#2 Portugal

#2 Portugal
03-10.09.2019
8 päeva

Sissejuhatuseks, miks ma seda kõike jätkuvalt edasi teen, st reisid üles kirjutan. Leidsin veel ühe põhjuse. Oleme pärast Norra reisi Norra blogipostitust mõlemad mitmeid kordi uuesti läbi lugenud. Samal ajal lugedes ja pilte vaadates on tekkinud iga kord tunne, nagu oleks jälle seal koha peal. Ainuüksi juba sellise tunde tundmise nimel on ka kõik järgmised reisid väärt üleskirjutamist ja pildistamist.

2019. a. märtsis tekkis mõte võtta varsti ette üks lennureis. Kaur on ka pikalt küsinud, et millal me lennukiga sõitma läheme. Valikukriteeriumideks olid Euroopa ja soe kliima – valisime Portugali – pealinna Lissaboni ja Algarve piirkonna riigi lõunaosas. Kuna oleme paar aastat tagasi samal laiuskraadil Hispaanias käinud (Almuñécar-Malaga-Granada, sellest blogipostitust ei ole), aimasime, et meile meeldib. Oleks ju võinud ka mingisse teise kohta minna, mis ei asu juba külastatud riigi lähedal, kuid seekord oli tunne, et on vaja Portugalis käia.

Selle reisiga oli meil väike trikk ka. Veebruaris 2019 sündis meile juurde üks uus pisike pereliige Karl, kes reisi ajaks oli 6-kuuseks saanud. Loomulikult tuli tema ka meiega kaasa, inimesed reisivad kolme alla 5-aastase lapsega, miks me ei peaks hakkama saama ühe peaaegu 5-aastasega ja 6-kuusega. Tagantjärgi mõeldes on päris huvitav mõelda, et reisi hakkasime planeerima siis, kui Karl oli alles 1-kuune. Märtsis ostsime lennukipiletid ära (AirBaltic otselennud Riia-Lissabon-Riia) ja broneerisime booking.com kaudu külaliskorterid, üks Lissabonis kolmeks ööks ja teine Algarves Carvoeiro ja Lagoa linnade vahel neljaks ööks. Sai vaadatud ka hotelle, kuid apartemendid tulid kokkuvõttes soodsamad, lisaks meeldis meile mõte, et saame olla justkui “oma” korteris. Ning veel üks pluss korteri puhul võrreldes hotellis olemisega on see, et saab tunda end rohkem konkreetse riigi elanikuna – olla selles keskkonnas, kus nad igapäevaselt toimetavad ja on, tunda samu lõhnu, kuulda samasid hääli ja kõike muud, see aitab justkui mõnusamini ja ägedamini keskkonda sisse elada.

Enne reisikirjelduse juurde asumist olgu veel mõned asjad meie kohta välja toodud. Näiteks see, et me ei ole rannapuhkuse/rannas lebotamise tüüpi inimesed, vaid vastupidi – tahame hommikust õhtuni ringi käia, vaatamisväärsusi näha, kultuuri kogeda, saada osa nii paljust kui võimalik. Ka Portugali reisi päevad olid pikad – hommikul kl 8-9 vahel lahkusime korterist ning tagasi jõudsime alles õhtul umbes kl 21-22 vahel (paaril õhtul isegi kl 23 ajal) ja seejärel hakkasime õhtusööki tegema. Ja seda kõike beebiga. Kui kodutingimustes Eestis/igapäevarutiinis elame Karli vajaduste järgi, siis reisil olles oli vastupidi – Karl elas meie tegemiste järgi. Olenemata kellaajast, taustast või asukohast kulges tema meie rütmis.

Üks eesmärkidest reisil on muuhulgas teha ja olla nn täisraha eest, st kui me peame kuskil mitte endast tulenevalt passima või ootama või aega niisama surnuks lööma, tiksub peades juba mõte, et “Hhh, selle asemel saaksime juba seda näha või toda näha või sinna ja tänna juba sõita.” Seega, kui keegi tahab meiega koos tulevikus reisida, siis me tahame alati pidevalt ringi käia ja palju näha, hommikust õhtuni.

Üks olulistest selle reisi märksõnadest kõigi teiste kõrval on see, kuivõrd südamlikult, soojalt ja tähelepanuväärselt kõik portugallased, kellega me kokku puutusime, suhtusid beebisse. See on lihtsalt uskumatu, kuivõrd hinnas Portugalis väiksed lapsed – eelkõige just beebid/kärutitad – on. Kuna me kohalikke beebisid peaaegu et üldse ei näinudki, üsna vähe oli tegelikult üldse näha väikseid lapsi, st oli, aga pigem vähe, siis arvame, et põhjus on selles, et äkki ka Portugali rahvastik vananeb ja lapsi ei sünni piisavalt (see on lihtsalt oletus, me statistikat ei tea). Enamus inimestest, kellega teeninduses kokku puutusime, nunnutasid oma sõnade ja nägudega Karli, hakkasid temaga koheselt juttu rääkima. Muidugi Karl kinkis neile kohe naeratusi vastu, mis omakorda kogu rattavärki kiiremini keerlema pani. See tundub väärt kirja panna seepärast, et esiteks, Eestis üldjuhul võhivõõrad pigem ei huvitu beebiga suhtlemisest. Teiseks, Eestis katsun järjekordades väikeste lastega olla pigem lõpus ja mitte ees koos teiste inimestega trügida, harva, kui siin keegi seepärast järjekordades ette laseb, õigemini, mõlema lapse ajal pole mind keegi kordagi järjekordades ette lasnud. Õppisime portugali keeles ühe sõna ka ära: bebê (hääldus: bebeeeee). Kaur kutsus umbes kuu aega pärast reisi oma venda selle sõnaga.

1. reisipäev, teisipäev
Riia – Lissabon

Lennuk startis Riiast kell 13, plaan oli lennujaamas kohal olla hiljemalt kell 11. Arvestades, et Riia linnas kulub ainuüksi sõiduks lennujaamani juba tund aega, startisime kodust umbes kl 7. Gepsu sai sisse löödud ParkSmart parkla aadress, kuhu plaanisime oma auto panna. Maksin ette ära, et jooksvalt libedamini kulgeks (infoks lisan juurde, et ette maksmine ei tähenda, et autole seal koht kindlustatud on). Kuid parkimiskohti oli sel hetkel piisavalt ning nii me oma auto sinna parkisimegi, kaheksa päeva eest läks 28 €, ajaarvestuses lisasin saabumis- ja lahkumisaegadele puhvriks natuke aega ette-taha. Mugav on see, et transfeer viib sealt kogu seltskonna koheselt otse lennujaama. Ja jõudsimegi lõpuks lennujaama oma uskumatult palju pagasiga.

Äraantavasse pagasisse läks üks kohver ja turvahäll, ülejäänud oli käsipagas (kaks kohvrit, seljakott ja lapse kott) ning käru andsime ära vahetult enne lennukisse sisenemist. Lõpuks olime lennukis ja seiklus algas. Lennuk alustas starti täpselt tund aega hiljem kui pidi, sel ajal Karl muidugi magas, kuni me seisime. Etteruttavalt olgu juba öeldud, et kõik õhkutõusud ja maandumised ta lutsutas lihtsalt lutti mu süles ja vaatas lakke. Lennud kestsid neli tundi ja miskeid minuteid peale. Vahepeal magas, vahepeal seisime, kõndisime natuke koridoris ringi, vaatasime inimesi. Ja ei olnudki ühtegi karjumist, tema jaoks oli lihtsalt oluline, et ta saab süles olla. Teaks ta, et kui ta varsti kõndima hakkab, siis on olukord ilmselt teine.

Kohale jõudnud, otsisime lennujaamas üles autorendi ning võtsime AVIS-est auto. AVIS puhul on mugav see, et kui on ette tellitud Full Credit Voucher, siis saab eelisjärjekorras ette.

Autoks saime Fiat’i.

Auto käes, katsusime rattad esimese korteri poole veeretada, kus meil oli eelnevalt ette teada antud, et saabume umbes kl 17-18 vahel, lisaks soovisid nad, et helistaksime ette tund aega enne jõudmist. Lisaks sellele, et lend natuke hilines, on üsna keeruline ette arvestada kogu selles liikluses (tipptunni ajal), millal me päriselt kohale jõuame. Alguses liikusimegi valesse suunda, lõpuks õnnestus siiski õigesse kohta jõuda. Üks vanem meesterahvas oli tänava peal just oma rolleri ära parkinud, kui ta poole me maja lähedal pöördusime – selgus, et seesama mees oligi meiega kohtuma tulnud. See korter asus ühe suure kiirtee all, kuid see kiiretee oli nii kõrgel, et ühtegi auto häält küll kuulda polnud, pigem oli kuulda tavaline tänava liiklus. Tasusime sularahas turistimaksu nelja inimese eest (12 €), onu pani mingisse toredasse märkmikusse kõik kirja, piilusin märkmikusse ja nägin, et seal oli tihedalt-tihedalt täis kirjutatud igasugust infot. Lahe, et selline algne variant ka neil käibel on, mitte pole kõikidel nutitahvlid. Vanakooli värk ikkagi.

Mõned pildid ka korterist, kena ja viisakas, olime rahul.

Esimesel õhtul oli eesmärk oma tavaar korterisse maha paotada ning toidupoodi minna, et osta süüa kolmeks õhtuks ning kolmeks järgnevaks hommikuks. Seega sõime ainult lõunad nii-öelda väljas. Umbes 500 meetri kaugusel asus Lidl ning saime kõik vajalikud ostud seal alati ära teha. Hommikuks sõime võileibasid, jogurtit, mahla ning õhtuti läksime kõige lihtsama vastupanu teed – tegime ahjus pitsat, vorste jm sellist. Nüüd oli vaja välja puhata, et nautida kuute täispikka hommikust-õhtuni käimisi täis päevi.

2. reisipäev, kolmapäev
Promenaad – Oceanário de Lisboa – Loomaaed

Kuna Lissaboni okenaarium avati kl 10 ning selleni oli tsipa veel aega, jalutasime seni promenaadil ja avastasime ülilahedalt kujundatud pargid. Esmalt parkisime okenaariumi parklasse maa alla (need maa-alused jahedad parklad on suurepärased). Pärast liftiga maa peale jõudmist nägime kortermajade vahel kohe ilusat jalgealust. PS, need pisikesed laotud kivikesed siin värvilise mosaiigi vahel, mida terve linn peaaegu täis on, on väga libedad. Nad on nii kulunud, et eriti kallakute peal tuleb üsna ettevaatlikult kõndida.

Liikusime mööda promenaadi nende kohtade poole, kus tahtsime ära käia, õnneks asusid need kõik üsna kõrvuti. Promenaadile jõudes tundsime, et no lõpuks ometi oleme nüüd sõna otseses mõttes jõudnud palmi alla ja selle peab kahtlemata pildile jäädvustama.

Vahepeal jooksis Kaur mööda murumügarikke nagu mingi tegelane arvutimängus. Parasjagu käis selle platsi hooldus ning muru oli laitmatult ühtlaselt pügatud.

Siis viis promenaadi tee vee kohale ning kõndisime suurte puittahvlite peal, taamal Euroopa pikim, 12,3 km pikk Vasco da Gama sild.

Promenaadiga paralleelselt olid pargid, mis olid omamoodi üsna kitsad, teistpidi jällegi piisavalt suured, et vahepeal seisma jääda, vaadata ja uudistada taimi, mõelda, et kui äge võis olla nende parkide kujundajatel seda kõike kujundada. Mõnes kohas olid ehitatud metallkonstruktsioonid, nii kõrgemad kui madalamad, mis vastavaid ripp-puid või -põõsaid kandma hakkasid ning justkui lae moodustasid, mis andis mõnusat varju päikese eest. Üks park oli ca 50 m pikk ning iga pargi kujundus oli püütud omanäoline teha. Vaadake piltidelt (ja neid pole vähe).

Siis mõtlesime, et käime enne okenaariumi ära Vasco da Gama tornis kena vaadet vaatamas, siis on üks koht jälle käidud, selles:

Kuid alt sisse minnes ja rõõmsalt küsides, et kust kohast me siit torni saame, saime teada, et enam turistid sinna minna ei saa (“But they used to be!“). Nüüd on see ainult hotell ning kes soovib üles supervaatega restorani minna, peab tegema ette (loomulikult väga palju maksva!) broneeringu. Selge, thanks but no thanks. Tornivaade jäi ära ja jõudsime 10 minutit veel seal kõrval asuval mänguväljakul olla.

Õnneks kompenseeris vajaduse kõrgemat vaadet näha gondlisõit. Gondlisõitu sai alustada nii sellesama torni juurest või siis okenaariumi kõrvalt, valida sai, kas sõidad ühe otsa või edasi-tagasi. Ühe otsa pilet oli umbes 5 €, me sõitsime ühe otsa, sest nii jõudsime tagasi okenaariumi lähedale, kuhu ju plaanisimegi järgmiseks minna.

Siis läksime okenaariumisse, mis asus sellises majas:

Ütlen kohe ära, et igal juhul soovitame sinna minna! See okenaarium konkureerib meie jaoks Norras nähtud Ålesundis oleva okenaariumiga (Bergeni oma jääks hetkeseisuga siis kolmandale kohale). Fuajees on hästi efektselt tehtud keraamilistest väikestest plaadikestest sein, kus üldpildi kokku moodustab veealune maailm.

Kohe sisse jõudes nägime esmalt ühte sukeldujat, kes, nagu pärast selgus, kui alumisel tasandil olime, puhastas hoopis ühe akvaariumi põhja.

Mul ei ole mõtet siia üle loetleda kõiki kalu, loome, taimi, mida me nägime, pildid räägivad vast iseenda eest. Ning nagu ikka tihtipeale okenaariumides, sai tunda ka vihmametsas käimise tunnet.

Nägime esimest korda ühte hästi veidrat kala, kui teda üldse kalaks saab nimetada. Mul pole aimugi, kuidas on korrektne öelda selle kala eesti keelne nimetus, aga inglise keeles on ta ocean sunfish. Ta on nagu eelajalooline moodustis ja lapik nagu pannkook, ei saagi aru, kes ta selline on. Selles akvaariumis ujuvad ocean sunfish’id olid umbes 2 meetri pikkused. Saime teada, et nad võivad olla ka 3-meetrised ning et nende nimi tuleneb sellest, et nad lebavad vee piiril, lapiku osaga päikese poole, säilitades nii paremini oma kehatemperatuuri ning samal ajal saavad linnud nende peal seista ja parasiite süüa. Veider igatahes, aga just sellised hetked, kus saab muuhulgas näha ka veidraid asju maailmas, ongi juba reisi väärt. Selline ta siis on, kala või kes?

Huvitav oli see, et iga kord, kui olime käruga kuskil ukse juures/lifti juures, otsides pääsu järgmisele korrusele või ei saanud aru, kas siit peab välja minema, kargas alati nagu pimedusest või hüppas nagu taevast järsku alla okenaariumi töötaja, kes kohe aitama hakkas. Portugali inimestel on lastekärude puhul isegi selja taga silmad ja nad näevad pimedas nagu kassid.

Siis leidsime, et peaks ühe lõunasöögi tegema ning selles samas hoones asus kohvik nimega Tejo, kus olid väga normaalsed hinnad. Mainin juurde, et tegemist on kohvik-sööklaga, mitte restoraniga (mis siis, et ukse peal on kirjutatud Restaurant).

Samal ajal oli kärus vaikus:

Järgmiseks kohaks oli plaanitud peaaegu kõrvalmajas asuv teaduskeskus Ciência Viva. Lastega kindlasti külastamist väärt, kuigi (!) kuna me oleme näinud juba üsna mitmeid teaduskeskuseid, siis Norra teaduskeskused olid meie arvates ägedamad.

Maja kõrval asuval platsil sai pladistada veega:

Edasi viisid rattad Lissaboni loomaaeda. Esmalt püüdsime leida loomaaia parklat, kaugelt nägime, et loomaaia sissepääs on, kuid kus on parkla? Ei märganud, et sõitsime tsipa eemalt maa-aluse parkla sissekäigust mööda. Tiirutasime mingit tänavablokki mööda muudkui edasi, kus asfalti peale olid värvitud ainult taksode ja busside märgid, ei saanud üldse aru, kus me siin sõita võime. Ilmselt võis seal ainult kohalik elanik sõita. Järsku käis õues kõva pauk ning veidi aja pärast nägime suurt tossu majade vahel tulemas, mõne aja pärast hakkasime tuletõrjemasinate undamisi kuulma. Ei teagi, mis seal toimus, sest õhtul ei leidnud kohalikust meediast ka vastavat uudist üles. Igatahes läksime uuele katsele leida parklat, lähenedes teist teed pidi, õnnestus ikkagi maa-alune parkla leida, ei saa aru, miks nad sissekäiku nähtavamalt ei märgista.

Loomaaia kohta ütleks esmalt ühe sõna – vau! Meie jaoks isiklikult on see konkreetne loomaaed üks ägedamaid, kus käinud oleme. Eks aja jooksul käime neid veel läbi ning mainime siis, kui kuskilt veel lahedama enda jaoks leiame. Ala on muidugi väga suur. Loomaaia kodulehelt ma infot ei leidnud, kuid kui googeldamist usaldada, siis võib uskuda, et loomaaed on alguse saanud juba 1884. aastal, mis on ilmselt siiski tõsi, sest kui vaadata seda taimestikku, mis seal on, siis on näha, et see on ikka pikka aega selliseks kujunenud. Paljud puud-põõsad on nii suured, et pakuvad loomaaias ringi kõndides kena varju päikese eest. Kõik on justkui väga hästi läbi mõeldud ning kui parasjagu pole kuulda ega näha teisi inimesi, on tunne, et viibidki kuskil päris looduses. Ning liigirohkus on ka üsna võimas – alates valgest tiigrist ja kaelkirjakust kuni okaapini. Kuid vähem juttu ja rohkem pilte:

Nägime esimest korda kaelkirjakuid. Kahjuks peab ütlema, et ilmselt on see kaelkirjakute väike ala olnud seal selline üsna algusest peale. Seal oli 5-6 kaelkirjakut ja meil oli neist nii-nii kahju, ala oli väike. Kõik puud olid neid sellisel kaugusel, et nad ei ulatunud enam mitte ühegini (ja seepärast neil ju ongi pikk kael…), nad üritasid ja üritasid ulatuda, aga ei ulatunud.

Selles loomaaias oli võimalik sõita ka gondliga (oli hinna sees) ja näha loomi kõrgemalt. Rando ja Kaur käisid ära, kuid selgus, et ühelt poolt, jah, nägi osasid loomi teise nurga alt, kuid pigem oli ülevalt poolt näha rohkem kõrgeks kasvanud puid ja põõsaid. Tõenäoliselt siis, kui loomaaia algusaegadel see gondlisüsteem ehitati, oligi rohkem näha, praegu see ülemäära vaimustust ei tekitanud ja seega mina sinna sõitma ei läinud. Sõit ise kestis umbes 20 minutit.

Seega nägi ikkagi altpoolt rohkem:

Loomaaias olid pea iga nurga peal joogiautomaadid, kust sai osta 2 € eest kas 0,5 l veepudeli või purkidega Fantat, Sprite’i, Coca’t ja jääteed. Ja iga natukese aja tagant me oma kahemündiseid sinna sisse loopisime. Kui kaugelt seda automaati juba nägid, tundsid, et õnn on saabunud ja käsi juba rapsis automaatselt kotis, otsides raha. Lihtsalt nii kosutav oli see jook iga kord. Arvame, et kogu Portugali reisi jooksul ostsime erinevates kohtades emotsioonostuna/janukustutamiseks kokku ilmselt vähemalt ca 20 tk nendest automaatidest jooke. Hea, et münte kaasa võtsime kodust, peamiselt mõtlesime, et need kuluvad nt parkimisautomaatidesse või mõneks muuks asjaks, kuid edaspidi teame, et “mõne muu asja alla” kuulub soojal maal ka joomine.

Oli see vast päev, kodus tegime kiire söögi ja magama.

3. reisipäev, neljapäev
Torre de Belém – Mosteiro dos Jerónimos klooster – Sintra – Palacio da Pena – Castelo de São Jorge

Kõigepealt oli siht silme ees käia ära Belémi torni juures (Torre de Belém). Parkisime auto ühe sadama äärde ära ning kõndisime sinna jalgsi. Kuna kohe seal kõrval oli ilmselt õhtul tulemas kellegi kontsert, oli rahvast ja sagimist ja jebimist üsna palju, politseid, lindid jm. Vaatasime torni ära, sisse ei läinud ning liikusime edasi.

Tahtsime pilgu peale heita ka Mosteiro dos Jerónimos kloostrile ning kuna geps näitas, et see asub siinsamas ligidal 15 minuti kaugusel, läksime loomulikult jala.

Portugalis on lahedad puud ning kenad ja hoolitsetud pargid.

Mulle meeldib jäädvustada erinevaid detaile tänavatel, näiteks huvitavad majad, teistmoodi rõdud, erinevad elemendid, mis majade küljes silma torkavad. Pilte tänavavaadetest ja -detailidest jagub siin blogis ka pärastpoole.

Liikusime auto suunas ning teisel pool kallast nägime kaugel Christo Rei kuju.

Kõndisime mööda ka ühest monumendist, mis oli püstitatud maadeavastuste auks.

Üks koht, kus me kindlasti ära käia tahtsime, oli Sintra, mis on Lissaboni eeslinn (ca 30 minutit autosõitu Lissabonist), kus asuvad mitmed lossid. Netist leidsin losse 4-5 tk, kuid arvasin, et hea, kui kahes jõuame ära käia. Sintras käik oli muidugi kogemus omaette, kohe kuulete.

Valisin välja kaks lossi – üks oli Pena loss (Palacio da Pena) ning teine Quinta da Regaleira loss. Quinta da Regaleira kohta lugesin, et lastel on seal ka põnev – pidid olema tumedad salatunnelid ja kivid vee peal, kus astuda ning torn, kus pikalt ringiratast saab üles-alla kõndida. Ütlen kohe ära, et Quinta da Regaleira lossi me ei jõudnud. Kui Sintrasse kohale jõudsime, siis esmalt saime aru sellest, et päriselt ka pole Pena lossi kodulehel naljaviluks kirjutatud, et nad soovitavad sinna tulla varahommikul või õhtul hiljem kui busside kaupa turiste vähem on (ehk siis…mitte päeval umbes kell 14 ajal nagu meie). Kõik teed olid reaalselt autosid täis, kes otsisid samuti parkimiskohta. Ja nali naljaks, aga KÕIK parkimiskohad olid täis, konstantselt, kogu aeg, igal pool, täitmatult. See pole nali ega blogi jaoks “naljakaks” kirjutatud koht, sest pärast seda, kui me olime Sintra linnas vähemalt 3 tiiru igasuguseid erinevaid tänavaidpidi kõigi teiste parkimiskohta otsinud autode sabas sõitnud, ütlesin mina juba lauseid, et “Lähme vist ära..”, “Ei jõua enam otsida…”, “Tundub, et me ei leiagi kohta..”. Samas, kui me juba tulime ju ekstra siia, siis kuhugi ju peab saama parkida. Esimene lause, mis Sintrasse jõudes ütlesin, oligi vist, et “No kuhugi ju ikka saab parkida.” EI, EI SAA sellisel ajal! See peab olema selline vedamine, et täpselt sinu auto ja eelmise auto vahel hakkab keegi parkimiskohalt ära sõitma ja siis sa lased ta üliviisakalt ette ja napsad turbokiirusel koha ära, et jumala eest mõni teine sinu tagant oma autoga sinna ei saaks.

Kuna me olime ikkagi juba siia tulnud (!), siis otsustasime, et pargime siis kuhugi kaugemale ja kõnnime sinna kohta, kust bussidega saab lossi sõita. Parkisime sellest kohast umbes 1,5 km kaugusele, kus olid sellised puud keset kõnniteed, võite isegi ette kujutada, kuidas seal käruga nendest mööda sai minna:

Ja sõit algas. Käed üles bussijuhi ees, kes oskab selliste kurvide ja käänudega teel sõita ülikiiresti ja väga täpselt (5-10 cm) seintest mööda. Huvitav, kui kaua nende busside pidurisüsteemid kestavad pidevalt selliseid tõuse ja langusi võttes? Ning tõepoolest, lause, mis oli Pena lossi kodulehel, peab paika: “Kindlasti ärge jalgsi üles minge!”, me poleks õhtuks ka kohale vist jõudnud. Veidi enne Pena lossi oli tegelikult ka Quinta da Regaleira lossi peatus ja iseenesest oleks võinud ja seal korra maha minna, tolles lossis ära käia ning järgmise bussiga Pena lossi sõita. Aga me sõitsime otse Penasse edasi. Kohale jõudnud, hüppasin kohe turvamehele ligi ja ütlesin uhkelt, et meile öeldi, et saame eelisjärjekorras sisse. Turvamees ütles, et jaa, nii on, ja lasi 40 meetrit pikast järjekorrast meid mööda väravast sisse, kus saime eraldi majakeses omale piletid osta. Ei osanudki midagi paremat sel hetkel tahta. Pileteid müües öeldi meile, et praegu saab külastada ainult lossi ennast ning lossi aeda mitte, sest valitsus on andnud oranži hoiatustule, mis tähendab seda, et metsad on liiga tuleohtlikud. Et aimu saada kogu pargi mastaapsusest, on järgmisel pildil punane ring ja nool lossil ning kogu ülejäänud meeletu suur ala on Pena lossi park.

Esmalt liikusime üles mäkke, üles jõudes nägime, et lossi sisse saamiseks on korralik järjekord – kusjuures me ei näinud kahte osa sellest – vähemalt 50 meetri jagu oli järjekorda veel seespool ning mööda müüriäärt väljas umbes 20 meetrit. Nojah, võtsime siis järjekorda ikkagi ning mina läksin kohvikusse juua otsima, sest äkki siin peab ikkagi ootama. Kui kohvikust tagasi jõudsin, mõtlesin, et huvitav, kas järjekord liigub üsna kiirelt edasi, sest Randot ja Kauri ei näinud. Liikusin joostes kõikidest mööda ja nad olid täitsa eesotsas, sest vahepeal käis üks töötaja järjekorda-mööda lapsevankreid otsimas ning Randole öeldi üks kõige ägedam lause seal: “Hey Mister, you have a baby, you have priority! Come with me!”

Parkisime käru käruparklasse, sest sisse ei võinud käruga minna. Reeglid nägid ette, et siseruumides pildistada ei või, ka mitte välguga, õues/sisehoovis võib.

Kuna sees oli peaaegu iga asi unikaalne ja ainulaadne, siis ainuüksi mina oleksin juba iga asja juures seisma jäänud ja pildistanud. Lossis sai käia ettenähtud rada pidi, peaaegu igas ruumis oli töötaja, kes jälgis, mida inimesed teevad, niiet salaja ei saanud ka pilti teha. Ma tahaksin osata kirjeldada seda, mis me seal sees nägime, aga ma ei oska – kui kujutate ette kõikide Eesti mõisate interjööre ja korrutate selle umbes 30-ga, siis võib-olla see oleks retsept.

Loss ise on hästi värviline, erinevatel seintel ja pindadel leidub Portugalile iseloomulikke keraamilisi plaate.

Lossi äärt mööda sai teha tiiru, mille nimeks oli The Wall Walk. Kohati oli nii kitsas, et vastutulevatest inimestest mööda saamiseks pidi sõna otseses mõttes mööda nühkima.

Sealt paistis ära ka Quinta da Regaleira loss, meil oli hea meel, et Pena loss asus kõrgemal.

Siis hakkasime vaikselt tagasi allapoole liikuma, et bussiga täitsa alla Sintrasse sõita. Seekord kõndisime lihtsalt ilma ühtegi lauset kellelegi ütlemast järjekorras kõige ette ja saimegi kohe esimestena bussi. Jõudsime kenasti keskusesse tagasi.

Nüüd sõitsime tagasi Lissaboni ning kuna kell oli umbes täpselt nii vähe ja nii palju, et ühes kohas oleks saanud veel ära käia, siis otsustasime minna Castelo de São Jorge kindlusesse. Lasime gepsul lähima maaaluse parkla leida (ja imestasime, et miks me seda varem teinud ei ole, nüüd hakkamegi parklaid edaspidi niimoodi otsima). Parkla poole sõites tegin auto aknast mõned tänavamelu pildid.

Auto pargitud, kõndisime telefoni gepsu järgi mööda Alfamo linnaosa kindluse poole, teadsime, et kui kindlusest tagasi hakkame pärast kõndima, on juba hämar ja auto juurde jõudes peaaegu pime – seda me tahtsimegi, sest saime nii osa ka pimedast Lissabonist.

Kindlusesse jõudes nägime puu otsas esimest korda valgeid paabulinde.

Jorge kindlus on, kuidas nüüd öeldagi, perfektne näidiskindlus – kui vaatate piltidelt kindluse müüri otsi, siis need on ideaalselt 90-kraadised, kandilised, nagu joonistatud ja ära mõõdetud. Me ristisime selle kindluse enda jaoks Super Mario kindluseks, teate küll 🙂

Ja need vaated ülalt suurlinnale. Oeh. Ma ei oska muud öeldagi.

Päike hakkas parasjagu minutite pärast loojuma. Ülal trepi peal istus trobikond inimesi oma kaameratega, et päikeseloojangust pilti teha. Kell muudkui aga tiksus ning otsustasime, et ei saa ootama jääda, sest peame hakkama tagasi auto poole liikuma.

Kõndisime mööda linna ja üritasime tänavamelu meelde jätta.

Nägime ära kuulsa Tramm nr. 28, millega sel korral sõitmata jäi, kuigi see oli meie to-do nimekirjas. Päevategemisi ja käimisi kohandades ning pidevalt kaalutledes, et kuhu minna ja mida ära jätta, sai seekord nii otsustatud. Vähemalt nägime oma silmaga seda trammi väga lähedalt.

4. reisipäev, reede
Algarve – Foia mägi – Sandcity – Praya da Rocha

Täna hommikul jätsime korteri ja Lissaboniga jällenägemiseni ning hakkasime lõunasse Algarve piirkonda sõitma. Gepsu järgi oli sinna umbes 300 km. Mis meile Portugalis tee peal väga meeldis, oli see, et iga mõne aja tagant oli tee ääres elektrooniline infotahvel selle kohta, mitu kilomeetrit järgmistesse tanklatesse on ning mis kütus seal maksab.

Veel nägime tee peal mitmeid elektriposte, mille otsas oli umbes 15 toonekure pesa.

Portugalis on ka teemaksud. Meie lasime AVISes rendiautot võttes panna autole külge seadme, mis registreerib automaatselt läbitud maksustatud teed ning hiljem, kui autorendi eest maksma hakkame, lisatakse teemaks summale juurde. Maksustatud teede nimed Portugalis on Via Verde ning Via do Infante (võibolla on veel, kuid meie nendega kokku ei puutunud).

Kuna Lõuna-Portugal asub ekvaatorile juba üsna lähedal, on sealne loodus kuiv, liivane, pigem pruunikas, madalama-kidurama taimestikuga. Taimed on harjunud ja kohanenud sellises kliimas kasvamisega. Tekstikirjelduse järgi just mitte kõige põnevam, kuid silmaga nähes ja piltidel on loodus ikkagi omamoodi äge. Vaadake neid puid/põõsaid mägede peal – moodustavad justkui mustreid.

Plaan oli tee peal läbi põigata ka Lõuna-Portugali kõrgeima mäe otsast – Foia mägi ca 900 m.

Siia sõites möödusime ühest teeäärsest söögikohast, kus oli kena vaade, tahtsime sinna samasse kohta lõunat nüüd sööma minna. Portsjon oli nii suur, et isegi Rando ei jõudnud enda oma lõpuni süüa, rääkimata minust.

Üks meie jaoks lõbus fakt – meie korteri lähedal olevates külakestes oli aianduskeskusi, kus nägime auto aknast, et müüakse väga kõrgeid palme suurtes pottides. Nii lahe, tahaks minna ühte sellisesse poodi ja öelda, et “Tere! Palun viis tükki neljameetrist palmi.”

Järgmiseks käisime Fiesa liivaskulptuure vaatamas, Sandcity’s. See asus juba üsna meie korteri lähedal. Saime teada, et see liivaskulptuuride ala on suurim Euroopas! See on ikka hämmastav, mida inimesed oma kätega teha oskavad. Kuigi, me ei näe esimest korda taolisi liivaskulptuure – viis aastat tagasi nägime liivaskulptuure Soomes Lappeenrantas ning kaks aastat tagasi käisime koos Kauriga ka samas kohas. Kuid siin oli see maa-ala oluliselt suurem. Hetkel oli teemaks maailma erinevad riigid ja neile iseloomulik. Sama piletiga sai sisse ka õhtul pimedas, kui terve ala oli prožektoritega värviliselt valgustatult. Kindlasti soovitame sinna minna!

Pärast liivaskulptuure läksime Lõuna-Portugali kõige kuulsamasse randa Praia da Rocha, mis asus Portimao linnas. Oli õhtupoolik, ca kl 19-20, ei olnud enam nii kuum nagu päeval ning randa minnes kõndisid inimesed meile vastu, nad läksid ära, rand ei olnud enam sellisel kellaajal inimestest pungil nagu piltide pealt oleme näinud. Täiskuumusega päeval ei oleks me beebiga randa tulla tahtnud nagunii, seega oli päris mõnus nii-öelda jahedamaga (25 kraadi) ookeaniõhku nautida. Sellisel kellaajal olid isegi mõned üksikud vabad parkimiskohad ranna peasissekäigu juures. Nägime, et üsna peaaegu veeni viib isegi laudtee, seega oleksime saanud ka käruga tulla, sest Karl magas nagunii terve selle aja juba, tema jaoks oli ööuni.

Sel õhtul jõudsime korterisse veidi hiljem kui tavaliselt selle reisi õhtutel, ca kell 22.30, sest pidime poes käima, et hommikuks süüa osta. Jõudsime ühte Lidl’i poodi 10 minutit enne selle sulgemist, õigemini mina jäin koos magava Karliga autosse ning Rando ja Kaur sõna otseses mõttes jooksid poodi ja tuiskasid seal poes kõik vajalikud kohad läbi, kujutan ette, et nad loopisid need asjad lihtsalt kähku korvi. Niimoodi kiiruga poes käies on eriti hea tunda Lidl poe kontseptsiooni – alati on samad tooted teatud kindlates kohtades ja tead, kust neid leida.

Siin mõned pildid ka meie külaliskorterist. See oli kolmetoaline korter Carvoeiro linnas, nimega Casa Allegra. 

5. reisipäev, laupäev
Carvoeiro Boardwalk – Zoomarine teemapark – Albufeira linn

Täna hommikul pidime minema paaditripile Benagil koopasse, mis on üks tuntuim koobas Lõuna-Portugali rannikul. Broneerisime Eestis kohad ära, deposiiti võeti 13 € ning koha peal pidime sularahas juurde maksma 52 €. Otsisime spetsiaalselt sellise teenusepakkuja, kes lubab pardale tulla ka beebil (www.carvoeirocaves.com). Sobivat paati või broneeringut tegema minnes leiab internetist kümneid ja kümneid pakkujaid, mõnedel on suuremad laevad, mõnedel väiksed paadid, mõnedel katamaraanid. Ajaliselt kestavad sõidud 1 tund kuni 5-6 tundi, oleneb, mis täpsemalt paketis sisaldub. Meie peamine soov oli ära käia Benagil koopas ning teistes koobastes ja sõita natuke rannikuäärt pidi, kuid pakutakse igasuguseid erinevaid variante, sealhulgas delfiini- ja vaalavaatluseid koos lõuna- või õhtusöökidega, sukeldumistega, SUP-lauatamisega jm. Väikeste paatide eeliseks on see, et nendega saab sisse põigata ka väikestesse koobastesse. Kui oleksime valinud suurema laeva, oleks laeva taga olnud spetsiaalsed väikesed paadid, millega siis eraldi Benagili koopasse oleks mindud. Lisaks oli hea, et väljasõit oli rannast, mis polnud üldse kaugel meie korterist, ca 3-4 km.

Igatahes, sõit pidi olema kl 12-13, tund aega ja paat väljus Carvoeiro rannakülast (nad ise ütlevad küla, aga tegelikult oli see ikkagi justkui pisike linn). Jõudsime hommikul umbes kl 10 kohale, et seal veel ringi käia. Igaksjuhuks otsisime rannas selle õige check-in koha üles, kuhu pärast minema peame, üks pisike putka, õigemini lett, kus hetkel kedagi ei olnud. Aega veel oli, seni vaatasime Carvoeirot – läksime otsima Carvoeiro Boardwalk’i ning juhtumisi sattusimegi õigesse suunda liikuma, kuni see meie jalge ette tuli (ehk et kui seista Carvoeiro rannas vee poole, siis on vaja minna vasakult poolt randa üles).

Ja oli aeg liikuda tagasi randa, et minna paadiga sõita. Üllatus-üllatus, leidsime putka küljest (käsitsi kirjutatud) portugali ja inglisekeelsed sildid tekstiga, et kuna meri on rahutu, siis jäävad täna sõidud ära. Oleks ma eelmise päeva õhtul oma postkasti vaadanud, oleksin sealt ka samasugust teadet näinud ning võib-olla oleksime tänase päeva seetõttu veidi teisiti sisustanud. Aga ju siis oli vaja, et nii on. Suhtlesime firmaga, nad teadsid, kui väga me tahtsime seda sõitu teha. Leppisime kokku, et järgmistel hommikutel vaatame, kuidas ilm on ning kui ilm lubab, siis lihtsalt lükkub see sõit edasi. Vahepeal pakkusid nad meile sõitu Portimao linnast, võtsime mõtlemisaega ja otsustasime, et ei lähe teisest kohast. Ja oligi hea, et me ei võtnud – kui edasi loete, siis varsti saate teada, miks.

Kõht oli tühi! Tahaks midagi head. Rando võttis kana kebabi, šašlõkk pigem, seda nimetatakse vist riigiti üsna erinevalt. Visuaalselt huvitavalt esitatud roog. Mina tahtsin midagi kohalikku proovida ja tellisin tuunikala steigi köögiviljadega. Neid restorane on seal ranna/sadama/keskuse juures kõik kohad täis, iga lõuna eest just 50 € ei maksaks, aga seekord võis. Hea, et me jäätist ette ei tellinud, sest seda polekski jõudnud kohe süüa.

Edasi liikusime Kauri rõõmuks sellisesse kohta, mis on üheaegselt nii vee-, lõbustus- kui ka loomapark. Sõitsime Zoomarine-sse. Väga suur territoorium, kus on nii lõbustuspargi atraktsioone (mitte pea-alaspidi sõitvaid ronge, vaid pigem sellised perekonnale/noorematele lastele suunatud atraktsioonid nagu vaateratas, rong, veega pritsimine karussellil, tuubisõit vee peal jm). Lisaks oli seal erinevaid loomi – krokodillid, kilpkonnad, hülged ja veel teisi loomi – me ei jõudnudki ausalt öeldes päris kõike läbi käia, olime umbes neli tundi koha peal kuni kinnipanekuni.

Jahutuseks olid seal erinevad basseinid nii väikestele kui ka suurematele lastele ning täiskasvanutele. Ja õnneks oli seal joogiautomaate, kust 2 € eest jooksvalt muudkui jooki ostsime.

Veel käisime seal delfinaariumis, show kestis 30 minutit ja oli vahva. Meis tekitas natuke küsimusi see, et alguses räägiti/näidati hästi kvaliteetselt tehtud videosid loodusest ja loomaliikide hoidmisest, säilitamisest, et nad saaksid ja peaksid ikka looduses, oma loomulikus keskkonnas kasvama. Vaatame samal ajal videot ja krimpsutame kulmu, kui mõtleme, mis kontekstis seda videot näidatakse. Kõik ongi õige, aga kohe pärast videot tuuakse meie ette täielikult ära dresseeritud delfiinid, kes on loodusest, oma naturaalsest keskkonnast välja kistud. Lihtsalt mõtlema panev.

Üks linn, kus soovisime veel ära käia, oli Albufeira. Olin välja otsinud, et seal teeb üks väike rong linnas tiiru – selle rongi üles otsisimegi. Pigem oli seal rongis palav ja parem oleks olnud lihtsalt jalutada, kuigi rongiga sai pikema tiiru teha. Küsisime Kaurilt, et “No, kas oli igav või?“. Kaur vastas: “Nooooooo…….jah.”

Õhtul pesime korteris pesu ja üritasime massi sulanduda, pannes pesu kuivama ikka nii nagu kohalikud!

Ma pole veel rääkinud ainsast väikesest miinusest korteriga seoses. See tähendab, korter ise oli ideaalne, aga tuleb välja, et portugallased on suured koerapidajad – praktiliselt igas korteris oli vähemalt üks või kaks koera ümberringi, terves selles majade kompleksis vist. Õhtuti hakkas kena haukumine ja me pole lihtsalt harjunud sellega, õnneks olime iga õhtu piisavalt väsinud, mina kuulsin vähem, Rando rohkem. Meie korter asus teisel korrusel ning et sinna saada, pidi minema ühest maja otsast trepist üles, mööduma kahest korterist, kus olid väikese traadist piirdeaia taga väikesed koerad (mitte murul, ei, tavalise keraamilise plaadi peal, mis oli u 2×3 meetrit max). Ühe koera sealt ristisime tapja-koeraks, iga kord, kui sealt möödusime, haukus ta nii vihaselt, et ilma naljata, kui ta oleks sealt välja saanud, oleks ta kohe meil jala küljes olnud hammastega. Pole ka ime – iga koer muutuks ilmselt tigedaks, kui tal nii vähe ruumi oleks. Iga kord, kui sealt möödusime, oli tunne, et ta hüppab üle selle traatpiirde jalga.

6. reisipäev, pühapäev
Lagos – Ciencia Viva Science Centre – kindlus Forte ponta da Bandeira – Ponta de Piedade – Lagose loomaaed – Praia da Marinha rand

Hommikul suhtlesime esimese asjana paadisõidu inimesega, et kuulda, kuidas täna ookean on ja kas saab seilama minna. Täna ei pidavat ka vesi hea olema, vaatame homme hommikul uuesti. Seega alustasime päeva Lagose linnaga. Parkisime maa-alusesse parklasse ja jalutasime esmalt linnas ringi. Vaatamist jagub, juba osad majad on hästi huvitavad, rääkimata rõdudest ja muudest väiksematest detailidest. Ägedad majad olid sellised, mis olid täielikult plaaditud – tundub nii eriline ja harukordne, kuigi Portugalis täiesti tavaline. Võib-olla seepärast, et mulle endale seostub keraamiline plaat pigem vannitoaga, sest me siin Eestis oleme harjunud nii, ning kui see on maja välisseinal, on maja vaja kohe vaatama jääda.

Võtsime suuna Lagose teaduskeskuse poole Ciencia Viva Science Centre. Lugesin kodulehelt küll ette, et tegemist on pigem väiksema teaduskeskusega, kuid see oli tõesti üsna väike, kui võrrelda Tartu Ahhaa või teiste teaduskeskustega, kus käinud oleme. Peab ütlema, et siin midagi väga erilist ei olnud (meie, täiskasvanute jaoks), lastel on kindlasti huvitav. Et keskuseni jõuda, tuleb sõita väga kitsaid tänavaid pidi, algselt sõitsimegi sinna autoga, kuid kuna parkida nendel kitsastel tänavatel ei saanud (või olid kõik kohad täis), siis otsisime ühe maa-aluse parkla ning hakkasime siiapoole jalutama.

Õueala oli ka.

Edasi tahtsime külastada Santo Antonio kirikut (Church of Anthony). See kirik oli kahjuks parasjagu remondis ja sisse minna ei saanud. Liikusime gepsu järgi sinna suunas, vahepeal sõime, ostsime suveniiripoest kingitusi kaasa, vaatasime ja nautisime niisama tänavamelu, hooneid, detaile, pesu nööride peal kuivamas, lillepotimajandust, rõdusid, keraamilisi plaate.

Mul oli päevaplaane paika pannes üles otsitud üks väike kindlus Forte ponta da Bandeira – vaatasime, et see on siinsamas lähedal ning seadsime sammud sinnapoole. Tee peal jahutas Kaur end väikeste purskkaevude juures.

Kindlus ise on hästi väike, polegi näinud nii pisikest kindlust vist varem.

Selle sama kindluse juures oli väike teeserv, mida mööda sai minna kindluseni, kuid mis pärast kindlust lõpes nii, et oleks olnud vaja astuda ca 50 cm kõrgelt astmelt alla. Üks väga vana kohalik naine ukerdas seal oma kleidikesega, proovis jalad ees sealt alla tulla, selle asemel, et astuda 20 sammu tagasi ja tavalist siledat teedpidi kõndida. Ühed kanadalased aitasid teda – tõstsid ta oma süles sealt astmest alla meie silme ees. Vaat selline äge randa suunduv vanaproua oli ta:

Ja muidugi ei saanud palmidest mööda minna, ilma et pilti poleks teinud.

Järgmiseks sihiks oli välja otsitud Ponta de Piedade kaljurannik Lagose linna lähedal. Kohale jõudes imestasime, et parkla polnudki autosid veel püsti täis, saime isegi kohta valida. Ning siis läksime rannikut avastama.

Teisele poole kaljut viis boardwalk, mille pidime ka ilmtingimata läbi käima.

Järgmine eesmärk oli ära käia Lagose loomaaias. Selle loomaaia eripäraks on see, et siinseid elanikke saab näha üsna lähedalt. Võrreldes Lissaboni loomaaiaga on Lagose loomaaed oluliselt väiksemal pinnal ning siinsete elanike liigikus rohkem piiratum, kuid aed tervikuna on üsna tõsiseltvõetav konkurent.

Muuhulgas jäid meile meelde ahvidele loodud ala. Üldjuhul ei ole ahvi alad loomaaedades eriti huvitavad, kuid siin olid erinevad liigid omavahel eraldatud saarte abil – ahv vette ei lähe ning nii püsis iga liik kenasti oma saare peal, saarte vahepeal oli imelik taotluslik rohelist värvi vesi. Üleüldse, nii selles kui Lissaboni loomaaias olid väga paljud loomad külastajatest eraldatud mitte metallaedade või muude mittelooduslike aedadega, vaid hoopis loodusliku piiretega nagu näiteks kivid, vesi jne.

Kaur katsus esimest korda looduses kasvava kaktuse okast ja mina istusin kogemata ühele kaktusele otsa, nii et tükk aega pidi mu pükste küljest okkaid otsima.

Kuna täna oli eelviimane täispäev, siis soovisime kindlasti ookeanilainetes ujumas käia. Iseenesest oleks võinud üldse rohkem ujumas käia, aga meie päevad olid nii tihedalt sisustatud ning eelistasime randa minna õhtul, mitte täiskuumuse käes päeval, siis väga palju variante polnud – st siis oleks midagi muud tegemata jäänud. Ujumiseks valisime välja Praia da Marinha ranna. Ülevalt alla randa viis hästi kenasti läbi kalju tehtud treppidega tee, seda pildile ma ei võtnud, kuid mugav oli alla minna/jõuda.

Proovisime lainetega rinda pista. Kuigi need ei olnud üldse niivõrd suured, siis sel hetkel, kui laine rannast ookeani poole tagasi tõmbab, on mega suur jõud.

Kaljud on huvitavad, mõnes kohas on näha veel fossiile. Ja paratamatult tekib mõte, et huvitav, millal järgmised tükid nende kaljude küljest ära kukuvad, sest on näha, et mõnedes kohtades on vesi neid juba üsna kaugele uuristanud, nii et mingil hetkel võib ülalt alla üks lõhe aja jooksul tekkida ning tükk kukub küljest. Randa minnes oli näha ka hoiatavaid silte, et nii võib juhtuda – rannas olemine on siiski omal vastutusel (kuigi põhimõtteliselt võib ju kogu aeg maailmas igasuguseid asju juhtuda, ükskõik kus me parasjagu viibime).

Kui rannast ära hakkasime minema, oli juba täiesti pime, olimegi vist viimane auto üldse, kes sealt parklast lahkus – kohe aru saada, et turistid.

7. reisipäev, esmaspäev
Paadisõit – Benagil koobas – São Lourenço kirik – Palacio de Estoi

Saabunud on viimane täispäev. Hommikul helistasin esimese asjana paadimatka inimesele, et küsida, kuidas vesi täna end üleval peab. Tädi ütles, et ta räägib korraks kapteniga ja küsib, kas beebiga sõiduks on vesi ok või mitte ning helistab mulle tagasi. Tagasi helistades saime head uudised – saame minna! Jessss! Ja läksimegi. Letis tunti meid loomulikult kohe ära – kes see teine ikka beebiga kolm päeva järjest meeleheitlikult paadiga sõitma üritab minna. Tasusime sularahas ülejäänud raha ning lapsed said päästevestid selga (täiskasvanud said paadi peal vestid, mis veega kokku puutes oleks ise seljas avanenud). Nii kui Karl vesti selga sai, jäi talle pea taha eriti mõnus pehme toestus niiet ta jäi seal kohe unelema ja üldse peaaegu terve paadimatka magas.

Meie paadi kapten oli hästi lahe, paaris pimedas koopas tegi ta õudukafilmi hääli ja kui oli näha, et üks paat tuleb veel samasse koopasse, siis “varitsesime” koopa nurgas neid oma häältega ja sõitsime järsku välja. Mõned koopad olid nii väikesed ja koopasuu oli vaevu paadi laiune, siis pidi 3-4 korda proovima, et sisse saada, kuna laineid siiski oli ja need loksutasid seal koopasuu ees kenasti. Paadisolijad pidid oma pead ka veel omakorda allapoole hoidma, et mitte kalju külge lainetes neid ära lüüa. See kapten oli ühesõnaga üsna osav paadijuht.

Siin on näha meritähe fossiil:

Ja siin moodustus kaljunukist justkui inimese näo profiil:

Siin pidime üles vaatama, et näha, kuidas moodustub süda:

Siis jõudsime ühte kuulsamasse Lõuna-Portugali koopase nimega Benagil. Kui sinna sisse olime sõitnud, ütles kapten, et kui soovite, teeb ta nüüd meist pilti. Väga tore, ma isegi ei jõudnud nii kiiresti tulla selle peale, et võiks lasta kellelgi teisel paadist meist neljast pilti teha.

Tagasisõit kulges otse üle ookeani, st nüüd enam peatusi ei tehtud. Mida muud veel teha peale ranniku vaatamise kui pilti enda jalast, mille peal olev liiv mitte kuidagi ära ei tahtnud minna. Liiv on seal teistsugune – eks see polegi nagu liiv, vaid pigem seesama kivim või kalju ise, mis aegade jooksul on ära pudenenud ning millest on rannad moodustunud.

Üks variant oleks olnud liikuda nüüd läände, käia ära Sagrese poolsaarel, Sagres kindluses ja näha laineid, sest sealsed tuuled on üsna tugevad ning lained küllaltki vägevad, surfarid pidavat armastama sealset liikuvat vett. Aga läksime ida poole, sest olin otsinud just sealtpoolt välja mõned vaatamisväärsused. Tee peal käisime kaubanduskeskuses väikestviisi šoppamas.

Tahtsime käia São Lourenço kirikus, mis on üks Algarve pärlitest – hästi väike kirik, kus on sinised ja valged käsitsi maalitud plaadid, mis valmisid 1730. aastaks ning katavad nii kuplit, seinu, löövi kui ka võlvi. Kuna oli esmaspäev ning esmaspäeviti on paljud kohad Portugalis kinni, oli ka see kirik kahjuks kinni, kõndisime kiriku ümber. Plaadid kiriku välisseintel andsid aimu, kui ilus see kõik oleks võinud seest olla. Lööge Hr. Google’sse sisse São Lourenço church, valige Pildid ja näete, kui eriline oleks olnud seda oma silmaga näha.

Aga pole hullu miskit. Edasi tahtsime oma silmaga ära näha Palacio de Estoi. Tegemist on tänapäeva luksusliku hotelliga, kuid hoone ise on 18. sajandist. Leidsime gepsu abil selle üles, kuid sisenedes ei saanud üldse aru, kus me oleme. Vaatasime, et mingi suvaline maja suvalises kohas, ei tea, kas ikka on õige koht. Läksin fuajeesse, näitasin internetist pilti ja küsisin, et kust me selle hoone leiame. Loomulikult oligi see sama hoone. Seal võis käia tasuta.

Kaur katsus esimest korda puu otsas kasvavaid mandariine, küll tooreid, aga siiski.

Ja nii see päev õhtusse kulges. Kiirtee peal nägime silte, kus oli kirjas, et Hispaaniasse on ainult ca 50 km, mõtlesime, et käiks korraks Hispaaniamaalt ka läbi. Tegelikult loomulikult ei saanud, sest autorendi firmat tuleks ette teavitada riigipiiri ületamisest.

Päeva lõpuks tõdesime, et reis sai maru kiiresti läbi, hea meelega oleks paar päeva veel ringi käinud. Õhtul nautisime oma korteri võlusid, koerte haugatusi, naabrilaste karjumisi mänguväljakul, oma köögis tehtud õhtusööki, aknast sisse tulevat Portugali lõhna ja viimane öö algas.

8. reisipäev, teisipäev
Sõit lennujaama – Riia – Tartu

Viimane päev oli mõeldud ainult sõidule. Ärkasime hommikul tavapärasel ajal, toimetasime, viskasime viimased asjad kohvrisse ja hakkasime Lissaboni poole sõitma, arvestasime ca 3 tundi sõitu. Nüüd saime sõita üle Vasco da Gama silla, mida esimesel päeval kaugelt vaatasime.

Kuna meil läks lennuk umbes kl 16, pidime lennujaamas kohal olema hiljemalt kl 14. Jõudsime varem ja pidime tükk aega veel ootama, kuni check-in avatakse. Kui see avati, teenindati meid esmajärjekorras ja eraldi business class järjekorras (kuigi meil polnud äriklass), meeldiv.

Lennukis 4h nalja tegemist ja pildistamist, Kauriga pool raamatut igasuguseid matemaatika- ja loogikaülesannete lahendamist ning olimegi Riias.

Õhurindel õnnestus Alpid pildile saada:

Riias helistasime SmartPark transfeerile, kes oli mõne minuti pärast ukse ees ja korjas meid peale. Võtsin parklat broneerides puhvriks aega 1,5 tundi pärast lennuki maandumist – jõudsime parkla väravast enda autoga välja täpselt 1 minut enne etteöeldud aega. St mul oli öeldud, et hiljemalt 00.00-ni, aga väravast välja sõitsime 23:59 (vähemalt enda kella järgi). Järgmine kord paneks igaks juhuks 2h puhvriaega.

Geps näitas, et koju jõuame hommikul peaaegu kl 5. Kui Riiast sõitma hakkasime, ütles Kaur, et “Issi, issi, ma saan terve öö sinuga koos üleval olla!” ja paari minuti pärast oli väike reisikodanik tagaistmel unne kustunud nagu nott.

Tere, Eesti!

Kokkuvõtlikult fakte:

• eelarve 3300 eurot
• rendiautoga sõidetud kilomeetrid: 1100 km
• 8 päeva kokku, 7 ööd kahes külaliskorteris
• kõrgeim autoga võetud tipp 900 m, Foia
• 2 loomaaeda
• lugematul hulgal liivalosse

Järgmine sihtkoht on teada ja lennupiletidki ostetud, kuid las see koht jääb praegu saladuseks.

* Blogis olevate fotode kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!