kõik on tulnud siia loodust imetlema, olenemata sellest, mida ilmataat samal ajal arvab. Meil on ka tõsiselt hea meel, et otsustasime vihmasel päeval sellest osa saada.
Kõndisime alla järve äärde ja tahtsime nüüd rahulikult kohal olla, vaadata, mis meie ümber avaneb ning milline see kõik tänase ilma värvitoonides välja näeb – väga, väga ilus!
Otsustasime, et teeme läbi selle väikese matkaraja, mis kulgeb ümber järve. Vihmaga pikemat ja kaugemat rada sel korral ette ei võta. Esialgu minema hakates ei osanud ausalt öeldes oodata, kui ilus see kõik vihmase ilmaga välja näha võib. Pean ütlema, et otsus vihmase ilmaga siia tulla oli tõesti hea otsus, sest tõenäoliselt järgmine kord, kui siin oleme, on tõenäosus, et paistab päike, mis annab tervele sellele kohale hoopis teise ilme kui praegu. Eestile nii lähedal on niivõrd kaunis mäestik ja sügaval Tatra rahvuspargis mägede vahel on tõeliselt kena maagiline paik!
Saime siit sellise piltide ja videote kollektsiooni, mis on usutavasti võib-olla üsna erakordne, sest selliseid looduse kauneid vihmase ilma toone ei saa korjata just iga päev. Seetõttu lisan siia Morskie Oko’st palju pilte, need pildid meenutavad meile seda päeva ja ettevõtmist, mis tekitas meile ilusaid mälestusi ja palju emotsioone.
Suuri kive mööda käimine, kosed, pidevas vihmasajus, jah, veidi märg on olemine, kui keebiga mitte kaetud kohad märjad on, kuid pidevas liikumises olles on sellest ükskõik.
Sellise ilmaga on Morskie Oko kant totaalselt erinev päikselisest ilmast, millest on terve Google pilte täis. VIhmase ilma Morskie Oko on elamus omaette. Järveäärsed tumehallid kivid järve vee helehallil taustal, lahmakad ja väikesed kivid siin-seal, valged pilved mägede ümber, vihmasaju helid, kosed ja ojad liikumas mäe seest järve, tume- ja helerohelised taimed ümberringi, justkui iluaed, kuid ometi loomulikuna kasvavad, mäemassiivid ümbritsemas rahulikku järve, mägede vahelt paistev lumi, erinevad hallid-rohelised-pruunid-valged looduse varjundid. Tõsine silmailu!
Kõndisime lastega seda rada kaks tundi. Siin on ilus – järve, mägede, udu ja metsade kooslus on miski, mis jääb meelde. Soovitus kõigile, kes Morskie Oko’sse vihmasel päeval tulevad ja kahtlevad – ära kahtle, tule siia!
Leidsime poole raja peal ühe matkaraja, mida järgmisel korral uudistama lähme – nelja tunnine matk üle mäe kuni järgmise järvekeseni ja tagasi.
Kõht oli nüüd tühjaks läinud ning kiikasime sisse, mis söögikohas toimub, inimesi oli sees nii, et istuda ega astuda ei saanud ja meile tundus, et ei ole mõistlik siin kauaks sööki ootama jääda. Sama maja keldris asus ka söögikoht, kust sai kiiresti igasugust jama osta – aus ütlemine on see, et sealne söök oligi täiesti viisakalt öeldes, vabandust, aga pläust, neelasime selle alla, sest olime ju ise nii otsustanud, et sööme seekord jama ning hakkame tagasi liikuma.
Tagasi liikusime jalgsi, mööda sedasama teed, kust hommikul hobusega üles tulime. 8 km asfaltteed koos läbi metsa tehtud shortcut teedega ning peagi olime all parklas tagasi. Huvitava faktina saime teada, et terve selle raja peale pole mitte ühtegi prügikasti seetõttu, et rahvuspargi karud toidu jm lõhnu ninna ei saaks ning inimeste sekka ei tuleks.
Oli see vast päev!
Parklasse jõudes kõndis meie juurde üks Tšehhi paarike, kes küsis, et mis selleks tegema peab, et siia parkida saaks. Kirjeldasime ja andsime neile selle äpi, mille kaudu me ise e-pileti ostsime ja tegime kahe inimese päeva järsku nii rõõmsaks.
Terve selle päeva eest tahaks tänada ka veekindlat iPhone’i, mis tõrgeteta kogu päevast pilte tegi. Ma ei olnud varem nii tugeva vihmaga temaga nii palju pilte igast asendist teinud, seega sain teada, et paar tundi pärast vihma käes olemist soovis iPhone lihtsalt kuivada, enne kui teda laadima sain hakata.
Kämpingusse jõudes saime selle vaatepildi järgi aru, kui märjad me päeva lõpuks olime:
Riided kuivade vastu vahetatud, otsustasime täna jalutada ühte lähematest toidupoodidest ja veidi söögipoolist varuda. Nii kõndisime ca 1,5 km kaugusele väikesesse poodi mööda külateesid.
Päev õhtus. Homme hommikul pakime telgivarustuse kokku ja tõmbame Slovakkiasse!
7. reisipäev, reede
Slovakkia – Belianska koobas – Bachledka Tree Top Walk –
Reisipäevade arvestuses on selgroog murtud ja alanud on seitsmes päev. Ületasime järgmise riigipiiri ja sõitsime esimesena Belianska koobast vaatama. Slovakkia peamiste koobaste kohta annab väga hea ülevaate koduleht, kus on kõik vajalik info. Pileteid ei saa koobastesse ette osta, vaid peab ostma jooksvalt koha pealt.
Parkisime auto parklasse ja mõtlesime, et käime korraks(!) koopa juures vaatamas, mis seis järjekorraga on ja ostaks võib-olla mingiks kellaajaks piletid ette.
Esiteks, teekond koopani ei ole eriti kirjeldatav sõnaga “korraks”, sest TERVE see tee on ca 30 kraadise nurga all ja võtab niimoodi võhmale, et ise ka ei usu. Teiseks, kui kõnnid ja liigud seda teedpidi ca 20-30 minutit, võtab see ikka niimoodi võhmale, et ise ka ei usu. Kolmandaks, kui hoiad vahepeal Karli süles, võtab see niimoodi võhmale, et ise ka ei usu. Põhimõtteliselt kõndisime igaüks oma rütmis, Rando ja Kaur eespool kusagil kaugemal, mina Karliga tagapool. Neljandaks, tee peal eriti seisma ei taha jääda, sest ei taha lasta ülejäänud inimesi endast ette. Seega võiks öelda, et see oli paras trenn. Ca 1 km jagu niimoodi liikumist, ohhohhhooo, jaa, oli see vast trenn, sest koopa sissepääs asus u 870 m kõrgusel merepinnast ning võite ise ette kujutada, kuidas kõik need nüansid nüüd kokku kõlavad.
Üles jõudes saime teada, et kellaajaliselt ei saa pileteid ette osta! Tuleb seista järjekorras ja osta piletid jooksvalt järgmisele koopasse sisselaskmiseni. Parasjagu müüdi just viimane sisselaskmine ära ning oli vaja ootama jääda. Kuid kuna me ei võtnud koopasse minekuks soojemaid riideid kaasa (pusad, õhuke kilekas, müts, kindad), sest me pidime ju korraks koopa juures käima, siis oli nüüd riietel vaja järel käia… seal all… kust me enne tõusu koopa suunas alustasime…ja 30 kraadise nurga all mööda 1 km pikkust teed uuesti üles tulla…seljakottidega. Läksin! Elu on näidanud (loe: reisid on näidanud), et kõige rohkem trenni saab tehtud reiside ajal ilusates kohtades käimiste ja mägedes turnimiste ajal. Kaur tuli ka alla järgi. Rando ja Karl jäid piletisabasse ostmisvalmis.
Kui lõpuks Kauriga, seljakotid seljas, üles jõudsime, avatigi piletikassa ning soetasime 40 euro eest piletid. Sealhulgas sisaldas see summa 10 eurot loa eest koopas pilte ja videosid teha.
Oleme tänaseks päevaks üsna mitmeid karstikoopaid eri riikides külastanud ja igaüks on pisut omamoodi. Belianska karstikoobas jääb meelde seetõttu, et seal on palju kitsaid käike, mida mööda liikuda tuleb ning treppide abil on vaja võtta tõuse.
Belianski koopas on 4-5 kraadi sooja. Tuur kestab u 70 minutit ja on slovakkia keeles. Tuuri alguses küsi giid kohe, kas on kedagi väljastpoolt Slovakkiat. Lisaks meile oli seal veel ka üks lastega perekond Leedust. Peatumiste ajal rääkis giid meile spetsiaalselt inglise keeles.
Pärast koopas käiku oli õige aeg lõuna söömiseks. Kuna juba enne parkimist jäi meile silma üks kena söögikohake parklast üle tee, seadsimegi sammud sinna. Söögikoha nimi on Koliba (Tatrzanska Kotlina) ja ainuüksi nimi sümpatiseeris koheselt, sest 2022. a. suve autotripil käisime Montenegros ka samanimelises restoranis.
Seda kohta julgeme kõigile soovitada! Tellisime kohalikke soolaseid hüvaroogasid ning kõik maitses nii hea, tõesti oli hea. Hinnad head. Tellisime kohalikust pakutavast guljaši (goulash with dumplings) ja pelmeenid (potato bags, filled with sheep cheese, with bacon and sour cream), lapsed sõid pannkooki ja lisandeid. 
Kõhud täis, võtsime ette järgmise Slovakkia sihtmärgi, seda nimetatakse mitut moodi internetis ja ei teagi, milline neid kõige õigem öelda oleks, seega nimetan igaks juhuks nad kõik – Ždiar skywalk ehk Bachledova Dolina ehk Bachledka Tree Top Walk. Kokku perepilet 69 €, mille eest saime gondliga edasi-tagasi sõidu ning TreeTop torni otsa.
Kõigepealt sõitsime gondliga mäe otsa ja vaatasime ringi.
Selle koha tõmbenumbriks on 24 m kõrgusele puude vahele ehitatud 1234 m pikkune tee, mida mööda saab tavapärasest veidi kõrgemal kõndida. Kõndisime seda järjest läbi ja oli päris huvitav, suuresti ilmselt ka seetõttu, et olime esimest korda Tree Top Walk’il. Selgus, et ka teistes riikides on sarnaseid puulatvade kõrgusel kulgevaid teid, mis päädib torni ronimisega, tahame nüüd teisi ka näha.
Mida raja lõpu poole, seda lähemale jõuame 32 m kõrgusele tornile, mis on väljast selline ning seest selline. Mida kõrgemale minna, seda huvitavamaks vaade muutub.
Üleval olles paelus meid ootamatult see, et seal sai kõndida võrgu peal, all tühimik kuni maapinnani välja. Kõndisime võrgu peal üle poole tunni ega tahtnud kuidagi alla hakata minema.
Kuna mul olid lahtised plätad jalanõudeks, kõndisin võrgul paljajalu, mis, oli üsna ebamugav ja natuke valus, kuid hoolimata sellest oli tore alla vaadata. Potastega või jalanõudega, mis on jala küljes kinni, on oluliselt mugavam võrgu peal kõndida.
Tornist tagasi alla võis kõndida või kasutada kiiremat viisi – lasta liugu alla 67 m pikkusest torust, üks sõit maksis ca 5 eurot. Karlile see mõte küll ei meeldinud, aga ma lasin ikka alla – sõit sai läbi nii kiiresti, et ei saanud arugi, aga päris tore oli.
Alla jõudnud, jalutasime mäe otsas veel veidi ringi. Tegelikult on seal tegevusi üsna palju, mõned tasuta mänguväljakud, kenad pildistamise kohad, ekskavaatoriga kaevamine (kus, kusjuures maksta saab kaardiga, mitte müntides sularahas, niiet ei saa lastele öelda, et münte pole).
Veel on seal suur ronimismaailm nimega The Forest Kingdom, kuhu peaaegu läksime, kuid kuna koha kinnipanekuni oli jäänud vaid ca pool tundi ning see koht oli väga suur, ei hakanud me pileteid ostma nii väheseks ajaks.
Peatselt sõitsime gondliga alla tagasi ja arvasime, et Bachledova Dolina on üks äge koht, kuhu tulla!
Täna õhtuks sõitsime ühte nii kohalike kui ka turistide seas populaarsesse kämpingusse Rijo Camping. Asustus sealses kämpingus on tõesti tihe, telgid, autod, matkaautod segiläbi üksteise kõrval, ilma kindlate piirideta. Kuna meil olid seal sõbrad ees eelneva öö juba telgiga ööbinud, oli meil õnne ja nad hoidsid meile kohta. Meie laagriplats nägi välja selline. Tegemist on väga puhta, viisaka ja kena kämpinguga, kus on olemas isegi söögikoht ja baar. Kui helistasin sinna mõned päevad varem ette, et koht broneerida, öeldi toru otsas, et nad ei broneeri – tuleb kohale tulla ja vaadata, kas ja kuhu mahub. Selge. Sisse registreerides küsisin uuesti, kas ma sain õigesti aru, et siia kämpingusse ette broneeringuid teha ei saa – see inimene, kes meie registreerimisega toimetas, ütles, et tegelikult saab ikka.
8. reisipäev, laupäev
Dobšinska jääkoobas – Paradise National Park – Suchá Belá matkarada
Täna külastame esimesena veel ühte koobast, kuid see polnud tavaline karstikoobas, vaid Dobšinska jääkoobas. Koopas on jääga osas keskmine temperatuur -3,9 kuni -0,2 kraadi ning ilma jääta osas 0,8 kuni 3,5 kraadi.
Seekord olime targemad ning võtsime kohe soojemad riideesemed kaasa, kui koopasuu juurde suundusime, sest nii nagu Belianski koopa puhul, tuleb ka siin jooksvalt järjekorras olles piletid osta.
Enne koopasse sisenemist lasti sisse õues asuvatest metallväravatest, ning koheselt selle värava taga oli õhk külm, mis siis, et see oli kõigest värav koos aiaga.
Selle koopa tuur kestis 30 minutit. Kõigepealt oli vaja liikuda treppepidi allapoole. Koobas ise on peaaegu 1500 m pikk, tuuri ajal liiguti 1 km. Jääkoopas ei ole me varem käinud, seetõttu oli huvitav vaadata, kuidas maaaluses koopas nii suur kogus jääd saab olla.
Pärast koopa külastust oli paras aeg lõunasöögi söömiseks. Parkla juures oli paar söögikohta ning valisime nendest ei-millegi-põhjal ühe välja. Teie ärge pigem seda söögikohta valige, teisisõnu, meile ei meeldinud seal. Söök oli küll kohalik, kuid see, kuidas see suvalt taldrikule oli visatud, ei olnud kõige meeldivam. 30 euro eest ei olnud see parim valik, kuid tegelikult ei ole midagi hullu – teise mätta otsast vaadates on vaja erinevaid kogemusi, erinevaid sööke süüa, et aru saada ja mõista, mis meeldib.
Ma küll tegin toidust taldrikute peal ka pildid, kuid see ei vääri kajastamist. Panen siia hoopis seinal oleva menüü:
Positiivne oli see, et kõht sai täis ning saime järgmise koha poole liikuma hakata.
Tänase päeva teise poolde planeerisime Sucha Bela nimelise matkaraja Paradise National pargis. Reisi eeltööd tehes oli teadmine, et mingisuguse matkaraja Slovakkia rahvuspargis tahaks kindlasti ette võtta. Palju kiideti Paradise rahvuspargi matkaradasid, neid on seal rahvuspargis muidugi päris palju. Silma jäi Sucha Bela rada, mida mõned reisisellid läbivad ka koos lastega. Sisetunne ütles, et selle raja valimegi ja ette rutates saan öelda, et oli hästi tore valik!
Sucha Bela raja algus asub Podlesok kämpingu lähedal. Kel soov hästi lähedal ööbida, siis tõenäoliselt oleks just see kämping hea valik. Nii vähe, kui me sealt mööda kõndides sisse nägime aia tagant, paistis kena koht olevat.
Parkisime teeäärsesse tasulisse parklasse ning hakkasime raja algust otsima. Kõigepealt oli vaja kõndida veidi asfaltteed pidi Podlesok kämpingu suunas ning üsna pea näitas muru peal silt raja nime. Seega raja algus on lihtsasti leitav.
Raja alguses oli 1×1 m suurune putka, mis näis olevat mõeldud pileti müümiseks, kuid ühtegi inimest putkas polnud, seega kõndisime mööda. Kogu raja peale nägime umbes viiteteist inimest, mida on väga vähe, sest eeltööd tehes lugesime, et sellisel suvisel kõrghooajal on seal sadu inimesi ning tihtipeale tuleb oodata järjekordades kuulsate selle raja redelite juures. Inimesed olid pannud enda tehtud pilte rahvamassidest ja järjekordadest. Sel ajal, kui meie raja läbisime, olime justkui privaatrajal, vähesed hingelised, keda nägime.
Sucha Bela raja algus on mõnus liikumine erineva kujuga puidust trepiastmetel, metallist kalju külge kinnitatud trepiastmetel, maha kukkunud puude peal, ojakestest üle hüppamine, vee vahel kuiva jalakoha leidmine. Ja nii terve raja vältel põhimõtteliselt. Kogu see rada on üks hästi tore looduslik ronimispark!
Umbes 1/3 raja peal jõuame kuulsate Sucha Bela raja väga järsu kaldega redeliteni, osa peaaegu püstloodis, osa vähem. Neid on rajal kokku 5-6 tükki. Vaatad alt üles neid redeleid ja mõtled erinevaid mõtteid. Kui eelnevalt neid redeleid piltide pealt vaatasime, siis olin mina kahtleval seisukohal, just laste vaatest, ning Rando arvas, et pole midagi hullu. Aga okei, sain mind kimbutanud hirmust üle, kuidas Karl seal ronima hakkaks, tuleks ikka proovida. Kui nüüd kohapeal neid redeleid vaatasime, siis oli Rando kahtleval seisukohal ja mina arvasin, et pole midagi hullu. Okei, Rando sai lõpuks teda kimbutanud hirmust üle. Enne seda käis arutelu selle üles, kas minna edasi või pöörduda tagasi. Jube halb tunne oleks olnud, et kui oleks tagasi hakanud minema. Väga oluline on ka uskuda iseendasse, enda jõusse ja tugevusse, omada suurt tahet, kujutleda end ette eesmärgi saavutatuna.
Koha peal saime muidugi mõlemad koheselt sellest aru, et meie 4-aastane ei saa sealt mitte mingil juhul üksi üles minna. Ainus variant on hoida Karli süles redelist samal ajal ise üles liikudes. Kusjuures julgestust seal ei ole, redeli kõrval on ainult üks metallist kett, kalju külge kinnitatud, nii et kui sa sellest kinni haarad, siis ei ole sa koheselt stabiliseerunud, sest kett liigub, ja nii on vaja redelipulga haaval ülespoole liikuda. Redelid on metallist, natuke libedad, natuke niisked, jala asetus redelil peab olema kindel. All on kivid, kaljud, kukkumine oleks väga ränk ja lõppeks haiglas, heal juhul.
Samal ajal oli redelite juurde matkates jõudnud üks paar, mees ja naine. Ilmselt pidi nii olema, et nad samal ajal meiega seal on. See mees pakkus välja, et ta võib Karli enda süles ise üles viia, Karl sellega muidugi nõus ei olnud. Siis pakkus ta, et ta võib Karli samal ajal tagant ja külje pealt käega turvata, kui ma temaga üles lähen, samm-sammu haaval. Niiet, egas midagi, nii tegimegi, hoidsin Karli parema, oma tugevama käega, puusa peal, vasaku käega hoidsin kettidest kinni, ja tegelikult oli väga okei ja hea niimoodi minna. Kõige olulisem on see, et sa tead, et laps samal ajal ei liiguta süles, ei rabele, on rahulikult ning kulgeb süles sinu tasakaalu otsimisega kaasa. Karliga teadsime, et ta suudab sellises olukorras süles täiesti tuimalt ja rahulikult olla. Onu turvas tagantpoolt ja jõudsimegi kahte redelit pidi üles.
Meie taga hakkasid tulema Kaur ja Rando. Rando turvas Kauri. Kaur oli ka väga tubli, mitte et me teistmoodi arvanud oleks.
Inimestel, kes natuke kõrgust kardavad, on see väga suur ettevõtmine ja eneseületus. Üles jõudes on tunne niivõrd hea, et me ei otsustanud tagasi minna, vaid ennast kokku võtta, kõikide kartuste, mõtete ja ülemõtlemiste arvelt, ning asja ära teha!
See emotsioon, mis meid pärast esimesi redeleid ülesjõudnuna valdas, oli meeletu!
Iga järgmise kaljunuki tagant piilud suurte silmadega põnevusega, et mis järgmisena ees ootab. Mida nüüd vaja teha on, kust üle vaja minna, kas veel redeleid, milliseid, kas samasugused või hullemad või lihtsamad, kas väikseid või suuri astmeid, puidust või metallist. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.
Raja lõpupoole, umbes poole tunni jagu, kulges tee selliselt, et iga hetk tundus, et nüüd kohe saabki rada läbi. Aga ei saanud. Ja ei saanud. Mitte ühtegi hingelist ei näinud me ka enam, ei olnud me kellelgi järgi jõudnud ning ei olnud meid keegi kinni püüdnud. Korraks tundus, et ega me kusagilt valest kohast ära pole pööranud. Korraks jõudsin mõelda ka sellele, et kui siit rahvuspargist nüüd üks karu tuleb, mida siis tegema peaks. Tegelikult olime kenasti raja peal kogu aeg. Vahetult enne lõppu istus üks perekond ühe pingi peal, ainsa pingi peal, mis terve raja jooksul üldse oli. Nad ei mõistnud ühtegi keelt, mida meie rääkida oskasime, kuid käte ja jalgadega saime aru, et jaa-jaa, ikka edasi-edasi vaja minna. Umbes viie minuti pärast oligi raja lõpp ja olime omadega mäel, sõna otseses mõttes, sest raja lõpp asus mäe otsas.
Sucha Bela rada on hästi lahe rada! Raja pikkus üles on 4 km, tõus 504 m. Raja pikkus kokku, koos alla tulekuga on ca 9 km. Meil kulus lastega 2,5 h üles ning 1,5 h alla, kokku 4 tundi.
Tänase öö veetsime samas kämpingus nagu eelmise öögi. Õhtul kämpingus nägime ka eestlasi.
9. reisipäev, pühapäev
Tatranská Lomnica – Skalnate Pleso – Zelene Pleso – Lomnicke Sedlo – Tatrabob toboganisõit – Tricklandia
Suurem osa tänasest päevast on meil, üllatus-üllatus…… gondlite, mägede ja matkamise aeg! Miski ilus ärevus oli juba hommikust saati sees, mõeldes sellele, kuhu täna minema hakkame ja mida seal näeme.
Tänane eesmärk oli käia Tatranska Lomnicas, asukohaga Vysoke Tatry linnas. See asus Rijo kämpingust vaid 3 km kaugusel. Pakkisime kämpingus hommikul kõik asjad kokku, sest järgmise öö plaanisime veeta teises kohas.
Tatranska Lomnica on talvehooajal Slovakkia kõige kõrgemal asuv suusakuurort, kui suvel on see avatud kõigile huvilistele suviste vaadete nautimiseks ning matkaradadel matkamiseks. Et sinna jõuda, on sõita vaja mitme gondliga!
Kõigepealt sõitsime esimese gondliga, mille alguspunkt oli Tatranska Lomnica (888 m) ja sihtkoht Štart (1169 m).
Edasi hüppasime järgmise gondli peale, millega sõitsime üles Skalnate Pleso’sse (1751 m). Siin gondlis ei paistnud pleksiklaas enam nii ideaalselt läbi, niiet pilte tegin üsna vähe.
Nüüd jõudsime Skalnate Pleso’sse, sealt ei pea kohe edasi kolmanda gondli peale minema. Siin saab nautida vaateid nii kaua kui tahad, käia söömas või matkaradadel matkamas.
Tahtsime kõigepealt natuke ringi liikuda, kõndida ja vaadata, kuhu siin minna saab. Otsustasime liikuda paremale veidi ülespoole.
Vaatasime, et nii kena on olla siin, on tunne, et oleme õiges kohas õigel ajal. Ja otsustasime, et lähme vaatame ikka natuke edasi seda rada. Meil ei olnud aimugi, kuhu see rada viis, kui pikk see on või mis selle raja nimi on, aga tunne oli see, mis ütles, et võiks veel natuke vaadata, mis edasi saab. Ja nii me mööda kivist mäenõlva edasi liikusime.
Mingil hetkel vaatasime, et oleme omajagu edasi jõudnud. Paistis, et rada viib mäe teisele nõlvale ning kangesti tekkis tahtmine ära näha, kuidas seal nurga taga olla on. Seetõttu ei tahtnud tagasiteele küll enam asuda, vaid ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi.
Siin saime aru eesmärgist, kuhu jõuda vaja – paremal ülal kaugel olev mäe tipp! No selge, hakakem siis edasi minema.
Möödus 50 minutit ja seal samas mäe otsas kohal me olimegi! Juuuhhhuuuuuuuuuuuuu!
Hea meel, et uudishimu sai raja algusest kõigest võitu ja lasime end jalgadel edasi viia.
Saime teada, et oleme 2000 m kõrgusel merepinnast, Zelene Plesos. Üleval olles tundus, nagu vaataks postkaardipilte 180 kraadise päris vaatena. Tulge siia, ärge liigselt mõelge, tulge, hakake juba tulema!
Olime üleval, istusime, näksisime, jõime, vaatasime igasse ilmakaarde. Siia jõudmiseks kulus meil raja algusest 2 tundi. Otsustasime, et hakkame tagasi liikuma.
Üldjuhul on enamus rajast vaja käia erineva suurusega kivide peal. Meie 8- ja 4-aastastele oli see kenasti tehtav. Siit on näha, kuidas me timelaps’iga tagasiteel oleme. Alla tulekuks kulus kokku 1,5 tundi.
Edasi läksime kolmanda gondli peale, mis viis Skalnate Plesost Lomnicke Sedlosse (2190 m). Õigemini oli see tõstuk, kus võis korraga istuda max 2 inimest. Mina läksin Karliga, Rando läks Kauriga. Selle mäeharja tagant paistavad kenad sinakas vines olevad suured ilusad mäed – v ä g a i l u s! Siin võiks ka ühe toreda matka korraldada järgmisel korral, jõuda kuhugi, mida algpunktis olles ei tea. Need mäed tahavad meid uuesti näha, meid tagasi, seda lõhna oli lausa õhus tunda!
Tõstukiga alla sõites vahetasime pinginaabreid, nüüd läksin mina Kauriga ja Rando Karliga. Siin näha üks kena stiilinäide, kuidas 4-aastasega liikuva tõstuki peale minna. Ma vist olen juba öelnud onju, korduvalt, et olgu see tõstuk või gondel, edasi- ja tagasisõidu vaated ja emotsioonid on täiesti erinevad. Alla sõites oli meil silme ees selline vaatepilt, kusjuures ega siia, Lomnicke Sedlosse ei pea tõstukiga tulema, võib tulla ka mööda matkarada.
Tegelikult on siin veel üks gondel, neljas, sinna peab aja ette broneerima, olenevalt ajast üks-kaks-kolm päeva ette, sest neljas gondel on nii tilluke, mõeldud vaid kaheksale inimesele. Me jätame sellega sõitmise endale üheks põhjuseks, miks kindlasti siia oma elus veel peame tulema, kõigi muude põhjuste kõrval.
Nüüd veel kahe gondli jagu allasõitu ning jõudsimegi tagasi Tatranska Lomnicasse. Lisan siia ühe hea ülevaatliku skeemi kogu sellest kupatusest, kuhu siin võimalik minna ja matkata on:
Hästi tore koht, kellele mäed meeldivad. Siia tulles arvestage kindlasti terve päev hommikust õhtuni. Väga-väga vinge avastuspaik ja matkamise paradiis!
Kuna järgmine tänase päeva sihtkoht pannakse kinni 45 minuti pärast, vajutasime autol talla põhja, et jõuda Tatrabob bobisõitu. Siit oli sinna väga vähe maad. Tahtsime näha, kuidas see rennisõit tehtud on. Rennisõidud on kõik veidi erinevad, erineva rajaga, ülesehitusega, kõrgusega jne. Siin ei võinud 8-aastane eraldi alusega sõita. Sõitsime Tatrabobis kõik kaks korda alla, kokku 40 € eest. Rennisõidud tekitavad nii lastel kui ka täiskasvanutel veidi eufooriat ja hasarti, teisisõnu, pärast sõitmisi tekib alati efekt “Tahaks ühe korra veel!” Siin videos sõidan koos Kauriga alla.
Tatrabobi juurde sõites märkasime üle tee söögikohta. Mina proovisin ikka kohalikku lambajuustuga täidetud pelmeene (need olid väga head!), poisid sõid pitsat ja Karl võttis ikka laste klassikat, pasta bologneset. Kõrvale jõime RC Cola Royal Crown versiooni.
Olime selle päeva õhtuks broneerinud endale aja veel ka ühes lõbusas Ahhaa moodi keskuses nimega Tricklandia. Kuna kodulehel oli kirjas, et üldjuhul on keskmine külastusaeg 45-60 minutit, jätsime päeva õhtuks endale tund aega seal ringi vaadata, Tricklandia pannakse kinni kell 19.
Tricklandia on visuaalseid illusioone täis keskus, kus on päris palju toredaid eksponaate. Tunni ajaga jõuab kõik kenasti läbi käia ning oma ajule ja silmadele veidi tööd anda.
Pärast Tricklandias käimist sõitsime tunnikese kaugusel asuvasse Mara kämpingusse. Valisime endale koha välja ning meie laagripüstitus meeskond asus tööle. Kena ja viisakas koht väga suurel maa-alal, pakuvad lastele lasteprogramme lausa, me ei jõudnud neist osta võtta, tahtsime lihtsalt olla, süüa, lennukeid lennutada, puhata ja mängida.
Mara kämpingut soovitame julgelt. Kuigi siin ei ole piiratud või eraldatud telkimisplatsid, vaid suured muru-alad, kuhu iga soovija vastavalt oma nägemusele oma laagri püsti paneb, on tegemist kena kohaga, kus on hea olla. 48 € selle eest on aus diil.
10. reisipäev, esmaspäev
Zookontakt – Tatralandia veepark
Täna on selle reisi kõige viimane sisupäev, st päev tegevustega. Eilseks välja valitud Mara kämping ei olnud mitte suvaline juhuslik valik, vaid siit kõigest paari-kolme kilomeetri kaugusel asub loomaaed Zookontakt.
Zookontakt on tavapärasest veidi erilisem loomaaed – siin saab paljusid loomasid ja lindusid oma käega katsuda, mitte kõiki, aga neid, keda ette nähtud on. Lisaks sõitsime ka loomaaia rongiga, lapsed sõitsid paari veeatraktsiooniga, kõik kuulub hinna sisse.
Loomaaia kodulehel on esilehel reklaamvideo, kus on näha, kuidas saab puudutada näiteks valge lõvi kutsikaid ja karupoega, kõike ei tasu uskuda, mida seal näidatakse. Olenevalt aastaajast ja ilmselt veel väga paljudest erinevatest asjaoludest saab parasjagu puudutada või kontaktis olla just selliste loomadega, nagu parasjagu võimalik on.
Sel ajal, kui meie Kontakt Zoo-d külastasime, ei olnud seal lõvikutsikaid ega karupoegi, kuid hoolega sai lähemalt tutvuda näiteks suure kilpkonnaga, paljude koduloomadega, olla väga lähedal karudele ja lõvidele, hoida käes papagoisid ja sõita poniga.
Kui olime loomaaias kõik läbi käinud, läksime kohe siinsamas kõrval asuvasse Tatralandia veeparki. Veeparki, mida väga paljud soovitavad Slovakkias lastega olles külastada. Veepargis lustida tundus hea lõpunoot reisile.
Tatralandia veeparki jõudes tundus meile esialgu, et see vist pole väga suur. Tegelikult on see siiski päris suur, kui hakkad seda igas suunas avastama. Kokku 99 eurot piletite eest on meie arvates õiglane.
Liumägede järjekordades seistes häiris meid veidi, et esmalt oli vaja seista veetoru lõpus järjekorras, et saada rõngas, mille peale istuda ning seejärel läksid veetoru algusesse ja pidid ootama, millal sinu kord on. Nii kulub üsna palju aega ära. Torud iseenesest on hästi vahvad.
Veepargis on ka kuumemad termaalveega basseinid, milles on vesi 36-40 kraadi. Ega ilmaasjata ei ole nende basseinide juures silt, et soovitatav on viibida selles vees max 20 minutit. Mina Karliga olin kauem siiski, kehale ja lihastele on see päris kurnav, kui sealt välja tulla, kuid vahepeal saab käia tavapärase temperatuuriga vetes ning see aitab keha jälle üles turgutada.
Olime veepargis umbes neli tundi ja see oli piisav. Kella 17 paiku hakkasime ära minema, täpselt siis hakkas vihma sadama, päris tugevalt. Plaanisime sõita umbes 150 kilomeetrit, 2,5 tundi, et jõuda õhtuks Wieliczka lähedal olevasse kämpingusse, sinna, kus me juba reisi alguse poole ööbisime – Eco Motel on Wierzynka. Tagasiteel on hea ööbida kämpingutes, mida juba tead ja tunned ning kus olla meeldis.
11. reisipäev, teisipäev
Slovakkia – Leedu
Eelviimane sõidu päev. Täna sõitsime ca 700 km 7 tunni jooksul ja asutasime end õhtuks Leedus kämpingusse nimega Mariampole camping. Maksta saab ainult sularahas, koha peal olev onu ei räägi küll sõnagi inglise keelt, kuid peaaegu ilma sõnadeta saime üksteisest aru.
Mariampole kämping on päris mõnus, suur ala, palju ruumi, lastele mängualad, tiik, võrkpalliplats, kena ümbrus, rahulik koht.
12. reisipäev, kolmapäev
Leedu – Tartu
Taaskord sõidupäev, kuid täna õhtuks jõuame me koju! Pärast umbes 600 kilomeetrit ja 7 tundi sõitu jõudsimegi õhtul kella 19-ks Tartusse. Kilometraaž 3164 km!
Ühe reisijärgse tegevusena oli vaja puhastada katuseboks, mille lapsed hea meelega ette võtsid.
Eelarve
Kokku 2700 eurot, mis jagunes valdkonniti ligikaudselt järgnevalt:
- kütus – 400 €
- majutus (ainult kämpingutes telkimine) – 370 €
- söök – 700 € (sh ette/kaasa ostetud söök 300 €, reisil jooksvalt ostetud söök 400 €)
- tegevused/piletid – 1100 €
- muu – 130 €
Faktid
- 4 riiki – Läti, Leedu, Poola, Slovakkia
- Autoga läbitud kilomeetrid – 3164 km
- 5 paaki kütust
- Eelarve 2700 €
- Kõrgeim võetud tipp – Lomnicke Sedlo 2190 m
- 10 gondli- või tõstuki- või köistrammi sõitu
- 11 ööd magatud telgis (sh üks öö lausvihmas)
- 2 veeparki
- 2 rennisõitu mägedes
- 2 karstikoobast
- 1 kaevandus
* Blogis olevate fotode kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!
